Ave

Linn

2012-02-02T15:06:00.005+02:00

Niisiis, korraks jälle lahkun Tallinnast täna. Kuu jälle möödas. Kes teab, tulen ehk siia tagasi varemgi kui kunagi mõelda tahtsin.
See polnudki ju ammu kui Tallinn oli mu kodu ja mõte mujal elamisest ei tundunud nii rõõmus. Kiiresti ikka muutub mul see kõik peapeale. Siuke rahutu loom ikka olen. Nüüd tunnen suurimat naudingut sellest, et saan minna Koju, Tartusse, istuda köögis ahju ees, mis meile kamina eest ja naerda koos Iirisega.
Aga eks kõige nende naudingutega ole ikka nii, et mida sakim on seda parem on nauding pärast. praegu kui olen nädala Tallinnas korralikult vaimselt ja füüsiliselt end piitsutanud, siis seda suurem nauding on minna nädalalõpus Tartusse ja oskangi olla paremini rõõmsam. Või see on ju samamoodi, et mida külmem ikka õues on ja rõvedam, seda mõnusam on see hetk kui jõuad koju, sooja. Jah, külm on tõepoolest praegu peamine teema, nagu oleks siuke sõda, aga mitte nii hull. tahaks lihtsalt kõigile kuulutada, et nii haigelt külm on ikka. Ja siis tahaks, et nad ise ei teadnud ja siis ma ütlengi neile, et nii külm on!

Väike Artjom täna mu viimasel praktika päeval:``Ave, see teeb mulle muret, et sa oled viimast päeva täna. Mis mu elust saab nüüd!?`` ja siis ta hakkas nutma.

Päike paistab

2012-01-14T16:41:00.002+02:00

Mu selle nädala suurim avastus oli see, et pimedad lapsed mängivad ka peitust.
Mul on imeline võimalus kuu aega töötada pimedate lastega. Nad aitavad mul õppida jälle elu kohta. Need lapsed ka näevad. Nad näevad teistmoodi kui mina, kes saan lugeda neid sõnu, mida kirjutan, aga nad näevad. Mõtlen, et tahaks isegi ka nii näha nagu nemad. Mitte olla pime, aga lihtsalt näha sügavamale, kui see, mis paistab silmale. Olen Jumalale tänulik, et saan näha Tema imelist loodut siin maailmas ja palun, et ma suudaksin rohkem näha südamega.

Väike 3. aastane Karl, vaadates üles, aknast välja õue poole, kus sadas paduvihma: ``Päike paistab.``

Jah, paistab küll...

2011-12-26T23:14:00.002+02:00

Otsustasin tulla tagasi lihtsate asjade juurde. Ma koguaeg unustan ära, et see on kõige parem.

Jõuluvihm

2011-12-24T23:44:00.004+02:00

Kõndisin pimedas õhtul kirikusse, suur vihmavari peakohal lahti ja üritasin kõigest väest mitte autode porilaine sisse jääda. Mõtlesin, et nii hea ikka. Paljud olid ikka frustreeritud, et mis jõulud need on ilma lumeta. Ei tea jah , mis jõulud. Mul on suva, olgu see lumi või mitte. Kogu see jõulutunde taga ajamine ajab pea juba ringi käima ja ma olen tänulik, et Jumal sel aastal lund ei saatnud jõuludeks. Maailm muutub naljakas me ümber ja sees sellel aastaajal mu meelest. ``Pühademeeleolu``- mis asi see veel on? See, kui ma istun kirikus ja teen eriti püha näo pähe, kuulan küünlavalguses ilusat muusikat ja olen kuri kui mingi laps jumalateenistuse ajal liiga palju lärmi teeb. Las teeb, ongi hea kui teeb, võiks rohkem teha mu meelest. Teeks isegi kui oleks laps, meelega, et rikkuda seda meeleolu ja panna inimesi mõistma midagi. Midagi, mis on suurem kui see meeleolu, suurem kui meie ja meie jõulutunded.
Päästja ei tulnud, et jääda sõime ja kord aastas teda seal kiigutataks.

Aitäh, laps, kes sa tegid lärmi ja aitäh vihm, et sa sadasid täna.
Aitäh, Jeesus.

Võileib

2011-11-28T19:16:00.004+02:00

Mõnes mõttes on unistused paremad kui päriselu. Praegu mõeldes, siis tunnen, et ma enam üldse ei unista nii palju kui varem. Võib olla on asi selles, et nüüd on unistused nagu puu otsast alla poole roninud, nii, et varbad juba maapinda puudutavad ja enam nad ei suuda näha ladavas istudes, kuidas päike tõuseb. Aga miks siis võivad ikkagi unistused paremad kui elu olla. Ma lugesin kunagi ammu kooliajal raamatut, või juttu vms ta oli. Popi ja Huhuu, Tuglase kirjutatud, kui ma ei eksi. Ja sealt olen välja kirjutanud ühe tsitaadi, mis mu kunagise melanhoolse oleku tõttu mind sugugi ei üllata.
``Oli nii hea mõelda ja unistada. See oli peaegu niisama hea kui elada ...või veel paremgi.``
Ma kunagi eriti ei mõelnud sellele, tundus lihtsalt ilus. Aga nüüd täna sain lõpuks aru sellest müsteeriumist. Võttis ikka aega see kirgastumine.
Põhjus, miks see võiks nii olla on selles, et kui sa unistad millestki ja sul seda veel käes pole, siis see rahuldab sind täielikult, aga kui see saab sulle kätte siis võid sa sellest isegi eufooriat tunda, aga see rahuldus, mis sul oli enne seda unistades, on kadunud, sest päris elu ei suuda lõpuni kedagi rahuldada. Näiteks kui mul on kõht hästi tühi ja siis ma unistan, et saaks midagi süüa, kasvõi ainult ühe võileiva. See üks unistuste võileib tundub just see reaalsus mis toob rahulduse, ja toobki, unistades sellest. Aga kui ma reaalselt saaks selle võileiva, siis tegelikult on juba ette teada, et see ei rahulda lõpuni, isegi kui nälg kaob, tekib see uuesti ju jälle.
Või näiteks see, kui ma jooksin maratoni. Ma kunagi ei oleks isegi julgenud unistada, et seda teen. Siis ma unistasin, ja see oli hea. Siis ma jooksin. Ja nüüd ma naeran maratonile näkku ja nutan taga oma unistust, aukartust. Oleks pidanud mitte jooksma siis ? Ei, nii ju ka ei saa elada. Eks ma ikka jooksen nüüd siis veel ja üritan läbi pisarate seda aega parandada ja loodetavasti saan aega parandada kuni surmani, või vähemalt kuni mõistus tuleb noh, koju öeldakse, aga ma pole selles väljendis kindel.
Natuke on jah siuke kahju, et elu nüüd tänu sellele kirgastumisele nii elama pean hakkama, aga samas vähemalt mul on see palju selgemini selge, et tõesti Ainult Jumal saab rahuldada inimest, mitte keegi või miski muu.

Pähkel

2011-11-22T18:14:00.003+02:00

Mulle väga meeldib šokolaad. Eriti meeldib mulle selline, kus on terved metspähklid sees. Täna ostsin ka ühe sellise šokolaadi ja mõtlesin koduka jaoks hoida, aga noh..jah. Hakksin seda siis lõunaks sööma ja avastasin midagi väga häirivat. Nimelt tegin paberi niimoodi lahti, et šokolaad täitsa valepidi jäi ja ma ta selga nägin. Avastasin siis, et igas šokolaadiruudus oli üks metspähkel. Võiks ju iseenesest mõelda, et super ju, iga tükk mille võtan, saan ühe pähkli. Aga ei. Terve oma elu olen elanud nii, et võtan ühe tüki võin saada täiesti ilma pähkliteta ja siis järgmises on lausa kolm! Ja siis ongi, et kui olen natuke frustreeritud, et selles ühes polnud ühtegi, siis see järgmine kolme pähkliga on seetõttu veel parem! Aga nüüd, igas tükis üks. Nii ettearvatav, igav ja võiks öelda lausa halbu emotsioone esile kutsuv.
Kui ma hommikul ärkan, siis mulle meeldib põnevusega mõelda, et mitu pähklit täna on, kas kolm või üks või polegi ühtegi. Kui igal päeval oleks elus üks pähkel, olgu, et on hea pähkel, oleks ikkagi elu vist väga igav. Tänu siis Jumalale, et on päevi, mil pole ühtegi ja on päevi kus on kolm.
Täna oli selline pool pähklit. Aga noh, parem ikka kui mitte ühtegi ju!

Sa unustasid suudelda mu hinge, idioot.

2011-10-22T00:47:00.003+03:00

Päris võimas, et saan siukse emotsiooniderohke lause niisama ilma mingi tagamõtte või halva emotsioonita kirjutada.
Käisin täna vaatamas filmi Idioot. See uus Eesti film, mis on Dostojevski samanimelise romaani järgi tehtud. Ma pole ise seda raamatut lugenud, sest peale kunagiste paari loetud teose, pole vene kirjandus just mu vabade hetkede veetmise võimalus olnud. Ei saaks öelda, et vene kirjandus mulle ei meeldi ja ei saa ka öelda, et meeldib. Kuna mu üks sõber väga kõrgelt hindab vene kirjandust, eriti Dostojevskit ja eriti Idiooti, siis otsustasin selle vähemalt kinos ära vaadata. Üldiselt võiks öelda, et meeldis. Film oli siuke natuke kriipi ja natuke segane kohati, mida võiski eeldada. Palju jäi segaseks ja paljud märgid ja sümbolid, peaks kindlasi järgi vaatama. Kõige enam mulle meeldis see ja see on asi mis meeldib mulle tegelikult kõikide teoste puhul, ükskõik mis žanrist- Kui autor toob sisse sügavad mõtted nii, et ta lõpuni vastust ei anna, vaid jätab ruumi ise edasi mõelda. Ma arvan, et see on kindlasti üks omadus, mis teeb teose mu jaoks heaks. Nii et jah, ma otsustasin siiski nüüd millalgi selle raamatu ka kätte võtta, sest usun, et raamat on siiski parem kui film.

Kui ma öösel läbi pimeda annelinna koju jalutasin, vaatlesin kuidas nende võimsate kortermajade akendest tulevad valgusvihud selle imelise tähistaevaga nii täiuslikult kokku sulasid. See tegi südamele head. Siuke kodu.

Valu ilu ja valu

2011-10-20T23:12:00.004+03:00

Mu meelest on Valu selline väga huvitav nähtus. Ta on iseenesest ju selline halb, aga samas kui nauke sügavamale sisse vaadata, siis on ta hea. Valu enam jaolt annab teada, et midagi on halvasti, ta on nagu siuke sõnumitooja. Mõnikord võib valu olla muidugi ka idiopaatiline ja eesmärgipäratu, Kahjuks alati pole võimalik ravida seda põhjust vaid vahel tuleb lihtsalt sõnumitooja maha lasta.
Täna ma mõtlesin kahele asjale seoses valuga. Esiteks seda, et inimesel on mingi piir kui tal on nii valus (füüsiliselt siis) et see valu on ainuke reaalsus talle ja ükskõik, mis muu ta ümber ei oleks, see on mõttetu. Eksisteerivad aind kaks Tema ja Valu. Huvitav mu meelest, miks see nii on. Kas poleks nagu võimalik, isegi kui on nii piinav valu, lihtsalt kuidagi lahutada end sellest, vähemalt enda mõistus ? Ma pole sda kunagi suutnud. Ja teine asi, millele mõtlesin: Olin loomulikult reaalses valu olukorras. Nimelt sain parasjagu kõige jõhkramat massaaži mida olen kunagi saanud-kupumassaaži tricepsile. Olin parasjagu oma meelest juba suremas kui õppejõud mu kõrval küsis, kas talun veel valu. Ütlesin, et EI! Sest kogu oma jõuga mis mul alles olin, oleks tahtnud selle käe seal ära lüüa, kes mulle selle valu andis. Kui ma jälle enda mõistuse selgeks sain , siis mõtlesingi, et huvitav, kust reaalselt läheb see piir , kus ma võin öelda, et ma ei talu enam. Kas see minu reaalsus on see kõige õigem otsustaja?
Seda rääkisin ma füüsilise valu kohta, aga öeldakse ju, et vaimne valu on ehk veel hullemgi. Võib olla seetõttu, et selle vastu ei saa nii kergesti võidelda ja ta ei ole nii määrtletud. Aga samas ikkagi kui vaadata, siis usun, et sellel vaimsel/psüühilisel on sama eesmärk kui füüsilisel enamasti. Näidata, et midagi on viga. Nii, et siis võiks nagu mõnikord ikka olla Valule tänulik, et ta nii tore abimees on ja meid tahab juhatada, et oleksime ikka terved ja täiuslikud.

Ja siis veel päeva mõte naistele.

A:``Elviira, kas sünnitamine on valusam kui see massaaž?``
E:`` Jah...``

Kärbes

2011-10-03T22:59:00.003+03:00

Mul on juba mitu päeva üks kärbes olnud toas. Ta on nii üksildane. Praegugi istub mul piimakruusi äärel ja mõtleb. Ta tundub hästi väsinud ja hästi segaduses. Öösiti ta ikka käib mu näos ka, seetõttu ma natuke vihkan teda.Püüdsin teda tappa, aga ei saanud kätte.
Hakkasin aga mõtlema, et miks ta üldse siin on, kas tal mingi talveune periood ei peaks olema? Tundub küll, et ta on millestki valesti aru saanud. Ta vist ei ole Kogujat korralikult lugenud.
Ma mõnes mõttes nagu samastan end temaga ka. Tunnen ka, et olen natuke väsinud ja segaduses ja vajan ehk talveund. Pikka ja kosutavat soovitatavalt. Või siis lühikest, aga ikka võiks olla kosutav.

Toakärbsel liiguvad tiivad u 330X sekundis, mu jalad võiks nii kiirest liikuda.

Raelile

2011-09-27T12:46:00.002+03:00

Sõber
A. Kasemaa

Leidsin Surnuaiast endale sõbra
noor kutt ta midagi eriti ei räägi
Aga seltsiks on ta mulle ikka
Sõidan öösiti teda surnuaeda vaatama
ta lihtsalt kuulab mind suure männi all
ei ütle midagi
vähemalt nüüd on ta mu sõber
enne ta seda poleks tahtnd olla
ta meeldib mulle väga

Johnny- Boy

2011-09-26T23:40:00.002+03:00

Täna oli mul huvitav kogemus. Ühe aine raames peame praktikat tegema lastekodus, ning täna käisin esimest korda elus lausa lastekodus. Käopesa lastekodu. Kus u 90% lastest on vaimse/füüsilise puudega. Eks lapsed on lapsed. Olgu nad siis sügava puudega või terved. Rõõmuallikad. Aga lastekodulaste juures ehk midagi teistmoodi on. Vb ei ole see isegi neis nii palju, vaid pigem selles suhtumises, kuidas ma neid näen. Ikka päris mitu korda võttis selle kolme tunni jooksul südame alt nõrgaks. No kui ikka tuleb 4 aastane tüdruk, kes sind esimest korda elus näeb ja sulle silma vaatab ning KALLI hüüab ja sulle sülle jookseb, siis ürita normaalseks jääda. Mis iganes siis see normaalne ei tähendaks ka. Kõige enam aga mõtlesin ma Jumala peale seal. Isegi rohkem kui spastilised mõned olid või mitmenda kromosoomi häire mõnel oli.
Jumal on iga ühe meist loonud kardetavalt imeliselt...

Väike Laurake : ``Tema on minu väike Johnny- Boy. Ta on küll nii väike , aga ta on Arrrrrmas! ``

Ringid

2011-09-19T21:14:00.004+03:00

Ma mõtlesin, et vahelduseks võiks kirjutada ka midagi halba enda kohta.
Nimelt, viimasel ajal olen märganud, et olen natuke negatiivseks muutunud. No vb see väga välja avalikult ei paista , aga ise kuidagi tunnen ära, et erinevatesse olukordadesse suhtumine on natuke mööda. Rohkem on nagu suva asjadest, millest ei peaks olema ja olen ka täheldanud end mitmel korral kasutamas sõnu ja hääletooni rääkimaks inimestest ja asjadest, mis tegelikult sellist suhtumist ei vääri. Hea, et ma sellel härjal ikka sarve kätte sain. Muidu oleks veel kuhugi kaugele heinamaale jooksunud ja heinapalli taha end peitnud. Uhh.
Aga õnneks on Jumal, kes nii armuline on ja ikka ja alati neid musti plekke aitab eemaldada.
Tervenemine alaku! ...Jälle.

Tahaksin veel tervitada aega, mil mu parem käsi annelinna köögis istudes ära külmub. Tere tulemast!

Maratonist siis kah natuke

2011-09-12T11:02:00.008+03:00

Ma arvan, et esimesed asjad on erilised ja seepärast oli ka see maraton mu jaoks ikkagi erilIne. Ma siis natuke kirjutan, siis on kunagi endal ka hea lugeda ja meelde tuletada seda kõige esimest.

Mu esialgseks eesmärgiks oli ikka see distants lõpuni joosta, arvestades fakti, et ma polnud ju kunagi reaalselt nii palju jooksnud järjest. Muidugi ikka mõtlesin, et võiks joosta nii umbes 4.30- 40 ajaga.

Alguses üritasin siis võtta tempoks 1.05 /10 km. Sest ``Tark ei torma!``. Põhiliselt esimesed 10 km olidki siuke võitlus endaga, et ma liiga kiiresti ei jookseks. Ja nii mõnus oli, lihtsalt vaikselt liuelda seal mere ääres, päike paitamas pead, siuke hea rahu ikka. Ma võitluses aga jäin alla ja 10 km aeg oli 58. Aga ma juba tundsin ära, et see ongi just piisav, ei pea aeglasemalt. Kuigi korraks ikka siuke kahtlus lõi. Esimesest 10 km ma väga ei mäleta rohkemat. Aa, 10 km andis mingi naine raja kõrval mulle smartiese komme peoga, need olid mõnusad.

12-15 km sattusin kuidagi mingi tüübiga samas tempos jooksma, nii et terve pirita mereäärse tee tagasi jooksin ta kõrval. Natuke naljaks oli, mõtlesin, et kas peaks taga rääkima ka. Ei rääkinud ja siis ta jäi natuke maha ka. Hiljem kunagi isegi nägin teda teisel pool teed kõndimas. 16 km nägin raja kõrval oma endist treenerit , kes esmaabi meeskonnas oli. Ta tundis mind ära ja kohe väga suure innuga ergutas ka. See tegi ka meele rõõmsaks.Enesetunne oli selleks ajaks väga hea. Ma ikka mõtlesin, et pean eriliselt nautima seda, sest varsti läheb maratoniks. Seal 19-20 km, snelli tiigi juures olin ikka suht õnnelik, et ma naine olen, nii palju sain ikka rohkem tähelepanu publikult. Hüüdsid suvakad mu nime ja plaksutasid koguaeg ja nii tore, ma ikka üritasin kõigile naeratada ka.

Esimese ringi lõpetasin ajaga 2.03. Mis oli suht hea. Ning , mis veel parem oli see, et enesetunne oli super, väga mõnus! Mu kallikesed olid ka raja ääres ja tegid mu tuju veel rõõmsamaks.

Eks see tõsi on, et maratoni start on ikka alles peale 21 km. Nii ka oli. Ega kohe siis raskeks ei läinud, aga huvitavamaks läks küll. Esimest korda tundisn, et pean varsti ikka hakkama toitu ka võtma punktidest. Kui joogi punktid olid, siis ikka jätkasin tavapärast traditsiooni ja võtsin ühe spordijoogi ja ühe vee, näo jahtamiseks. 27 km ja 33km sõin ka geeli, mis oli suht rõveda maitsega aga täiega toimis.Tempo püsis mul enam vähem sama. 30 km aeg tuli 2.58.
Eks vaikselt hakkas ka keha igast asju ütlema, parema reie tagumine tahtis korraks krampi tõmmata, aga õnneks ikka otsustas ümber, põlved muutusid kangeks, aga õnneks mitte väga segavaks ja vahepeal tundisn ka, kuidas vasaku väiksele varbale vill tekkis. Aga muidu polnud midagi hullu.

Pärast kolmekümmend jooksid mingid hullud must siukse tempoga mööda, et ma korraks ehmusin. Aga siis meenus, et need 21 km jooksjad ju tulevad. Sellest ajast peale olimegi nagu kaheks jagatud. Minu vennad/õed maratoni jooksjad, kes ikka mõnusas rahulikus tempos muga jooksid ja siis need poolmaratoni omad, kes nagu närvilised kogu selle meie rahu sees tundusid.

37 km nägin jälle oma endist treenerit, kes mulle veel lahkemalt ergutussõnu jagas. Naeratasin talle ja jooksin mööda. Ta veel hüüdis mulle midagi, aga ma ei kuulnud enam. Siis saatis ta mulle mingi tüübi rattaga kõrvale, kes mulle glükoositablette andis. See oli täiega armas ikka.

Pärast seda hakkas juba see mõte, et nii vähe on ikka jäänud. Umbes 38 km nägin enda ees Kuldarit jalutamas. Jooksin ta kõrvale ja kutsusin teda kaasa, ta ütles et ei suuda veel ja ma jooksin edasi. Paari hetke pärast aga oli Kuldar mu kõrval ja ütles, et ikka tuleb . Nii me jooksime siis lõpu koos Kuldariga. 39 km, otsustasime, et jookseme sinna 4.16 kanti ikka ära, et noh Matile ära teha.

Viimased km olid päris toredad. Eks ikka lõpuootus oli juba suur ja iga mõne hetke tagant pidime ikka Kuldariga enda motiveerimiseks lauseid nagu- Nii vähe on veel jäänud, täiega suudame jne. välja ütlema. Aga kui selle viimased kaarli tõusu olime läbinud, siis otsustasime , et teeme ikka 4.15 ära ja panime kõik , mis oli veel kuskil pigistada välja ja lõpusirgel, tegime veel koos spurdi kah. Ja nii lõppeski see maraton mul ajaga 4.13.46.

Ütleks, et olen väga rahul ja see, et ma täna kahjuks kodust lahkuda hommikul ei suutnud, on seda väärt. Eks enne mõtlesin, et elus peab vähemalt ühe maratoni ära jooksma ja seetõttu ma ju seda jooksma läksingi. Nüüd aga mõtlen, et kui Jumal lubab, siis täiega jooksen veel seda!

Aga ma tahaksin ikka tänada Jumalat, sest ta on nii võimas, siis Matit, kes on ikka täiega hea motiveerija ja mu jooksusõber, Triinu, Iirist ja Siimu, kes olid mulle juba hommikust alates raja kõrval toeks, Kuldarit, kellega oli koos nii lõbus seda lõppu joosta, ning kõiki kes ikka täiega mu peale mõtlesid. :)

2011-08-24T22:34:00.004+03:00

Oii, kuidas mulle meeldib sügis. Mulle pole see üldse varem meeldinud, aga sel aastal tuleb sügis teisiti. Ehk sellepärast, et pool aastat on mul suve olnud, mis on äärmiselt tore ikka, aga kui ma mõtlen sellele, et saan varsti panna lõpuks salli kaela ja kindad kätte, tekib hea soe tunne. See meeldib mulle ka veel sügise juures, et saan suvaliselt puu pealt natuke liiga haput õuna võtta.
Selles mõttes on ikka hea, et sel aastal on nagu teisiti kui eelmistel aastatel. Muidu on vahepeal siuke tunne, et asjad ei muutu üldse. Aga nüüd nagu see Sügis järsku ise andis mulle usku. Et asjad tõepoolest ju muutuvad, kui suhtumine muutub. Nii hea ikka.

2011-06-09T18:08:00.003+03:00

Täna ostsin poest hästi palju sokke ja sain nad siukses jõulukilekotis. Punane ja lumehelvestega. Peal oli veel- best gifts from C&A. Väga huvitav muidugi, kuidas nad üldse teavad, kuidas lumehelbed välja näevad. Võib olla googledasid, igatahes väga tõetruud. Järgmine kord prooviks siin osta juulis villaseid sokke, äkki saab lumememme kauba peale.
See on nagu see jäääära laul- patune mõte. Kus on lause- soovin , et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi. Kaks asja mis nagu kokku ei käi lihtsalt praktikas, kunstis jah, aga mitte elus. Ühe korra käisin talvel saunas ja siis läkisn lumme ka, valge oli küll, aga mitte kohev, sain päris mitu verist haava omale. Aga õnneks nüüd on mul ju portugali sokke palju vähemalt, mis on ju loodud sellise tõetruu lume jaoks!

Kõige suurem šokk mu jaoks siia tulles oli avastus, et portugaallased on sama ebaviisakad kui eestlased. Täpselt samasugused! Mina pean alati esimesena tere ütlema naabritele. Mina olen see viisakas ja tore siin, ja ise olen eestlane. Siuke vastuolu lihtsalt. Mu lapsepõlve unelm, et kõik välismaa inimesed on toredamad kui eestlased, sai murtud. Noh, hea tegelt, ma pole veel Venemaal käinud. Kui oleks sinna enne läind, siis oleks võib olla sügavamad haavad.

Üks kõige raskemaid raskemaid asju mu jaoks oli see: Neil on 3 tervitust, mida öeldakse päev läbi. Esimene on Bon Dia, mis on kuni kella 12 päeval, siis on Boa tarde , mis on siis pärastlõuna kuni 5 ja lõpuks Boa noite, mis on siis õhtu ja öö. Ma ikka veel ei saa pihta, et kas ma pean täpselt alati vaatama, et kui kell saab 12:01, siis enam bon dia ei või öelda, ja kui ma ütlen, kas siis olen süüdi kohe. Seetõttu olen ma ikka veel ebakindel ka naabrite suhtes, ütlen tavaliselt vaikselt, et nad ei kuuleks, kui valesti ütlen ja parem naeratan rohkem ja kui on eriti ohtlik aeg, siis teen ta noogutuse natuke peaga. Poes aga ootan alati ära, et poemüüja ütleks enne, avalik koht ikkagi. Ainult kui hästi hilja lähen , siis ütlen sellise kindlusega, et eile üks müüja tegi veel mingit nalja mulle, mille peale ma siis ka kaasa naersin, sest ma ikkagi ei taha ju süüdi olla.

Ma võin ju neid mõnitada, nalja teha ja öelda, et and on imelikud, sest and on. Aga samas olen ka mina, ja see tõttu on mul ikka hea meel, et sain siin olla natuke aega, tutvuda inimesetega, kelle nimed mul arvatavasti enam aasta pärast meeles pole, kuid kusagil sisimas ikka tunnen, kuidas see maa ja need inimesed ka mind muutnud on... loodan, et parema poole. Maailm on ikka huvitav küll.
Hea , et mul kodus siis travel channel ikka ustavalt ootab. Nagu lemmikloom, võiks öelda.

2011-06-05T00:58:00.002+03:00

Mõnikord ikka tahks kohe täitsa ära muutuda. Siukseks hästi heaks, niimoodi kohe järsku ühe hetkega. Aga see vist poleks õige, mis need teised hetked siis peale hakkaksid...nojah.

2011-05-26T20:51:00.007+03:00

Ma arvan, et ma harjuks siin ära küll, kui ma tahaksin. Ma juba olen natuke nende moodi küll, lähen punase tulega, ilma süütundeta üle tee, kui autot ei tule, sest keegi ei oota siin rohelist, pole eriti mõtet lihtsalt, sest iga väiksemgi tänavaületus omab valgusfoori. Ma oskan juba suurepäraselt ülpingutatud rõhuga teises sõnas öelda Bon Dia, nagu oleks seal 5 i-d aga pole. Seda muidugi veel salaja neid mõnitades, aga noh, ma ju ütlesin, et võiksin harjuda, kui tahan, eks siis tuleks see siirus ka ajaga. Isegi selle tervitamismusi asjaga harjub, alguses oli ikka veider küll natuke, aga nüüd pean ikka ettevaatlik olema, et Eestis musitama ei hakka. Või noh, tegelt ei hakka ikka.

Teistmoodi oleks elu kui ma oleks tulnud siia, et jääda. Eks välismaal oleku juures ongi nii, et kui sa tead, et ei jää elama siia, siis ei lase ka enda sisse seda riiki nii palju. Siuke nagu vabadus on. Ei teki seda kohustus tunne, et pead sobima ja olema nii nagu nad. Võid vabalt olla just see, kes oled ja salaja neid mõnikord mõnitada. Kui aga oleks sees mõte, et jääks elama siia, siis tekiks ka seotus ja kohustus koos sellega. Vastutus ehk isegi. Ja ükskõik kui klišee see Väike Prints ka pole, siis ma arvan, et sa oled vastutav selle eest, mille või kelle sa taltsutanud oled. Olgu see siis saar või manner või hoopis inimene.

Nali naljaks

2011-05-13T21:28:00.003+03:00

Meil haiglas ühendati meeste uroloogia ja ortopeedia osakonnad. Portugaallased on ikka väga uhked oma huumori üle. Tavaliselt see väga kvaliteetne pole, aga pean tunnistama, et mõnikord on mainimist väärt. Ja see on küll mainimist väärt, et haiglapersonal vähemalt üritab palju nalja patsientidega teha, mis mu meelest on eestis ikka suht tagasihoidlik, võiks ju rohkem. Ma küll kavatsen just selles vallas midagi muuta, kui ma peaks haigals kunagi töötama.

Päeva tsitaat: `` As you can see from this x ray, the patient is screwed. ``

2011-05-10T00:58:00.002+03:00

Täna sain olla pool tundi venelane. Üks vanem patsient, kes oli natuke ka disoriented ei saanud aru, kus asub Eesti ja et elu lihtsamaks teha, ütles mu juhendaja talle, et olen Venemaalt. Sellest sai see proua hästi aru ja isegi natuke vist süüdistas mind Nõukogude liidu pärast. Õnneks ma ei saanud tast aru eriti.Imelik tunne oli küll natuke. Mitte, et mulle venelased ei meeldiks, lihtsalt ma ei tahaks olla ei venelane ega soomalne ega lätlane. (mulle meeldivad ju mu varbad, nagu nad on). Ma olen ikka eestlane. Üritan siin ka rohkem välismaalase moodi välja näha, aga ei tule välja. Koguaeg tullakse rääkima ja küsima portugali keeles midagi. Kui viitsin siis ütlen: Eu não falo portuguĕs, kui ei viitsi siis naeratan ja ütlen-Não sei.

Lõpuks see proua natuke rahunes, võttis mult käest kinni ja ütles, et mul on ilusad silmad. Ma andsin siis talle andeks.

Nälg&Janu

2011-05-04T21:58:00.004+03:00

Mulle meeldib süüa väga. Aga söömisel on ka erinevaid vorme. Eelkõige meeldib mulle süüa aga siis, kui mul on eriti tühi kõht. Kui olen pikalt juba söömata olnud, (no mitte nagu paastunud, sest pärast seda süüa on teine asi) nii terve päeva nt, kõht on mega tühi ja siis lõpuks saan midagi süüa. See hetk kui ma esimese ampsu saan võtta ja siis tean, et mul on veel toitu, et oma vajadust rahuldada, vot see hetk on imeline. Samamoodi on joomisega. Eriti hästi tunnen seda, kui lähen jooksma ja pudelit kaasa ei võta ning ilm natuke soojem on. Koju jõudes ja veepudeli võttes, tunnen ma jälle seda sama imelist hetke. Kui ma aga praegu võtaks laualt selle sama veepudeli ja jooks. (proovin siis...) Ei, pole imeline. Ja ma jätan praegu kõrvale kõik need professionaalsed ``kui sul on janutunne, siis on juba hilja`` jutud, mis on tõsi, aga need kahjuks rikuvad mu aju nägemise vaatevälja. Mulle meeldib mu janu ja mulle meeldib mu nälg. Aga mitte mitte nende enda pärast, vaid sellepärast, et ma saan neid rahuldada. Ma arvan, et siuke janu ja nälg, mille rahuldamine toob imelise hetke, peaksid olema igal inimesel elus. Janu ja nälg elu järgi, võiks öelda. Aga päris nii ei saa, siikohal peab olema täpsem. Mina usun, et õige oleks kui igal inimesel oleks janu ja nälg armastuse järgi. Tegelt, see hetk on imeline! Ja kui sa arvad, et olgu sul ongi see janu ja siis jood ja siis ta on läinud... no siis mine jälle jooksma! See on seda väärt.

``What exactly is the iliotibial band? It's not a jazz group whose members tap in time to their music with their tibias.``
Vaene mees, kes selle nalja välja mõtles. Või naine, ma arvan, et mees siiski.

2011-04-23T01:47:00.000+03:00

Meil kerjatakse metroos niimoodi.

2011-04-18T22:28:00.003+03:00

Täna nägin sellist prussakat , mis oli umbes 8 cm pikk. Ja ma ei taha isegi mõelda kui lai, sest kui ma mõtlen siis tuleb ta mulle jälle meelde, kuidas ta seal haigla seina ääres lamas ja naeris, et tuleb mulle öösel külla.
Vähemalt sain siiski päeva veeta haigla uues ja remonditud osas.
(Tahtsin ka illustreerimiseks pildi googlist otsida, aga millegipärast mu sõrmed ei taha seda otsingusse kirjutada.)

Täna hakkas vihma lõpuks sadama. See teeb mind rõõmsaks, eriti kui kuulen akna tagant kõuemürinat. Tekitab sooja ja koduse tunde siin, kaugel prusskatemaal.

Loksutajad &Passijad

2011-04-13T14:15:00.004+03:00

Juba väiksena õppisin, et on olemas kahte sorti inimesi. On need, eks siis kui hammas hakkab niimoodi vaikselt ära tulema, et juba natuke loksub, loksutavad seda lihtsalt koguaeg, süües ja mängides, ja telekat vaadates ja magades (no, vb magades just mitte, oleneb siis unenäost) Loksutavad seda vaest hammast, vaatamata sellele, et tegelikult teeb see ikka valu kui niimoodi loksutada ja palju parem oleks lihtsalt jätta see rahule ja oodata. Aga miski nende loksutajate sees ütlesb, et peab nii tegema, sest kui hammas juba loksub, siis järelikult on tal aeg minna ja mida varem seda parem, isegi kui see natuke rohkem valu teeb. Ja teised inimesed on need passijad. Need, kes jätavad hamaba rahule ja ootavad. Nad teavad, et loksutades on valus ja pealegi ema ju ütles, et jäta hammas rahule. Neil on õigus, passides ongi valutum ja küll lõpuks ta ise ära tuleb ka, aga ebamugav on ikkagi käia ringi, suus loksuv hammas. Kuna mina ikka see loksutaja pigem olin, siis ei saa ma aru- Mismõttes sul on loksuv hammas suus ja sa lihtsalt passid!
Kui ma aga natuke järele mõtlesin, siis elus olen ikka mõnes koha pealt väga passija. Ise teades, et kui juba loksub, siis on aeg minna, aga kuidagi ei taha võtta kätte ja seda välja loksutadada. Eks ma pean siis mineviku endalt õppima ja vajadusel ka niidi hamba külge panema ja kõigest väes tõmbama. Ja siis oma jõu vähesust tunnistama ja kellegi appi kutsuma. Nagu üks raamat ütles, kui sa oled nõrk, siis sa oled tugev.

2011-04-12T01:42:00.002+03:00

Mind kunagi natuke frustreeris , kui keegi mulle ütles, et ta peab ennast leidma. See väljend lihtsalt tundus nii vale. Ma arvan, miks see mulle ei meeldinud oli asjaolu, et vaatasin seda liiga kitsalt. Loomulikult olen ma ka praegu seda meelt, et leida saab ainult siis kui oled kadunud ja ainult Jumal saab seda teha, kuid ma mõistan ka, mida need inimesed, kes mulle on seda öelnud, selle ”enda leidmise all” on mõelnud. Ma ise aga teeksin selle väljendi hoopsi ümber küsimuseks- kes ma olen? Ka see küsimus on minu jaoks väga pikalt tundunud natuke klišee küsimusena, aga kui ma hakkasin sellel hiljuti rohkem mõtlema, siis ma mõistsin, et see sama küsimus tegelikult on üks kõige olulisem küsimus inimese elus. Kas pole mitte nii, et tihti inimesed üritavad nii meeleheitlikult saada teada, mida nad tegema peavad, arvates , et just tegemine on see, mis defineerib neid kui inimesi. Juba lapsest peale tegelikult. Ma mäletan, et ma tahtsin väiksena väga politseinikuks saada. Ma arvasin, et see on lahe. Lapse mõistus on muidugi lapse mõistus. Aga tõsiasi on see, et samamoodi otsustavad ka suured inimesed, mõtlemata, et kõige olulisem ei ole see, mis sa teed vaid kes sa oled seda tehes. Ma arvan, et seda võiks küll juba lastele õpetada. Sest ma usun, et kui sa tõesti tead, kes sa oled, kelleks Jumal su loonud on, siis sa ka tead, mida sa tegema pead.

Unidade Especial de Policia

2011-04-07T00:10:00.002+03:00

Vist oli nii.
Sel nädalal oleme mina ja Dagmrar praktikal seal. Mis tõlkes tähendab siis Politsei eriüksust. Ja tegelikult oleme veel kahes politseikohas. Nii, et väga palju erinevaid politseinikke igatahes. Juhendajaks on meil Nuno, kes on umbes 40ndadtes mees, eks ei räägi sõnagi inglise keelt. Alguses oli veits imelik, aga nüüd juba harjunud ja patsiendid (no ma isegi ei kutsuks neid kohati nõnda) tõlgivad koguaeg. Patsientideks on mehed (kuigi täna oli üks naine ka!), kellel on juhtunud tööl mingi trauma. Nii, et väga spordifüsio valdkonda läheb see praktika. Väga hea on aga see, et erinevalt eelmise nädala praktikale, kus me enamjaolt niisama passima pidime, siis nüüd saame teha ise väga palju. Eriti palju oleme saanud harjutada füüsikalist ravi nign massaaži. Nende aparaadid pole just selle aasta mudelid, kuid siiski nende erinevate masinate kogus on väga muljetavaldav. Neil on isegi SWD!
Täna hommikul kui paar patsienti oli ära käinud , tuli üks tüüp, kes käib iga päev põlve probleemiga. Juhendaja suunas meid, et me läheks koos temaga jõusaali , et vaadata ,mis harjutusi ta tegema peab. Läksime, aga mitte et vaadata. See tüüp hakkas meie treeneriks, ning tund aga järjest tegime lihtsalt jõusaalis trenni koos teiste politseinikega. Lõpetuseks viis ta meid mattidega saali, ning õpetas enesekaitset, või noh, löömist siis ja nii. Mitte, et ma väga lööja oleks, aga lõpus tuli juba päris hästi välja, niimodi vihaselt üritasin, häälega. Ja nagu see tüüp ütles :``Your bodies are great for fighting`` misiganes see ei peaks tähendama siis. Aga tore tüüp, tahab meid veel õpetada.

Muidu, ma armastan väga Päikest ja me sobime suurepäraselt kokku.

2011-04-02T01:33:00.004+03:00

Armastan laevu nad kutsuvad kaasa
Eriti armastan kevadet just
Armastan linde nad viivad mu taeva
Kurbust ei vaja vaid igatsust

-Jäääär

2011-03-30T00:05:00.004+03:00

Mõned nädalad enne siia tulekut , käisin päris palju Margitiga jooksmas. Ühel korral , kui jälle koos jooksime, rääkisin ma talle avastuse enda kohta. Nimelt avastasin, et kui ma jooksen, siis hoian teadmatult parema käe sõrmi kergelt rusikas, vasaku käe sõrmed on aga vabalt. See mind väga ei häiri, aind parem peopesa läheb natuke higiseks seetõttu, mis on ebamugav. Kui ma vahepeal seda avastan, siis üritan ikka sõrmed vabaks lasta, aga sellele mõtlemata, lähevad sõrmed ikka rusikaase. Ma siis seletasin Margitile seda, et kui veider ikka , et mul nii on. ``Huvitav, miks see nii on?```Niimoodi küsin talt. ta ütles:`` Ei tea tõesti``, sest ta ei teadnud.
Aga täna juhtus midagi. Käisin jooksmas väljas, sest soojaga ikka käin väljas joooksmas. Ja kui ma tavaliselt väljas jooksen on ainuke asi , mida ma ei saa kuhugi enda külge panna, võtmed ja ma võtan need tavaliselt kätte lihtsalt. Olen juba päris palju jooksnud oma elus väljas, nii et need ei häiri mind , kui nad käes on. Panen need tavliselt nii, et parema käe nimetissõrme panen võtmerõngast läbi ja võtmed võtan kergelt kätte lihtsalt. Ja kui ma täna jooksin, niimoodi võtmed käes, siis ma sain lõpuks aru! No sellest, mille peale isegi Margit ütles :``Ei tea tõesti``. Kuna ma väljas jooksen koguaeg võtmed paremas käes, siis sees joostes või joostes nii, et mul pole võtmeid vaja, on mu parem käsi nii harjunud olema rusikas , et see lihtsalt ongi koguaeg. Ma teadsin, et sellel peab mingi loogiline seletus olema! Tavaliselt asjadel ikka on, kuigi mõnikord need seletused jõuavad ikka väga suure hilinemisega ellu. Aga pole midagi, sest see aeg , kus mõtled, et oledki lihtsalt sündinud ebanormaalse parema rusikaga, on ka omaette väärtus.

Espaço Diagnostico

2011-03-28T16:33:00.005+03:00

Täna alustasime praktikaga. Ühe nädala veedame kõik kolm erakliinikus- Espaço Diagnostico. Minu arusaam ja kujutluspilt erakliinikust oli ikka hoopis teistsugune, aga eks siin olegi asjad teistsugused, nii et see ei üllata mind. Kliinik ise on väike ja vana. Ma täpselt veel ei saanud sealsest struktuurist aru, aga vist töötab seal paar taastusarsti, õed ja 5 Ftd. Ja siis mingi suvalised, kes teevad füüsikalist ravi, nagu ütles juhendaja. Juhendaja (Nancy) on noor naine, arvan, et kaehkümnendate lõpu kanti, väga jutukas (inglise keelt räägib ka hästi) ja äärmiselt tore, nii meie kui patsientidega. Väga huvitav oli aga see, et kui eestis olles kõik füsiod alati virisevad, et eesti süsteem sakib, siis ma soovitaks kõigil korra siin ära käia. Nimelt on siin füsiodel nii, et igal pool on antud erinev miinimum patisientide arv, kellega nad peavad tegelema päevas. Kui veab, saad 12, kui ei vea, siis isegi kuni 30 patsienti päevas. Mis on hullumaja. Nancy ütles, et see on normaalne, kui neil on 3-4 patsienti korraga.See pidi olema tegelikult positiivne, et siis patsient muutub iseseisvamaks ja hoolib enda paranemisest rohkem. No, võib olla, aga ma siiski eelistaks keskenduda ühele patsiendile korraga. Muidugi ei tea kuidas statsionaariga on, eks edaspidi saab selgemaks.
Seal ruumis, kus toimusid tunnid (nö saal) oli korraga 3 füsiot ja korraga kuni 9 patsienti. 5 teraapia lauda (mis on n pärit aastas 1980 ma arvan) ja väga vähe ruumi, et liikuda, rääkimata siis sellest, et kasutada põrandapinda teraapia läbiviimiseks.
Muidugi, meeldiks ka neile füsiodele, kui oleks seal neil korralik tööruum ja korralikud vahendid, mitte hingata sisse seda majanduslanguse hõngu. Aga ma usun, et see ei ole kõige olulisem. Põhiline , mis mulle ikkagi meelde jäi oli see, kuidas Nancy ütles, et nad on nagu perekond siin. Patsiendid ja fysiod. Palju kroonilisi haigeid ja vähe ruumi- perekond. Eks seda oli tunda ka. Terve aja kui seal olime, siis kõik jutustasid omavahel. Ja kuigi ma mitte kui midagi aru ei saanud , siis vahel ei pea mõistma keelt, et mõista , mida inimesed öelda tahavad.
Kell 10 hommikul ütles juhendaja , et nad juba kaks tundi tegelt räägivad kõik omavahel jalgpallist. Arvata on, neil on ikka siin suur kisma, Benefica, Porto ja Sportingu fännide vahel, nagu ma aru saan. Neil on isegi vastavalt hüüdnimed- punavereline, sinivereline ja rohelisevereline. Vastavalt siis mis klubi sa pooldad. Pühapäeval on Benefica staadionil ka oluline (mitte, et ma teaks, kui oluline see on, lihtsalt kuulsin, et on oluline) Benefica- Porto mäng. Eks ma ühe korra üritan ikka mängu ka vaatama minna, et näha missugused need hullud portugaallased siis on.

Täna ma külmetasin ja sain köha, aga vähemalt on hääl mõnusasti madal nüüd.

2011-03-26T02:06:00.007+02:00

Ma mõtlen, et kui palju minu lausetest, mida ma öelnud olen, on öeldud ainult minu poolt. Kui eesti keeles on kindel arv sõnu , siis peaks olema ka kindel arv võimalikke lauseid. Huvitav , kui palju neid kokku on ja kui palju neist kuuluvad ainult mulle. Ja kui palju on neid , mis oleksid pidanud ütlemata jääma, ja neid , mis oleksid pidanud öeldud saama, aga ei saanud ja ei saagi. Sõnal on jah vägi, aga ma usun, et lausel veel suurem.

Täna ma ütlesin esimese portugali keelse lause, väljaspool klassiruumi, päris elus. Muidugi polnud see väga pikk ja väga keeruline ja ma arvan, et seda lauset on tuhanded öelnud, siis olin ikkagi rahul. Pealegi, pärast lause ütlemist rääkis see portugali naine muga portugali keeles edasi nii, et mu hääldus oli ka ikka super vist. Kui te mulle helistate, siis võin teilegi öelda.

Live you dream

2011-03-25T00:39:00.004+02:00

Leidsin täna poest sellise täiusliku käevõru, mille olid hästi ilusad pärlid küljes ja siis oli üks hõbedane süda, kus oli peale kirjutatud: Live you dream. Ma seisin seal poes ja mõtlesin siis, kas peaks ikka olema -live your dream. Ma oleks väga tahtnud osta seda käevõru, aga kuna mulle ikkagi see väga vale tundus , siis ma ei saanud seda osta. Live, you dream- niimoodi ehk saaks ka.
Ela, sa unistad.

Kui see käevõru mulle niimoodi ütles, siis ütlesin talle vastu: Tüüp, sa ei saa niimoodi elamist ja unistamist vastandada ju. Mõtle natuke peaga. Elu ilma unistamata on äärmiselt vale, sest kas pole mitte nii, et see millest me unistame ja millest mõtleme, selleks me saamegi. Nii, et kui ma jätaks unistamise ja elaks, nii nagu sa soovitad, siis ma jätaks lihtsalt nagu raamatule alguse kirjutamata. Kõik algab sellest, unista, tegutse, ela. Jumal pole loonud meid tuimadeks olenditeks. Tu compreendas?

Siis ta ütles vastu vaikselt - Sim... Ja meie vestlus lõppes.

21 Meia Maratona de Lisboa

2011-03-20T20:30:00.008+02:00

Ehk siis Lissaboni poolmaraton (21, 0974 km)

2:01:03 (mitteametlik, mu enda kella pealt)

Ma ise seadsin küll eesmärgiks joosta alla kahe tunni, aga arvestades asjaolu, et ma pole varem nii pikka distantsi jooksnud ja lihtsalt jõhkralt palav oli, siis olen ma rahul.

Kogu see jooks ise aga oli lihtsalt võimas. Seda kutsutakse ka Ponte de 25 Abril jooksuks (ehk siis ühe suure silla jooksuks) sest see algab ühelt poolt silda, mis on 2, 5 km pikk ja kulgeb edasi mööda lissaboni tänavaid. Siin on see sild.

Start oli seal teiselt poolt, kus on see suur Cristo- Rei (Christ the King) kuju. Starti sai special rongidega. Kui ma kell 9 ühes neist rongides olin, mis olid kõik täis tuubitud, kui annelinna bussid, siis vaatasin tablood, mis ütles T. Externo 21C. Siis ütles rongijuht midagi, millest ma aru ei saanud ja kõik hakkasid järsku plaksutama, olimegi kohal. Stardi koridori minnes jagati igal pool punaseid nokamütse, ma alguses mõtlesin, et ma küll ei taha, aga kui nägin, et enamik võtsid omale, siis igaks juhuks võtsin ka, et olla nende moodi. Ja tegin hästi, et võtsin.

Start oli mõnus. 2 km mega ilusat vaadet silla pealt. Olin veel õnnelik, et nokamütsi olin võtnud ja nautisin täiega. Alguses oli plaan lihtsalt see ära joosta ja mitte vahepeal pilti taskusse visata, see oli mu eesmärk. Aga kui ma 10 km olin jooksnud (56 min) ja end ikka hästi tundsin, siis mõtlesin, et ehk on isegi lootust. Kuni 14 km oli kõik väga hea, no ma ikka korralikult ennetasin ka seda taskupilti ja jõin igas punktis hästi palju. Pärast 15 km, aga tuli kõige raskem hetk. Olin joogipunktist läbi läinud ning vaimselt valmis selleks, et 17, 5 on järgmine joogipunkt. Jooksin siis seal 17 km peal ja edasi..aga joogipunkti ei tulnud...siis oleksin küll peaaegu minestanud. Sest tõesti, ma olen ikkagi põhjamaalt ja ei ole harjunud nii kuumas jooksma. Siis haarasin ma maast kellegi spordijoogi pudeli, ja jõin. Järgmine joogipunkt oli hoopis 18. 5 peal. Selleks ajaks olin ma vaimselt suht väsinud, jõin seal siis vett palju ja kastsin end üle ka, ja paarisaja meetri pärast anti veel apelsine ka, siis läks kohe tuju mul heaks :) Jõud tuli natuke tagasi ja kui 19 km silt oli, siis tuli esimest korda mõte, et oo, nii vähe veel jäänud. Kuni lõpuni elasin ma maha visatud spordijookide peal. Suht geniaalne, ma tean:D Lõpp oli nagu lõpp ikka. Finishis oli nii palju inimesi korraga , et seal koridorist välja saamine võttis meeletult aega ja ma mõtlesin aind, kus saaksin istuda. Üks tore portugali vanem naine, kes oli ise ka just lõpetanud nägi, et mul on veits halb ja pani mu toolile istuma, andis vett ja rääkis midagi, ma noogutasin, sest ei saanud aru ja ütlesin- Obrigado.

Üldiselt olen väga rahul, väga hästi korraldatud värk. Jooksjaid oli kokku umbes 35 000.

A, Iiris , randid on tagasi!

Feira da Ladra

2011-03-19T20:55:00.007+02:00

Siin on neil selline stiil, et igal pool on sellised keraamilised plaadid, nagu oleks vannituba igal pool. Sise ruumides on need plaadid ja väljas terved majad on kaetud nende plaatidega. Mulle meeldivad need. Täna käisime kirbu turul, kus isegi müüdi neid plaate ükshaaval, väga lahe.

See Kirbuturg mulle täitsa meeldis, nägi ikka päris inimesi ka. Mitte, et need kes siin kesklinnas on, poleks päris, aga hea on näha ikka kõiksuguseid. Seetõttu mulle meeldib ka metrooga sõita, saan inimesi vaadata. Haiglas vist näeb ka päris inimesi, haigeid. Ootan juba.
Leidsin kirbuturult ka Hellenurmede lipu.

Aa, kes ei tea, siis ma olen siin koos ühe kursaõega, Dagmariga. elame koos siin. Üks kursavend on ka, aga ta elab natuke kaugemal. Tore on, ei pea üksi olema. Üksi oleks vist natuke kurb.

Üldiselt on siin siuke mõnus asi, et neil on kombeks suhteliselt palju joosta, õhtuti on tänavad tervisejooksjaid täis. Nii, et kui ma eile jooksmas käisin, siis tundsin end kui lind õhus, või kala vees..või sina minu südames.

Lisboa

2011-03-17T02:11:00.006+02:00

Kui Tartus on hetkel -8 (mu kallis Linux teab) siis siin oli päeval nt +16. Ma ise võrdlesin seda siukse Eesti mai kuu lõpu ilmaga umbes, selline lootuse ilm. Päevitada veel ei saa, aga muru peal saab istuda ja esialgu mulle sellest piisab.
Ma väga palju veel ei tea siin asjade ja elu kohta, aga seda tean, et portugaallased on natuke imelikud küll jah. Näiteks täna märkasin, et neile meeldib hirmsasti joosta, no muidu oleks see normaalne, aga nad harrastavad seda vaid üle autotee jooksmisel. Nad lihtsalt ei suuda oodata kunagi, millal läheb tuli roheliseks vaid lihtsalt jooksevad koguaeg üle tee punasega. Aa, võibolla keegi lihtsalt ajab taga neid kõiki, Aeg vist.

Siin on see , kus elame. Samas korteris on veel natuke rahvast, ma täpselt ei teagi kui palju, mingi 8 on vist kokku. Siin on vist Poolast, Tsehhist, Moldaaviast ja kusagilt veel inimesi. Aga huvitav on, et siin on 3 Susanne i.

Ja siis siin on need portugaallased. Tundub, et armastavad.

Aga siiski kõige ägedam asi juhtus täna, et avastasin, et korteri võti käib nii, et kui väikset nupukest vajutan selle peal siis see võti läheb pikaks, kohe poole pikemaks.

väiksed

2011-03-10T20:25:00.005+02:00

Viimasel ajal olen ma ühte asja tundnud. Nimelt igatsust. Tunnen vahel, et ma igatsen lapsi. Mitte, et mul endal mõni oleks ja enam pole...Aga lihtsalt sellest ajast kui ma tartusse kolisin saan väga vähe aega veeta koos lastega. Tallinnas sain ikka iga pühapäev lastega mängida, kas pühapäevakooli tunde andes või niisama peale teenistust, või siis sain rohkem näha ka ühe õe lapsi. Nüüd on aga siuke väike tühjus või nii, mitte nagu aktiivne aga on olemas. Üks õhtu käisin Irenil külas ja sain natuke ta väikse õega rääkida. Ja siis kui väike printsessike mu süles istus, siis mulle tuligi meelde, et ma igatsen. Lapsed on ikka siuksed armsad rõõmuallikad.

laiali on

2011-02-17T00:05:00.002+02:00

Ma mõtlen vahel, et elu on nagu siuke puzzle. Kunagi ammu panime kokku ühte väga imelikku puzzlet terve öö. Ma mäletan, et see oli nõme puzzle, sest seal oli hästi palju ühesuguseid tükke, siuksed kirjud. Paned ühe tüki paika ja lähed edasi, natukese aja pärast aga avastad, et see polnudki õige ja pead hoopis muud kohta sellele otsima hakkama. Või siis on mõne tükiga nii, et sa oled lihtsalt nii kindel , et see peab sinna kohta minema ja see, et tegelt need otsad omavahel täpselt kokku ei sobi, ei heiduta sind. Nii siis lükkad kasvõi jõuga ja ei jäta järgi, enne kui see tükk pole seal. Tegelt on aga sellel tükil ju su puzzles teine koht ja sellele kohale on oma tükk, aga seda sa seal emotsiooni sees ei mõtle. Nii, et elu on nagu puzzle, tükid laua peal laiali ja ootavad oma kohta. Peaks vist vahel lihtsalt astuma korra kõrvale, tulema emotsiooni seest välja ja mitte jõuga üritama tükki panna sinna, kus see ei käi.
...Palju asju peaks tegema tegelt.

Haige

2011-02-10T22:55:00.003+02:00

Täna mult küsiti mitu korda, kas ma olen haige. Väga armas oleks tõesti kui keegi nõnda küsiks, noh, kui ma tegelt oleks ka haige, siis ikka. Aga ma polnud, üldsegi mitte. Mu haigus seisnes ainult selles, et mul ei olnud meiki peal ja tüübid, kes olid harjunud mind meigiga nägema siis arvasid, et olen haige. No, ma saan aru, mu enda süü, peaksin rohkem ilma ainult olema, siis ei küsitaks kah. Aga huvitav on see, et niimoodi nagu ma olen, ilma ilustamata, peetakse mind haigeks, sest selleks nö võrdluspunktiks on võetud see ilustatud variant. Mis tegelikult pole ju õige ja hoopis peaks ise kandma seda haige nimetust.Sest tema pole ju normaalne vaid pigem kõrvalekalle normaalsest. Kõik on sassis, peapeal seisab, sest oskab. Ma ei oska peapeal seista, pole kunagi osanud, isegi mitte nii, et paneks jalad vastu seina, ei oska.

* Laul ka polnud sellel pildil haige, lihtsalt et ma saaks ägedama pildi teha, siis ta tegi niimoodi rõvedalt nende silmadega. Aga nüüd võib ikka öelda, `haige tüüp` nagu natuke teises mõttes.

Jäljed

2011-02-08T22:27:00.006+02:00

Käisin õhtul jooksmas. Selline natuke tuisune oli, niimoodi ,et tuiskas ikka siukse õrna kihi tee peale. Jooksin oma tavapärast ringi. Lõpetasin ühe ja hakkasin teist jooksma , kui ma avastasin , et ainukesed jäljed, mis mu ees lähevad, on mu enda omad. Igaks juhuks veel meelega astusin nendesse, et olla kindel. Veidi nagu nüri tunne tuli niimoodi, joosta seal ,tuul vastu puhumas, enda jälgedes. Natuke siuke äratundmine tuli. Elu ära tundmine. Täpselt sama tunne on mõne asjaga. Et jooksen juba teist ringi , tuul vastu puhumas, ees ainult enda jäljed, milles astun. Lõpetaks ma siis ära selle ringi ja otsiks mõne muu, kus on ees kellegi Targema jäljed, milles joosta, aga ei, lähen kolmandale ja ainuke erinevus on , et nüüd on kahed jäljed, aga ikka enda omad.

2011-02-07T00:06:00.002+02:00

Sain päris oma laulu. keegi pole mulle varem kirjutanud, seepärast ongi see mainimist väärt. Väga vinge laul oli. Mu lemmik rida aga sealt on: `Tean, et sinu silmis märkasin seebimulle.` Lihtne ja absurnde. Nii nagu mulle meeldib see elu.

Teadmatus

2011-01-14T21:20:00.003+02:00

Täna käisime ühel vanal naisel õue peal lund lükkamas. Ma millegipärast ei mäleta enam , mis ta nimi oli, sest see polnud tavaline vana nimi vaid mingi eriline, hakkas igatahes A tähega. No ma kutsun siis teda tädi A ks. Sellesmõttes oli huvitav see lükkamine, kuna sain ronida kõrgele kuuri katusele, sest sealt oli vaja lumi maha lükata. Polnudki üldse hirmus, kuigi alguses tädi A ei tahtnud mind sinna lasta, ütles, et ootame ikka poisid ära enne. Ma ei tahtnud oodata. Ja need paar korda, mil hakkasin maha libisema katuselt, olid ka pigem siuksed põnevad. Kuni aga tädi A avaldas meile saladuse. Ta muuseas mainis, et see pool kuuri, see kus pole uut katust , seal on pandud aind kile ja siis lauad sinna peale. Siis tegi veel nalja ka, et kui kukun kuuri, siis pean seal kevadeni olema, sest see uks on lume all ja välja ei saa. Suht hea huumor oli ikka tädi A l. Nojah, aga enam polnud midagi teha ju. Lumi oli vaja ära saada sealt. Ireen lubas vähemalt, et tuleb haiglasse iga päev mind vaatama. See innustas tõepoolest. Jalg oleks ehk värisenud kui ma ei oleks pidanud lihased nii pingutama, kuuril püsimiseks.Aga kuur sai lõpuks puhtaks. Mõtlesin hiljem, et kui ma ei oleks teadnud, siis ei oleks jalg arvatavasti värisema pidanudki. Eks teadmatus ole küll mõnikord abimees, mis säästab ehk ebavajalikust muretsemisest, sest olgem ausad, kui see katus kandis siukest jõhkra massiga lund, siis miks ta ei peaks mind kandma. Aga sellel hetkel hakkad nagu ikka mõtlema, et äkki ei kanna. Ma arvan, et mõned asjad elus on väga targasti niimoodi meile teadmatud, et me ilmaasjata ei muretseks. Oskaks ma teadmatust võtta vahel siis abimehena mitte alati vaenlasena. Ei oska.

Tarksutera siis tädi A lt ka: `Lapsed, jätke meelde, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!`

Viidad

2011-01-11T15:16:00.002+02:00

Üks inimene, kes on oma mõtetega minu elupilti selgemaks muutunud ja minu maailmapilti avanud on kindlasti C. S Lewis. Ma usun, et kui selle mehe mõtted on vahel saanud mu omadeks , siis ma ei pea kartma, sest see mees järgis Jeesust. Ja selliseid tüüpe võib võtta eeskujuks.
Leidisin oma vanast märkimikust ühe lõigu tema raamatust, mis olin vist arvatavasti siis seda raamatut lugedes välja kirjutanud. Tema autobiograafiline raamat: ` Tabatud rõõmust` (Surprised by Joy). Jagan:

Kui me oleme metsas eksinud, on teetähise ilmumine suur asi. See, kes teda esimesena märkab, ütleb: ``Vaata!`` Terve seltskond koguneb posti ümber vaatama. Aga kui me oleme tee üles leidnud ja möödume viitadest iga paari miili järel, ei peatu me enam, et neid vahtida. Nad annavad meile julgust ja me oleme tänulikud sellele võimule, kes nad püsti pani. Aga me ei peatu ja ei vahi, vähemalt mitte kauaks, mitte sellel teel, olgugi ta postid on hõbedast ja sildid kullast. ``Me tahaksime olla Jeruusalemmas!```Mis muidugi ei tähenda, nagu ei tabaks ma end aeg ajalt peatumast ja vahtimast isegi vähem olulisemaid asju tee ääres.

Ma usun, et Jumal annab meile asju tee ääres, mis ei ole nii olulised kui viidad, aga siiski on ilusad, et me korraks peatuks ja vaataks.
Seisin täna vannitoas, korter oli juba selline hämar, Iiris magas ühes toes ja teisest toas mängis muusika, mis ka vannituppa kostus. Võtsin parasjagu pesu pesumasinast välja ja riputasin seda kuivama , samal ajal kuulasin ilusat muusikat ja mõtlesin. Mulle väga meeldib pesu kuivama panna , see on üks mu väga veider joon ja mulle tohutult meeldib see muusika , mis ma kuulasin..ja sel hetkel, ma tundsingi, et oli nagu siuke hetk, mille oleks tahtnud korraks freezeida. Tavaliselt on ikka olnud mul sellised hetked, mis on seotud väga tugevate emotsioonidega, aga seekord mitte. Mingi imeline rahu oli lihtsalt. ja siis ma mõtlesingi, et eks Jumal on tee äärde pannud ikka lihtsaid asju ka, ainult sellepärast, et ta armastab ja tahab, et meil oleks hea. Ma lihtsalt tahan , et ma oskaks neid asju rohkem märgata. Sest mõnikord tunnen, et olen õigel teel ja märkan viitasi. Aga läheb meelest , et Jumal on veel ägedam. Tahan lihtsalt jääda seisma õigel ajal ja tänada Teda.

Koos, mitte üksi

2011-01-07T23:36:00.005+02:00

Üks väga suur vale arusaam , mis inimestel kipub tekkima on see, et selleks , et endast aru saada ja ennast nö leida, peab minema kuhugi üksinda metsa või välismaale või kuhugi mujale, eemale. Eks ma olen ise ka ju seda mõelnud erinevates elu etappides. Mina julgen väita, et see on vale. Jumal ei loonud inimest olema üksi. Ja seetõttu ei saa ükski inimene ennast tundma õppida paremini kui suhetes teistega. Missugune sa tegelikult oled, seda peegeldavad sulle need inimesed, kellega sa oled koos ja jagad seda imelist kingitust, elu. Ma võin vabalt minna sinna metsa üksi ja vahel on seda vaja, et palvetada ja kuulata Jumalat, aga mitte eesmärgiga, saada endast aru, sest see ei toimi nii. Ma ütlen, et pole mõtet aega raisata sellega, et ennast kusagil üksi leida. Palju konstruktiivsem on vaadata seda kuidas sa suhtud teistesse, mida sa mõtled teistest ja kuidas sa käitud erinevates olukordades. Niimoodi vaikselt õppides enda kohta, lähtudes teistest, aitab palju paremini muuta, seal kus on vaja muutust ja armastada rohkem, seal kus sellest puudu jääb.

Sina said uue elu

2011-01-02T01:14:00.005+02:00

``Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elame tõe õiguses ja vagaduses.``
Ef 4:22-24
Uuest elust ja uuest inimesest mõtlen ma hetkel võibolla seetõttu , et just tuli uus aasta ja siis ju kuidagi ikka mõeldakse uutest asjadest, või mõtlen ma hoopis see tõttu, et paar päeva tagasi said mu 16 sõpra 3D talvelaagris uue elu, tänu Jeesuse päästele.
Tihti on nii, et kui elus toimub mingisugune muutus, mingisugune uuenemine, vanadest halbadest asjadest vabanemine , siis unustatakse üks väga oluline faktor. Kui sa võtad ära mingi halva asja, siis sa pead lihtsalt selle asendama heaga. Jumala sõna ütleb, et te peate riietuma uue inimesega... Kui võtta ära vanad räbaldunud riided, siis peab panema selga uued, sest kaua sa ikka paljalt ringi joosta saad. Nii, et kui sina oled selline inimene, kes teeb neid nö uus aasta lubadusi ja sa mõtled, et sel aastal sa muudad enda juures halbu asju, siis pea see meeles. Paljad ringi kekslevad inimesed ei ole normaalsed. (mu tõlgendus Piibllist)

Mina sain uue elu peaaegu 6 aastat tagasi. Jeesus päästis mu. Jumal andestas mu patud ja sellest ajast alates olen ma elanud elu, millel on mõte. Ja tänu sellele mõttele, ärkan ma igal hommikul sooviga muutuda iga hetkega aina paremaks, et saaksin elada nii, nagu Jumal on mu loonud elama. Ja kuigi ma tean, et mul on pikk tee minna ja vahel tundub see võimatu, siis on mu kõrval teadmine , et minu Jumal on nii võimas, et Tema jaoks pole ju miski võimatu. Ja läbi selle teadmise ka lootus. Seetõttu pole mul vaja 31 detsembrit, et sügaval südames tunda , et ehk uuel aastal läheb paremaks. Mul on see teadmine igal hetkel olemas. Ma tean, et parimad ajad on veel tulemas. Ja see pole mitte mingi sinisilmne mõte, et mul lihtsam ealda oleks, vaid see ongi reaalsus. Kui Jumal juhib elu, siis on parim alles tulemas ja ma usun, et siis võin seda sama öelda ka oma surivoodil.

:)

Onko-koogid

2010-12-19T22:47:00.002+02:00

Tegime täna kooke haigetele, et jõulurõõmu valmistada.
Selles mõttes tasub ikka inimestega piparkooke koos teha, tuleb kohe välja, missugused nad tegelikult on. Mis on need teemad, mis kõige enam südamel.

Me siiski neid konkreetseid onkoloogiasse homme ei vii, tegime ilusaid südameid ja kuuski ka ikka

Vool

2010-12-13T22:28:00.005+02:00

Kui ma oleksin vool, siis tahaksin olla konstantne alalisvool ehk galvaaniline vool. Aga samas võibolla oleks mõistlik vahel olla ka impulssalalisvool. Siis, saaks nagu puhata ka vahel. Ei, aga kui ma oleks galvaaniline vool, onju, siis ma arvan, et oleksin täiuslik galvaaniline, selline, mis ei väsiks kogu sellest konstantsusest ära. Jah, siuke Supervool! Aga ma olen inimene. Galvaaniline? Seda kindlasti mitte. Impulssalalis? Mhh, ei... pigem ikka vahelduvvool.

Hommikul oli 15 kraadi külma, nüüd on 5. See on ka päris vahelduv.

Lõhkised künad

2010-12-11T17:57:00.003+02:00

Teooria, et oma tundeid saab valida, on mu meelest õige. Alati kui ma sellele mõtlen, siis mul tuleb meelde Mare, vist sellepärast, et me temaga selles osas oleme ühte meelt ja sellest ehk palju rääkinud oleme. Ükskord Jälle arutasime ja mulle meenus mõte, et Mõte on enne tunnet ja kui ma saan sellel mõttel nö sabast kinni siis saan vastavalt sellel otsustada, mida ma tunnen. Otsus peaks siis järelikult sündima õige ja vale printsiibi alusel. Kui mul on sees tunnetus, mis on õige ja mis vale, see tunnetus, mida ma usun, Jumal on mulle sisse pannud, siis peaksin teoorias ju otsustama , mis on õige a siis seda tundma. Päris hea teooria mu meelest.
Mhmh, nii kaua on see hea, kui sa ei pea tegema selliseid otsuseid, mis panevad selle `õige ` ja sinu isikliku heaolu vastuollu. Siis kui sa pead otsustama, et õige on tunda seda ja õige on selle tunde alusel käituda nii, siis, aga südames tahaksid 10 küünt ja veel rohkem neid vastu panna, et mitte ei peaks nii tegema ja tundma. Vot sellistel hetkedel mõtlen küll, et selline suur vastutus on ikka kui Jumal on mulle selle tunnetuse sisse pannud, sest Tema vastu astuda ei saa ja ma ei tahagi. Ja nii ma seisangi lõhkise küna ees, Kogu oma patuse hingega egoistikult tunda tahes ja kogu oma vaimu ja mõistusega õigesti käituda tahes. Aga nagu Piibel ütleb, kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Nii, et ma tänan Teda, et mulle on palju antud ja ma ei nurise kui mu ees on need künad, lihtsalt palun, et teeksin selle õige valiku.

Ja, mulle jõhkralt meeldib see ilm ikka! Lihtsalt läheks ja müraks lumes...kui ma laps oleks

Ilus

2010-11-29T01:16:00.003+02:00

Kõndisin enne mööda lumist teed kodupoole ja ilm oli nii täiuslik. Pime, aga samas valge, sest sätendav lumi oli igal pool, vaikne, aga samas mitte, sest lumi kriuksus igal mu sammul saabaste all. Mõtlesin siis, et tõepoolest see on ju imeline. Kas oleks ka võimalik kuidagi jäädvustada selline hetk, niimoodi, et teised seda samamoodi tunnetaksid. Kas on olemas selliseid sõnu, mis annaks edasi sellist loodud ilu. Sõnu , mis ei kahandaks ja ei muudaks tühisemaks seda kõike. Ma ei leidnud selliseid sõnu. Enda sõnavarast mitte. Usun kui need oleksid olemas, siis oleksid need hästi lihtsad. Aga täna ma mõtlesin, et mõnikord ei tulegi panna ilu sõnadesse vaid hoida seda hoopis vaikuses.

Ootamisaeg algas. Mida või Keda sa ootad siis?

Tuled juba?

2010-11-26T22:18:00.002+02:00

Üldiselt meeldib mulle valgus. Eriti meeldib mulle valgus siis kui tegelikult on kõik hästi pime ja siis kusagil põleb mingisugune valgusallikas, kas siis lõke, tänavavalgustus, küünal, autotuli, kõik sellised tegelikult nii ilusad valgusallikad, mis valges ei tunduks üldsegi nii ilusad, vaid ainult pimedas saab nende tegelik ilu avalikuks.
Mõtlesin täna natuke selle peale kuidas kristlik maailm toimib. Kujutlesin seda ette kui ringi. Mu meelest kõige parem tunne on see kui sa saad mõelda, rääkida ja tunnistda sellest, millise jama sa kokku keerasid ja kuidas kõige vägevam Jumal jälle su sealt välja aitas ja nüüd sa siis elad jälle nii kaua hästi kui jälle ühe korarliku jama kokku keerad, et siis jälle olla samas kohas, pimeduses, kus saab avalikuks valguse tegelik ilu. Et siis see jälle vahepeal unustada, kuni sa satud jälle pimedusse, kust hakkab peale sama ring. Aga, miks inimesed.. ei , miks ma, ei võiks teadvustada Valguse tegelikku ja vägevat ilu isegi valges, mitte ainult pimeduses? See teeb mind kurvaks, nii jään ju paljust ilma. Ma lihtsalt vahel mõtlen, et kas see patune loomus muudabki selle teadvustamise võimatuks, või on tegelikult olemas mingi imepisike võimalus, mille poole peaksin püüdlema. Ma mõtlen, et on, siis on toredam elada.

Panimine Jõulutuled elutoas üles. Hästi ilus on. Tulge külla!

Kes sa oled?

2010-11-20T14:12:00.003+02:00

Mul on vahel natuke kahju Iirisest. Sellepärast, et kuna me koos elame siis on tema see, kes peab ära kannatamu mu vahel nö revolutsioonilisi ja veidraid mõtteid, mis ma pean lihtsalt kellelegi välja rääkima. Aga ta on alati nii armas ja ei ütle mulle kunagi, et ma ei viitsi kuulata, alati istub rahulikult, kui ma jälle alustan :`tead, ma mõtlesin täna...` Isegi kui ma tean, et vahel ta ei viitsiks arvatavasti kuulata , siis olen ma talle ikka väga tänulik, et ta seda teeb. Ühel õhtul olime jälle köögis ja tema istus parasjagu arvuti taga ja ma tegin süüa ja ma ma alustasin jälle samamoodi:`tead, ma mõtlesin ...` aga ma kirjutan siia ka, sest see see mõte oli tegelikult mu meelest üsna hea, noo mu jaoks siis vähemalt oli.
Tegelikult see mõte sai alguse ühest tsitaadist mida lugesin. Ma täpselt ei mäleta , et mis seal kirjas oli ja kes selle kirjutas, aga igatahes mõte oli selline ``Mitte kellelgi ja millelgi peale Jumala pole õigust öelda, kes ma olen. `` See pani mind mõtlema, et teglikult on asi nii, et isegi minul endal pole õigust öelda, kes ma olen. Minu läbikukkumistel, minevikul ega teistel inimestel. Kui ma vahel mõtlen, et ma olen ikka suht feil, siis tegelikult pole mul üldsegi õigust seda teha. See õigus on Ainult Jumalal, kes on mu looja. See mõte paneb minu jaoks ikka mõned asjad perspektiivi. Et mis mõttes ma vahel mõtlen niimood. Kui ma peaksin ütlema, kes ma olen, siis pean vaatama esamlt Piiblisse ja lugema, mis Jumal ütleb mu kohta, kes ma olen. Sest kui ma hakkaks ise sellele küsimusele vastama, jookseks ma arvatavasti suhteliselt kiiresti kuhugi kraavi ja sealt välja ronimine võtaks jälle meeletult aega. Ja minu jaoks see mõte, ei ole nagu mingi lohutus, et Jumal tegelikult arvab must hästi või nii. See lihtsalt konkreetselt ütles mulle, et mul ei olegi õigust üldsegi seda teha. See natuke haakub ka tegelikult sellega mu jaoks, et tihti peale on minevik üks kõige suuremaid iseenda defineerijaid. Seetõttu mulle ei meeldi tihti rääkida oma minevikust. õnneks ma nüüd olen õppinud natuke neutraalsemat sellest rääkima, aga kunagi oli küll nii, et `ma olen selline, kuna mul oli selline lapsepõlv` Aga see ei ole vabandus, sest mu minevikul pole õigust defineerida, kes ma olen. Ainult Kõigevägevamal Pühal Jumalal on see õigus. Ja ma täiega armastan Teda!:)

Hambapasta

2010-11-13T21:34:00.009+02:00

Sattusin väga huvitaval ajal siia Tallinnasse Tiina poole ööbima. No tegelikult Tiina ju hetkel ei elagi siin, et siis Carina poole, või noh tegelikult Carina on ka hetkel Saksamaal, Marelle juurde... No igatahes, huvitav just see tõttu, et läksin vannituppa neljapäeva õhtul ja hakkasin hambaid pesema. Võtsin oma ilusa kollase harja, teiste 20 hambaharja juurest, mis neil vannitoas on ja tahtsin sinna pastat peale panna. Aga minu üllauseks oli kraanikausi ääre peal kaks hambapastatuubi. Nüüd võiks mõelda, et vedas, sain valida. Valida tõepoolest , aga mitte sain vaid pidin. Selle on vahe. Ja miks pidin, oli sellepärast, et mõlemad tuubid oli tühjad, aga mitte lihtsalt tühjad nagu, vaid ikka niimoodi, et juba oli seda tuubi kokku keeratud, et viimast tilka kätte saada. Nii ma siis seisin vannitoas raske valiku ees, kumb tühi tuub on rohkem täis ja kumb rohkem tühi. Kummast tühjast tuubist ma siis proovin veel pigistada. Sest hambad tahavad ju pesemist. Ja siis ma mõtlesin, et oleks mul ometi üks hea täis tuub, kus ma ei peaks pigistama, saaksin ilusti õrna puutega vajaliku koguse pastat kätte. Aga seal niimoodi mõtlemine täis tuubist ei teinud mu tühje tuube täis. Ikka vedelesid nad seal tühjana, kraanikausi äärel nagu hambapasta tuubi laibad, kui nii mõelda. Poodi ma enam ei viitsinud minna ja mõtlesin siis, et mis seal ikka, midagi pigistab ikka välja ju. No pigistas ka, aga ega see ei olnud tegelikult piisav, siuke väike kogus tuli, millega heal juhul saaks puhtaks mõne beebi hambad, aga ma pole ju enam beebi. No siis nühkisin lihtsalt kauem.
Täna on laupäev, võiks ju mõelda, et käisin poes ja ostsin uue hambapasta...Ohh, ei.Ikka pigistasin samast tühjast tuubist beebikogust. Mõni lihtsalt ei taha õppida.
Mõnikord on parem osta uus täis tuub kui vanast tühjast pisikesi koguseid pigistada, see hoiab ära nii mõnegi ebmeeldivuse. Pole ju mõtet pesta hambaid beebi kogustega kui tegelikult on antud meile ülirohkesti, et saaksime hamabd täitsa puhtaks. Kui vaid natuke enda mugavusest lahkuksime ja poodi läheks.

*Ja ma vaatasin just Õsi, sest polnud kindel, kas on tuub või tuup. Tuup oleks iseenesest üsna tore. Sest on ju ka väljend `tuupi andma`. Siis võiks mõeldagi, et nt hambapasta tuupi andma, see oleks ju palju ilusam.

Täna ma tegin endale haiget

2010-10-22T13:24:00.002+03:00

Iiris ütles nii, mitte üldse ma. Kõndisime eile kodust Kolgata poole ja ilm oli selline piisavalt mõnus, pime , tuuline sügisilm ja siis ta ütleski: Täna ma tegin endale haiget. Ma ei jõudnud kuulamagi hakatagi, mis mõttes kui mulle kuidagi tuli kohe pähe, et see lause on lihtsalt nii täiuslik raamatu pealkirjaks või halvemal juhul mõne luuletuse. Onju! Aga ma siiski otsustasin, et seda lauset ma ei pane oma raamatule pealkirjaks: esites, sest Iiris ütles selle, ja kui keegi tahab pannna üldse siis tema ja teiseks see on lihtsalt liiga emo. Aga sellegipoolest on see piisavalt diip minu jaoks, et kirjutada üks postitus ja mitte lasta neil sõnadel, mis nii delikaatselt selliseks lauseks on moodustunud, lihtsalt unustusse kaduda. Vot.
Siis rääkis Iiris edasi. Ta seletas väga innukalt kuidas ta vannitoas musta pesukorviga endal sõrme alla kuidagi vigastuse tõmbas. No,meil on selline punutaud mustapesukorv, siis kujutangi ette, et oli nii umbes, et üks selline salakaval oksatükike oli nagu teistest eraldunud ja Iiris siis tõmbas sellesama omale küüne alla. Ja sellega siis tegi ta omale haiget. Sellepeale ma muidgi, emaaptiline nagu ma olen , tundisin kohe ta valu ja vastasin umbes nii: Appi, kui rõve...see ongi kõige hullem! (oli vist nii umbes jah) Siis Iiris ütles ühe asja veel. Ta ütles, et tal oli lihtsalt nii kiire.
Kiire. Kas pole mitte tihti nii, et kui meil on omaarust nii kiire, siis me just kipumegi omale haiget tegema. Tõmbame kaela asju, mis üldse ei tuleks meile kaela kui me lihtsalt EI kiirustaks, Võtaksime aega, et küsida, mõelda ja alles siis tegutseda. Ma usun, et on nii küll. Aega on, inimesed! pole ju mõtet kiirustada ja siis hiljem kurvalt tõdeda, et : Täna ma tegin endale haiget.

Sellest, et köögiakna taga sajab suuri lumehelbeid ja mu arvuti playlistist tuleb millegipärast hetkel jõululugu, sellest ma ei kirjuta. Liiga vara on. Mõne asja jaoks on veel liiga vara.

Päike, püsi paigal

2010-10-15T00:00:00.004+03:00

“If the size of your vision for your life isn’t intimidating to you, there’s a good chance it’s insulting to God.”

Täna ma mõtlen Elevationi Churchi pastror Steveni mõtet. Sest see mõte on palju mõtekam kui mu enda oma. Ma usun, et see sama mõte on vaikselt saamas ka minu omaks, ma vähemalt loodan. Ja ehk kui mul veab siis saab see ka veel teoks. Aga ärgem rutakem asjadest ette. Teod on ju aeglased loomad.
Ma usun, et mulle on vaja rohkem usku ja rohkem unistusi, visiooni. ja mitte lihtsalt neid unistusi mis tunudvad reaalsed, vaid just neid mis tunudvad täiesti võimatud ja millesse ma isegi vahel olen usu kaotand. Sest kes on siis tegelikult Jumal- kas mina ise? Ei! Ja ärgu ma isegi hakaku oma imetilluksete unistustega seda arvama, sest minu Jumal on Suur Jumal ja tema teod on Suured. Nii, et ma soovin sulle ja mulle, et võtaksime oma usu kapist välja ja julgeksime paluda: Päike, püsi paigal!

Joosua 10:12-13

Võlurid

2010-10-09T23:48:00.004+03:00

Öeldakse ,et väikeste asjades on võlu. Ma olen mõelnud selle peale, ja ma olen ikkagi jõudnud järeldusele , et neil on õigus. No neil, kes nii ütlesid. Ma arvan, et nad olid targad. Aga kuidas siis saada aru, mis on suur asi ja mis väike. Tegelikult vist ei ole oluline, sest suurtes asjades võib ju ka võlu olla. Ja ongi. Aga tavaliselt on lihtsalt nii, et suuri asju ei võluta nii palju kui väikseid. Ja seetõttu and lihtsalt vist ütlesidki, et väikeste on just see võlu, et inimesed võluksid siis ja sellega ehk näitaksid, et hoolivad. Et mis asju siis võlutakse? Ma ise siinkohal mõtlen neid asju, mis teised sulle ja sina teistele , inimestele ikka, võlud. Sellised pisikesed asjad, mis ei võta palju resursse, kuid näitavad palju. Näitavad, et sa hoolid, sest võlusid. Ma ise olen saanud mõned väiksed võluasjad viimasel ajal, mis on mulle näidanud, et inimesed kes mu ümber on hoolivad päriselt ka minust. Seda on nii hea vahepeal nagu uuesti avastada ja samas paneb ka enda käitumist analüüsima, kas ma olen ikka ise piisavalt hea võlur. Kui teid häirib sõna võlumine, siis võin kasutada ka sõna armastamine, sest eks see olegi seesama. Armastada väiksete asjadega suurelt.
Hea on armastada, sest hea on armastatud olla.

Elaja

2010-10-03T19:25:00.006+03:00

Täna lõppes 3D koguduse jutluste seeria `Mis vahet seal on?`. Hea küsimus mu meelest. Võiksin seda kohe sult uuesti küsida isegi. Mis vahet seal on? `Kus seal ?` küsid ehk vastu. Või ei küsi, aga ma mängin et küsid ja arendan siis dialoogi... Sinuga, või siis endaga, kui nüüd järele mõelda. No olgu, kui sa küsisid, siis ka vastan.- Elus. Mis vahet on elus? Mis vahet on kas ma usun millesegi üldse? Mis vahet on kas ma armastan kedagi? Mis seal üldse vahet on, kas ma elan? Miks ma ei võiks lihtsalt olla ja eksisteerida? Jah, ma usun, et elamine ja eksisteerimine on kaks iseseisvat seisundit, mida me saame ise valida. Täna ma ütlen, et on vahet...jõhkralt on. Ma olen eksisteerinud ja ma olen ka elanud. Ja elan ka praegu ja ma tean, mis vahet seal on. Tundugu sulle see klišeena või mitte, aga tõde on see, et ilma Jumalata ei ole võimalik elada. Ma olen seal olnud. Loomulikult on võimalik bioloogiliselt eksisteerida, aga see on midagi muud. Tõeliselt elada, niimoodi, et Kõik mis sa teed, on kaetud mõttega, niimoodi pole võimalik. Võibolla on see julge väide, mina usun seda, sest mina ise elan seda. Ma tean, et inimesed, kes ei usu Jumalasse võivad olla isegi õnnelikud , neil võib olla olemas kõik, mis nad on tahtnud elus saavutada- Klassikaline värk: pere, hea töö, maja , auto. Aga kas see ongi siis see? Elu. Mina usun, et need inimesed ei ole elajad vaid eksisteerijad. Sest maised asjad võivad tõesti tekitada ka õnnetunnet ja tekitada ka tunde, et tõesti elu on lill. Aga tõeline elu algab siis, kui tuleb mingisugune eriti crapp olukord, ja siis sa vaatad üles ja ütled, et see on alles ELU. Ja sellise mõtte ja suhtumise saab anda üksnes Jumal.Tema teab täpselt, mis asi on elamine, sest tema on ju loonud Elu.
Ma võikisn kirjutada pikalt elust pärast surma, taevast ja põrgust. Aga täna ma tahtsin sinuga, kes sa küsisid mult, rääkida Elust , elamisest ja elajatest. Sest täna ma ütlen sulle, et seal on vahet! Nii, et teie, eksisteerijad, saagu teist elajad!

Tatar

2010-10-01T02:04:00.004+03:00

Kui nüüd olla aus, siis elu on elu. Väljas on 2 kraadi sooja. Või on külma. Noh, mul on siin mõnusasti soe toas, siis las olla väljas ka sooja. Sügis on mu meelest ilus, aga samas ka siuke natuke masendav. Ta on nagu selline tüüp, kes tuleb ja naerab sulle näkku, et haaaaa..aina külmemaks ja ebamugavamaks ja vastikumaks ma muutun. Ja mulle üldiselt siuksed tüübid nagu ei istuks. Aga jah, eks nemadki ole Jumala lorud. :) Ja pealegi on siuke stabiilne teadmine ikka kusagil hingesopis olemas, et Kevad ju eksisteerib. Võibolla hetkel tundub see kui unes, aga ikkagi.
Ma kirjutan tihti ilmast, sest mu meelest on ilm üks põnevamaid neturaalseid teemasi , millest kirjutada. Sest olgem ausad, ega ma siia armsasse virtuaal maailma ikka väga oma südant puistama ei hakka. Kuigi need kõige targemad ehk võivad siiski ka minu nii kavalalt varjatud metafooridest miskit välja lugeda , kui vaid soovi on. Sest elu ongi üks suur metafoore ja paradokse täis uni tegelikult. Ja kes sellega ei nõustu, siis arvan, et peaksite ehk silmad avama ja üles ärkama, te normaalsed inimesed.

Hetkel tahaksin ma kõige enam tatarputru. Sest seda ma ei saa ju, kuna ma tatart ei varunud omale koju enne kriisi puhangut. Nüüd ma siis istun ja mõtlen, et oleks ma ometi tatart ostnud. Teen veel siukse ohke ka nagu..Oehhh, tatar... Lähen nüüd siis magama ja elu vaatama, ma arvan, et seal on ka tatar olemas .

Nüüd on 1 kraad külma õues..no olgu, teeme siis nii, et nüüd on külm, mitte soe õues. Siis on võrdne.

Ämber

2010-08-19T22:31:00.003+03:00

Nüüd on see siis käes lõpuks. Suvi. Tõeline Eesti suvi! Tänan sind, et sa ikka meid ei unustanud ja enne sügise algust end näole andsid. Selline armsasti masendav ilm, mis on piisavalt külm, et filp floppidega jalad siniseks tõmbuvad kuid siiski piisavalt suvi, et flip floppe kannan. Selline äratundmis rõõm nagu. Tuttav ja soe tunne kui nii mõelda. Või noh, tunne on pigem nagu külm, aga võib ju mõelda, et tuttav on alati soe ja mõnus.

*Ostsin ämbri, sest nüüd ma pean mõtlema sellistele asjadele nagu ämber. Alati on ämber ikka olnud selline asi, mis lihtsalt on olemas. Aga enam mitte. Nüüd pidin selle ostma , et see oleks olemas. Nüüd on. Laimi roheline.(selline ilus nagu need coca klaasid)
Selliseid asju on veel, mida ma võta iseenesest mõistetavalt. Nad lihtsalt on ju. Ega ikka ei ole küll. Vaeva peab nägema, siis nad on.

Saun

2010-08-19T00:22:00.005+03:00

Olime naistega saunas ja keegi mainis seda kuidas Soomes leili maratonil olla just üks ära surnud. Arutasime veidike selle loo üle, sest see nii hästi sobis sinna sauna, kus me parasjagu isegi ju olime. Meelike ütles, et mismõttes ta siis välja ei läinud kui tundis , et pilt hakkab eest minema. Nojah, võistlus oli ju. Siis ei minda välja. Eriti kui oled mees. (ma arvan, et nii ütleks mulle mõni mees) Täna aga seal ma mõtlesin ka nii, et mis mõttes ta ei läinud välja lihtsalt. Hiljem aga kui ma ikka suhteliselt kaua olin juba seal leili visanud ja juba mitmendat ringi siis hakkasin hoopis mõtlema, et mina olen ise ja samasugune, Kugi ei ole mingit võistlust siis minu jaoks oleks raske vaimselt välja minna saunast sellepärast et pilt hakkab ära minema. Ikka istun seal alati ja mõtlen et läheb üle. Päris hull on tegelikult see võistlusmoment, kus kõige hullem mis võib juhtuda on allaandmine. Veel hullem on aga siis kui istud saunas üksinda, sest kõik on juba läinud ja ikka on see sama võistlustunne. Kellega sa siis võistled seal niimoodi. Eks ikka iseendagi. Ja Ise on tavaliselt see kõige hullem vastane...

* Jumal on andnud mu ellu ikka väga armsaid ja ägedaid inimesi ja ikka veel annab. Ma olen ikka nii tänulik Talle selle eest :)

Auk

2010-08-08T23:15:00.002+03:00

See on huvitav, et kui me Iirsega üks õhtu mööda hipodroomi teed mere äärde läksime, tema rulluiskudel mina joostes, siis kirusime, et seda vana auklikku teed. Nüüd aga kui ma täna paduvihmas mere äärest rattaga koju sõitsin mööda seda sama auklikku teed, olin ma õnnelik, et seda teed pole parandatud ja need meetrised augud mõnusa vihmaveega täitunud olid. Üks ütlemata hea tunne on see, kui sa vabalt ükskõik mis lombist võid sõita ja soe lombivesi su paljaid varbaid hellalt soojendab. See ju näitab, et elu ei olegi nii värvitu kui mõnikord kipub tunduma. Igal asjal on mitu külge. Vähemalt kaks. Ka neil aukudel, mu jaoks vähemalt. Ma lihtsalt soovin mõnikord, et võiksin asjade teisi külgi varem avastada, oleks ehk veidike lihtsam. Vahel aga on selleks vaja ju vihma ja tormi.

Lusikas ja supp

2010-08-06T22:50:00.005+03:00

Ma mõtlen vabadusest. Et mis see on. ma kunagi keskooli ajal lugesin sellist tsitaati: Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see , kel pole suppi. ` Ristikivi, kui mu mälu mind ei peta. (See oleks jõhker tegelt kui Mälu tegelikult ka petaks niimoodi salakavalat.) Et siis Vabadus. Jah, meelega panin suure tähega. Mulle meeldib selliseid suuri ja sügavaid sõnu nagu vabadus või armastus või lootus või elu, kirjutada suure algustähega, see muudab nad minu jaoks veelgi suuremaks ja müstilisemaks. Nii on ka Vabadusega. Ma tean , et see on olemas. Vähemalt oma terve elu olen ma uskunud. Aga seda, mis ta tegelikult on, seda ma ei tea ja sellepärast ma ta peale natuke oma ajast kulutangi. Vahel ma mõtlen, et äkki see ongi vabadus, et hommikul tõustes ei pea ma esimese asjana mõtlema, kas lapsed on juba üleval, ei pea mõtlema õhtul töölt tulles, et huvitav, kas mu mehele ikka meeldib mu tehtud toit. Omamoodi eks see olegi vabadus, süüa millal iganes, midaiganes, ilma süümetundeta, istuda kaheni arvutis ja vaadata mõttetuid videosi või sarju. No ma ei tea. Või siis olen mõelnud, et vabadus on see, et mul on põhimõtteliselt ükskõik millal võimalus Eestist minema sõita, sest mind ei hoia siin mitte miski ekstra kinni. No ma ei tea. Võib olla see ongi. Või siis olen mõelnud, et äkki on vabadus hoopis need hetked, mis selles elus tunduvad täiuslikud. Näiteks üks õhtu olin meres ujumas ja vesi oli täiuslikult soe ja ilm oli täiuslik, päike loojus parajasti ja see oli selline täiuslik hetk, mil sa ei pea millelgi muule mõtlema vaid elad täiesti selles ühes hetkes. No, ma ei tea..võib ju olla see tegelt iseenesest. Või ei olegi vabadus tunnetes, vaid hoopis teadmises. (no tegelt ma ju tean õiget vastust: `Vabaduseks on Kristus meid vabastanud`) see on õige, jah, ka minu elu jaoks...Aga ma siiski ei suuda rahulduda veel ainult selle vastusega...Sest ma tahan panna oma sõnadesse Vabadust. Seda vabadust mida ma tunnen ja seda vabadust mida ma tean. Mille Kristus on mulle andnud. Nii ma siis lendan edasi mil iganes ma jälle lucid dreamingut näen, sest see on kõige lähem vabadusele minu mõistuse jaoks. Lennta. Sest seda ma saan teha siis.

Mis iganes see Vabadus ka poleks. Siis seda ma tean, et kui ma supi olen ise kokku keetnud , pean selle ise ka ära sööma. Vabadus aga on see, kui Jumal mulle ka lusika annab , millega seda teha.

sõlmin

2010-08-01T20:50:00.005+03:00

Eile tööl olles õppisin uues asja selgeks. Nimelt õppisin kuidas teha lipsusõlme. Mõtlesin küll hetkeks- veider, et ma varem pole kunagi seda õppinud, aga noh, tegelikult pole mul ju tarvidust olnudki. Ega nüüdki pole, aga hea on ikka ju osata...asju. Helen õpetas mulle. ``Paned lipsu kaela, siis, tõmbad ühe otsa hästi pikaks, siis teise, selle laiemaga teed alt ringi siis pealt ja vahelt läbi. Siis veel ühe ringi ja siis veel vahelt läbi`` Nii ta seletas mulle. Ma muidugi noogutasin rõõmsasti ja otsustasin proovida, kuigi ma eriti ei mõistnud. Alguses ei tulnud hästi välja, siis korraks nagu juba tuli ja siis jälle ei tulnud. Aga ma otsustasin mitte mitte alla anda vaid edasi sõlmida, kuni saavutan soovitud tulemuse. Lipsu sõlme tegemisega on naljakas lugu. Hakkad seda vaikselt tegema ja kunagi ei tea sa ette, et kui ilus ja täiuslik see sõlm lõpuks tuleb ja minu puhul, et kas lõpus ikka välja tuleb. Novot, ehk harjutamisega saab ka meistriks, kes teab. Aga see hetk, kui sa viimast korda tõmbad selle paksema osa vahelt läbi ja näed , et sõlm ongi täiesti olemas..see on mõnus. Ja siis tuli veel Heleni sõber Siim( kellel pidi kodus olema 40 lipsu), kes ütles, et täiuslik sõlm ju.
Ma tunne , et mu elu on küll nagu lipsusõlme tegemine. Ei mõista eriti juhiseid, aga ikka kuidagi üritan. Korraks tuleb nagu välja, aga siis jälle ei tule. No ma loodan, et lõpuks tuleb Keegi Võimsam, kel on kodus 40 lipsu ja ütleb, et on ju küll korralik sõlm.
Ma arvan,et lootust on.

2010-07-14T00:19:00.005+03:00

`Nii palav on` ütlen ma, nagu arvaksin, et teine mu kõrval seda ei tea, ainult ma tean. Aga ta teab ja ma ütlen ikkagi, sest äkki muudab see lause välja öeldes oma kuju. Tavaliselt on siuke lootus nagu, aga enamasti ikkagi ei muutu selliste lausete tähendus , olgu nad siis mu peas või huultel.
Istusime umbses vanalinna kohvikus ja üle laua istus must üks tsikk Kanadast, kes ütles samuti, et palav on. Aga tema ei öelnud nii nagu ma tavaliselt seda ütlen ( niimoodi..´ohh, kui palav, aga tegelt on hea, sest varsti on jälle külm ja siis mõtleme, et võiks jälle nii soe olla`) vaid tema ütles: miks teil siin nii vastikult palav ilm on, võiks külmem olla. Siis ma istusin seal ja mõttes teadsin täpselt mis ma talle öelda tahtsin. Oleks tahtnud öelda:`sul ei ole mingit õigust meie ilma kritiseerida. Sa ei tea kuidas on siin 6 kuud külmetada ja 5 kuud mingit ebamäärast suusailma taluda. Nii, et sul ei ole mingit õigust öelda, et meie palav ilm eesti on nõme. Isegi kui see on , siis see on ikkagi meie oma ja selle kritseerimise õigus jääb ainult meile. ` Nojah, seda ma talle siiski ei öelnud ja see on täitsa hea, sest ma sisimas ikkagi arvan, et midagi mu ajust on ära kärsanud , sest tundub , et selle funktsioonid on tõepoolest väga veidraks muuutunud.

Täna võttis mind jälle üks krisnaiid rajalt maha. Ei tea jah, mis mus tavaliselt nii ligitõmbavat on. Täna aga oli selleks mu oranz suvekleit. Äärmiselt põnev oli jälle vestelda muidugi, sest täna rääksin ühe kena noore naisega. Tema tundus täitsa mõistlikum kui need tüübid on olnd, kellega varem olen vestelnud. Aga võibolla oli lihtsalt asi kuumuses. Igatahes loodan nüüd oma uut oranzi sõpra EKB suvefestivalil kohata ja loodetavasti maitsevad need India maiustused ka hästi, mis ta mulle andis.

vot, lawyerd siis

Inimesed2

2010-06-29T00:24:00.004+03:00

Sõitsin täna rattaga Viimsis poole ja kuna ilm oli päris kuumake oli pirita kandis ka suhteliselt tore kogus inimesi. Ma siis üritasin hästi osavalt manööverdada inimeste vahelt läbi. Aga ikka kuulsin vahel ühte teisele ütlemas: tule siiapoole, rattur tuleb. Täna ma olin rattur. Nende inimeste jaoks olin ma ainult rattur ja mitte keegi muu. Ise ma mõtlesin, et ma olin ikka ma ise, aga nende jaoks polnud. Minu jaoks aga olid need inimesed ka tegelikult ainult inimesed, kellest ma mööda pidin manööverdama ja mitte keegid muud. Nemad panid mulle sildi ja mina neile. Nii toimibki maailm. Kõik on tegelikult sildistatud, nagu lehmad. (võibolla peaksin siinkohal seletama : no, lehmadele pannakse ju külge rõngad või templid või midagi ..seda mõtlesingi,mitte et inimesed oleks lehmad, sest nad pole ju) Vot , see on omamoodi nagu korrapärasus. Ühed on ühe sildi alla ja teised teise. ratturid, bussijuhid, jänesed, kliendid ja isegi kepikõndijad on sildi all. Ja siis kui lähedalt saad tuttavaks hakkad vaikselt seda silti ära tõmbama ja avastad, et sildi all on ju hoopis mingi inimene.Ja seda on hea avastada (enam jaolt)

Ja siis kui ma armsa Iirise juurest tagasi kodu poole sõitsin kohtasin kahte , kes olid täna muga sama sildi all ja nii me sõitsime viimase kilomeetri kolmekesi, välismaailmale olles sildistatud nagu lehmad aga ise teades, et oleme inimesed.
...Ja , et see lõpp nüüd eriti ilusaks teha siis võiks veel panna, et `inimesed, kes Jumala täiusliku armu tõttu üldse siin on`
No ise valige siis, aga ma usun, et Ilu on ka ikka vaja rohkem.

Inimesed

2010-06-14T18:01:00.005+03:00

Whether youre a lawyer or a popstar, at the end of the day we are all humans.
Chris Martin (Coldplay)
Käisime täna verd andmas. Lamasin seal laual ja Mare veri sai juba otsa, nii et tema läks ruumist välja. Mina aga pumpasin veel ja minuga oli samas ruumis ka meditsiinitöötaja, et siis kui mu veri otsa saab, siis mind ikka vabastada neist köidikutest. Kuna kell oli 14.15 hakkas etv pealt jalgpalli stuudio. See veretädi siis keeras telekal hääle peale ja hakkas muga rääkima. Loomulikult rääkisime jalgpallist. Ohh kuidas mulle meeldis see Veretädi! Rääkisime kui ilusa mängu eile Saksamaa tegi ja rääkisime kui kahju inglastest oli. Oleks ehk isegi veel rääkinud taanlastest või hispaanlastest, aga kahjuks sai aeg otsa. Nii ma siis lahkusin teadmisega, et on üks Veretädi, kes mõtleb nii nagu ma.
Veel sain ma teada, et Veretädi on ka inimene. Või meenus pigem, sest mul ikka kipub ununema, et inimesed mu ümber on ka samasugused inimesed nagu ma,...õpetajad, klienditeenindajad, veretädid...Päeva lõpus lähevad kõik samamoodi koju ja rõõmustavad kui Saksamaa saab värava (või noh, ideaalis siis)

Ma arvan, et on rongiluule aeg

Alles ist nicht Klar

2010-06-08T17:53:00.003+03:00

Ma ei tea, kas teate seda hetke:
Sööd shokolaadi ja üritad ikka niimoodi viisakalt süüa. Siis shokolaad on ammu juba söödud ja mõne aja pärast avastad, et pükste peal on selline väike plekk. Siis mõttes nagu ehmunult karjud (või noh hüüad)` Mis! Kuidas see siia sai! `Aga tegelt salaja tead, et sa sõid ju enne shokolaadi, ja salaja tead isegi seda , et isegi niimoodi viisakalt süües, kukub imepisike shokolaadi puru maha, mis ei ole ju shokolaadi külge kinnitunud. Ja nii see plekk ju tulebki pükste peale. Aga noh, kes see ikka seda salajast teadmist tahab uskuda, sest niimoodi mõttes imesteda ja hüüda on ju mõnus. Mul küll on igatahes...noh, plekk vähemalt, selline, mille peale mõttes hüüdsin- `Mis! Kust see siia sai!` Eks meil eluski ju tule siuksed pisikesed plekid, mille peale mõttes hüüame- `Mis! Kust see siia sai!` Salaja teades. Aga mõnus on ju hüüda ikka nii.

Ütlesin Kerstile täna saladuse, kui MaHimas (toim. Maxima) toiduvarusid täiendamas käisime.
Ma: See on juba neljas nädal mul joogiletist ainult kellukest võttes.
Kersti: Ei, ma saan täiesti aru. Selline rutiin annab ju sulle turvatunde selles külmas ja ebastabiilses maailmas.

Ma siis korraks mõtlesin ja otsustasin valgele klaarile siiski uue võimaluse anda. Ehk suudab seekord mind üllatada. Elu on ju täis üllatusi. Või mis!

Miks

2010-06-06T19:00:00.001+03:00

Miks ma teen seda mida ma teen? Ma ei tea. Mulle tihti ei meeldi, kui keegi küsib jälle-Miks? ``No, miks sa küsid sellist rumalat küsimust!``- vastaks ma. Aga ma ei vasta. Tavaliselt mõtlen välja kohapeal kogeledes mingi primitiivse vastuse, mis eestlast ikka rahuldab. Tal pole tavaliselt vaja teada sügavaid vastuseid, vaid pigem piisab teadmisest, et küsimuse küsimise näol on pingutus juba tehtud ja linnuke kirjas. Aga ega ma eestlast selle eest hurjuta, olen minagi ju see sama. Ma olen mõelnud, et võib olla pole ma veel elus nii kaugele jõudnud, et teaksin vastuseid . Aga mul vaikselt tekib tunne, et lihtsalt mõned inimesed ongi sellised, kes ei teagi, miks nad asju teevad. Või siis teine variant teavad, aga ei taha teadvustada. Ja kuigi ma arvan, et Mare nüüd küll hurjutaks mind, siis arvan ma ikka veel, et alati polegi vaja teada või siis teadvustada. Mu jaoks on küll nii, et kui vastan..Lihtsalt- siis see tekitab nagu sellise müstilise ja saladusliku varjundi tegelikule põhjusele. Ja see varjund lisab värvi elule. Kuigi nüüd pole ma küll kindel, kuhu ma oma värvide ja varjunditega elus jõuan, aga usun, et Jumal armastab mind siiski. Ja kui küsite-Miks? Siis, ausalt mul pole aimugi!

2010-06-01T21:09:00.002+03:00

Mul on ikka lahedad sõbrad. Ma ütlesin Sjoosule, et olen pettunud, et ta mulle sel aastal luuletust ei kirjutanud ja pool tundi hiljem oli mu postkastis see:

Kiikuma

Üle taeva laotub päike,
rohelusse mattund väike
kiik, mis pargis servas asus.

Sellel kiigel kunagi,
märgata võis palju lapsi,
näod rõõmust punakad.

Punakad kui sõstramarjad,
silmad neil kui allikad,
sügavad ning süütud.

Nüüd on kadund lastekilked,
kiik on jäänud üksinda.
Nukralt vaikinuna tuules seisab ta.

Aga tean ma ühte plikat,
kelle juuksed on kui tikand,
tema seda kiike kiigutaks.

Säilinud on temas hellus,
rõõmurikas lapsemeelsus,
kohisedes ülevoolav.

Ave sina oledki see
neiu, silmad nagu vasikal.
Kiikuma ma kutusun sind.

:)

Aga muidu on siin viljandis ikka jõhkralt sääski: üks lendas isegi silma. Kahju vaesekesest, uppus mu silmavedelikku nüüd ära. Ju ma siis jooksin nii kiiresti, et ta ei jõudnud eest ära lennata. Nii on täitsa hea mõelda. Ma siis võitsin nagu.

Häid Jõule

2010-05-31T00:07:00.004+03:00

Liisa:` te olete ikka imelikud, mõlemad arvutites klõpsite vaid`
Ma: `parem harju sellega, varsti vajud ise ka sellesse maailma`

Liisa on nagu siuke värske tuul siin, meie elutoa diivanil täna. Räägib ja joonistab. ta on armas:)

Hommikul lähen ära ja suvel olen ka ära ja kuigi ma ei tea veel, et kas ma ka sügisest ikka siin samas diivanil istun, siis mul on hea meel, et Liisa siia kolib. Muutused on head ma arvan. Või noh, teglt on nad neutraalsed ikka vist. Loomulik osa elust, jah? No see mõte nagu ei vii kuhugi, selline tunne. Aga mõned mõtted vist polegi mõtlemiseks vaid pigem lihtsalt elamiseks.

Liisa just ütles, et vähe magamine põhjustab ülekaalulisust, nii et ma siis ruttan nüüd kähku igaks juhuks magama ära!

Ps: pildil on siis vasakul Liisa( kui hakkasite mõtlema , et kumb siis) ja paremal Erkki (aka Laulujõmm, hüüdnimega Jõmm) ja meie ameerika kuusepuu ka muidugi!

Meri

2010-05-24T20:29:00.001+03:00

Mulle väga meeldib meri. Ma ei tea küll, kuidas ma seal Tartus niimoodi ilma mereta vastu üldse olen pidanud. Siin Saarel olen ikka iga päev mere ääres käinud. Täna polnud päevitus või võrgu ilma, aga otsustasin siiski minna. Mere ääres ei olnud kedagi. See aga ei üllatanud mind ega heidutanud, ehk oligi parem. Ma otsustasin muulile minna, sest olin ikka iga päev ju mõelnud, et peaks muulil ka ära käima üks päev. Ilm oli külm, aga päike see eest paistis ikka soojalt, et ta selle külma parajalt tasakaalustas. Kõndisin mööda muuli otsa poole ja avastasin, et suurtel kividel kõndida on ikka meeletult hea. Kui olin muuli otsani jõudnud, istusin ühe kivi peale ja panin jalad allapoole teisele. Päike pani lained mõnusasti sillerdama. Ipodist tuli just parasjagu Tuulevaiksel ööl. Ja kuigi polnud väga tuulevaikne öö vaid pigem nagu väga jõhkra tuulega õhtupoolik, sobis see laul mu hetke ime hästi. Istusin seal siis niimoodi, igakas juhuks olin veel kapuutsi pähe tõmmanud ja vaatasin merd. See oli nii rahutult rahulik. Mulle meeldivad sellised lihtsad, nagu raamatust välja võetud hetked. Siis kui ma istun ja ei pea mõtlema elu keerulisi mõtteid, vaid saan lihtsalt vaadata rahulikult, kuidas laine aeg ajalt mu paljastele jalgadele mere soolaseid piisku pritsib. Sellistel hetkedel ma nagu teaks kõige olulisemaid asju elus. Seda, et Jumal ongi kõikvõimas ja ilma temata poleks ma midagi, Ta andestab mulle ja armastab mind. Ja sellistel hetkedel mitte ainult ei teaks neid asju vaid lausa mõistaks neid. Armastan ikka väga neid hetki... ja merd.

Mina otsin valget purje

Vihm

2010-05-08T20:11:00.003+03:00

Ma unustan palju. Näiteks olin ma juba täiesti unustanud, miks ma vihma armastasin. Selle unustamise pärast ma mõnikord isegi olin pahane, kui vihma hakkas sadama ja mõtlesin, et miks ometi... Kuid täna oli hästi soe ilm ja ma sõitsisn parasjagu rattaga Karlovast kodu poole. Olin jõudnud üle silla sõita, kui vihma hakas sadama. Alguses niimoodi õrnalt,aga kui jõudsin valgusfoorini, tuli järsku nii palju vett taevast, et paari hetkega olin üleni märg. Käega näo pealt vett ära lükates , nägin kuidas kõik inimesed mu ümber jooksma hakkasid, et varju leida. Mõtlesin, et peaks ka vist tempot lisama, aga otsustasin äärmiselt kehva nähtavuse tõttu seda mitte teha. Nii ma siis sõitsin rahulikult paduvihmas, vahelpeal käega nägu puhtaks pühkides, kodu poole. Ja teate, nii hea oli! Kodu uksest sisse astudes ja riideid väänates, olin ma õnnelik, sest mulle meenus , miks ma vihma olin armastanud.
Ma tahaksin, et mul ei läheks meelest, miks ma midagi või kedagi armastan. Et kui elus tuleb selline vihm, mis sel hetkel minu enda mingi hoiaku tõttu mulle ei sobi, siis meenutaksin seda algpõhjust, miks ma alguses teda üldsegi armastasin. Jah, ma tahan mäletada, mitte unustada.

Aeg

2010-04-28T15:25:00.004+03:00

Vaatasin täna dokumetaalfilmi `Hugo ja Rose`. Ma arvatavasti ise vabal ajal sellist asja ei vaataks, aga õnneks olin sunnitud grenatoloogia loengus seda tegema. Nimelt rääkis see film kahest tavalisest rootsi vanainimesest. Hugost ja Roseist. Nad olid õde ja vend ja mõlemad üle 90 aasta vanused. Üldiselt oli see väga südmalik dokumentaal ja pani mõtlema nii mõnegi asja peale. Pärast oma 101 sünnipäeva istus Hugo akna all ja hüüdis Rosei, hooldajad aitasid ta voodisse ja Hugo naeratas ja ütles, et ta läheb nüüd koju Rosei juurde. Kui mõlemad olid surnud, rääkis keegi nende lähedastest ja ütles, et kõige olulisem, mis nende elust meelde jäi, oli see, et neil oli aega teiste jaoks. Tänapäeval pole meil enam aega üksteise jaoks. Meil pole tihti aega isegi enda jaoks. Kus see aeg siis järsku kadus? Mu õppejõud rääkis, et vanasti oli ikka nii, et väiksed tüdrukud mõtlesid, et ohh oleks ma juba ometi 16. Tänapäeva lapsed aga mõtlevad reedel, et appi, kas juba saabki nädal läbi! Isegi lastel on kiire ja aega pole enam kellelgi. Viga on kindlasti ka ühiskonnas, mis ütleb, et sa pole piisavalt edukas, kui su päevaplaan pole nii täistopitud, et söömise ja magamise jaoks aega ei jää. Arvatavasti on see viimane küll natuke ülepingutatud, aga vahel on ka seda vaja. Aja ära kadumisest saavad inimesed aru tihti aastaaegade järgi. `Appi, juba ongi mai kuu kohe!` Nii ma taban end mõtlemast. Kuhu siis jäi aprill, ja märts- see vee vulisemine , mis pidi kevade tulekut näitama. Selline tunne on, et oleksin maganud kui pikka und ja siis ärganud uude aastaaega, mis järgmise aastaja saabudes jälle unustusse vajub. Ja kogu selle imestamise kõrvalt elan ikka edasi seda täistopitud elu, mis lõpus ei loe. Suhted loevad-ka igavikuliselt ja neid ei saa elada ilma ajata. Nii, et teile ja eelkõige mulle soovin, et otsiksime üles selle aja , mis Jumal meile andnud on ja kasutaksime seda nii, et kui me ükskord koju lähme siis teised mõtlevad, et temal oli aega teiste jaoks ja see on see , mis tegelikult loeb.

Tsitaat

2010-04-23T20:31:00.006+03:00

Kallid abituriendid, ma ei kadesta teid

*Elu on...
nagu tatilapp. See saab ükskord ikka tatti täis ja kui sa seda ära ei puhasta, siis on see lõpuks kasutu ja isegi rõve. -tsitaadi lõpp-

Ma tihti mõtlen elu peale, sest noh, ise ju elan seda sama Elu. Mulle meeldib see elu. Jumal on ju selle mulle andnud. Ma mõtlen nii, et see , mis ma elan ei ole üldse minu oma, vaid Jumala, ja see mõte paneb mind rohkem väärtustama elu ja mitte nii väga virisema. Kuigi vahel ma libastun, nagu osteoporoosiga vanatädi. Siis ma virisen, olen kade, mõtlen, et mu elu on ikka crap, et mina olen crapp... Aga teate, siis tuleb minu kallis Päästja ja aitab mu vaese osteoporoosihaige üles ja mul on häbi, aga kõige vingem on Jumala juures see, et ta võtab isegi selle häbi ära! No mõelda vaid, kui ägedat Jumalat me ikka teenime!
Mul on palju mille eest olla tänulik, aga kahjuks ma ei pea seda nii tihti meeles. Ma tahaksin, et mu süda oleks kaetud tänuga ja ma siis oskaksin elada nii, nagu Jumal on määranud. See oleks vinge. ma arvan, et mu probleem ongi see tihti, et ma lasen muudel asjadel varastada esikoha oma elus. Aga esikoht peab kuuluma mu südames Jeesusele, lihtsalt peab! Kõige kuulim Jumala juures on see, et tema oli,on ja jääb samaks. Püha ja Kõigeväeline:)

Ps: Mu tsitaat käis küll retro riidest tatilappide kohta aga ma tegelt kasutan neid ühekordseid. Enne istusime diivanil siis, mina ja Mare, ja mina siis nuuskasin ja nuuskasin ja nuuskasin oma sisikonda välja ja siis oli hunnik lappe mul siin kõrval diivanil. Nüüd võite mõelda, et rõvedad! aga oh ei! ``Tuleb ikka ilu näha``ütles mulle üks. No ma siis nägin ka ilu...lapid olid kui väiksed armsad lumepallid, millega saab sõda teha või kindlust ehitada. Ma otsustasin esimese kasuks ja tegin sõda Marega.Võite arvata , mis ta selle peale ütles, ta ei näind ilu...

Jõekanal

2010-04-12T00:28:00.002+03:00

Täna nägin kuidas kaks poissi anne kanali juures kiikudeni pääsemiseks peaegu nabani veest läbi läksid , siis rõõmsasti kiikusid ja tagasi jälle nabani veest läbi tulid. Päris tore oli niiviis vaadata ja naerda nende üle, rõõmu tunda et ma nende ema pole ja salaja ise samamoodi teha soovida.

Ma olen sügavalt veenudnud, et kunagi on see päev, mil anne kanal ja emajõgi saavad üheks. Ja siis pole isegi vaja mõnel küsida enam: kas anne kanal polegi emajõega ühenduses? sest siis ju on!

Kujutlus

2010-04-08T17:47:00.003+03:00

Andsin täna lasteaias 4. aastastele põngerjatele liikumistundi. Tunni alguses seletasin neile soojenduse reegleid. Üheks reegliks oli see, et ringis jooksmise ajal pidid nad ümber kahe maha pandud hüppenööri jooksma, et siis ring väikses ei läheks. Väga loogiline mu meelest. Siis üks tegelane ütles mulle: `Kule, teeme nii , et seal keskel on tuli.` Ma olin loomulikult nõus sellega. Aga siis hakkasid teiste laste võimed ka ilmsiks tulema.`Teeme, et seal on vesi! Teeme, et on krokodillid, mis su ära söövad kui sinna keskele lähed!` No , olgu..siis me tegimegi, et seal oli Tulevee järv kus elasid jõhkrad krokodillid. Hakkasime siis ringis soojendust tegema ja , et harjutusi ette näidata läksin ma ise ringi keskele,et kõik mind näeks ja korraga hakkasid lapsed karjuma: Krokodillid söövad su ära !!! Hüppasin siis ruttu Tulevee järvest välja ja napilt veel pääsesin eluga, tänu Jumalale. Kuidas ma küll nii kiiresti unustada sain. Kui ma oleksin väike, siis ütleksin, et suured on ikka väga rumalad vahel.

2010-03-30T22:24:00.002+03:00

Vahel ma tahaksin olla mees. No ma igaks juhuks siis seletan ka.
Kõnnin toredasti üksinda hilja õhtul annelinna betoonmajade vahelt kodu poole. Kell on päris palju, nii, et enam teisi kõndijaid nagu polegi. Et kiiremini koju jõuda, otsustan natuke maad lõigata ja otse üle muruplatsi minna. Teiselt poolt muruplatsi teeb üks teine ka lõikekat, otse mulle vastu tahab tulla. See teine on mees, selline mustas , kapuuts peas. Mina siis kõnnin edasi, rahulikult. Siis kustub täpselt minu kohal tänavavalgustus ära. Nüüd ma mõtlen , et see on natuke nagu õudukas. Aga samas kõnnin ikka edasi ja see mees kõnnib ka edasi. Mida lähemale ta jõuab, seda hirmsam hakkab. Jah, ma natuke kardan, aga midagi teha ei saa muud kui rahulikult edasi kõndida. Nii, hetke pärast on ta mu kõrval täitsa, siis läheb mööda ja kõnnib edasi, ja samamoodi ma. korraks vaatan veel selja taha, et olla kindel. Milles täpsemalt? Seda ma ei tea, et lihtsalt olla kindel.
See on veider. See mees võis olla ka maailma kõige heatahtlikuma ja toredam, aga mina ikka kartsin. Sest tema oli ju mees, tumedas ja kapuutsiga. Äkki kui ma oleks tumedas ja kapuutsiga kardetaks ka mind.. vaevalt, ma olen ju naine, keegi ei karda naisi, aind mehi. Aaa, kahvatuid lapsi valges kleidis kardetaks ka, ma arvan.

väike äike

2010-03-27T18:19:00.003+02:00

Praegu sajab äikese vihma õues. Nii kuul mu meelest. Mulle on alati äike meeldinud. Ma ei teagi täpselt miks, vb sest see on lihtsalt nii võimas ja mulle meeldivad võimsad asjad üldiselt. Ma mäletan kuidas ma kord seisin pirital mere ääres ja parasjagu oli äikesetorm, selline mitte tavaline - üks välguke siin seal,vaid ikka korralik, nii et taevas koguaeg pidevalt sähvatas igasuguse kuju ja pikkusega välgunooli ja paar korda lõi terve taevalaotuse siniseks. Siis niiviisi väljas seistes seal tekib partamatult tunne, et oled ise ikka nii jõuetu kogu selle võimsuse kõrval, mis Looja teind on. Mind ikka ja jälle hämmastab Jumala arm. Noh, et miks ta üldse peaks niimoodi inimese peale mõtlema, temast hoolima, teda armastama. Ehk see hämmastus teebki Jumala armu nii võrratuks.
Panin selle pildi, sest mulle meenus, et Tiina kardab äikest. Isegi väga. Selles mõttes, et Jumala loodu on vahel isegi nii võimas, et võtab värisema!

Lähen nüüd jooksma igatahes, sest märtsi lõpus äikesega joosta on väga harv võimalus mu meelest ja ma ei tahaks elus võimalusi käest lasta libiseda.

2010-03-25T19:24:00.003+02:00

Pühendan selle Marele, sest ta on lihtsalt nii...lahe
Nimelt istume praegu annelinna köögis, pisike köök on meil. Mina istun rahulikult arvuti taga ja söön maailma parimat shokolaadi. Järsku kuulen karjeid. Ehmatusest tõstan pea ja vaatan, kellel need karjed kuuluvad. Avaneb siis mulle selline pilt: Margit istub toolil, pisar silmas ja karjub marele, kuidas õigesti juukseid peab värvima. Mare hoiab käes suurt punast kammi, mis näib kui raudne ,nõukaajast pärit. Mul on selline tunne, et Mare on Margiti peale kuri ja kikub ta juusekid. siis vaatan imestusega, mis toimub, Mare üritab teha Margiti juustest sellist soengut nagu tsipoliinol oli, teate see sibul.Mina siis istun rahulikult, vaikselt, nagu ma ikka alati olen ja Mare karjub mulle: Mis sa irvitad seal, tule värvi ise! Milline ülekohus...

Oehh,kingsepale kingi valmistama vist pole jah mõtet minna.

2010-03-16T20:37:00.002+02:00

Olen hetkeln üksinda kuulan Tõnist ja söön halvaad. Mulle meeldib halvaad süüa nii, et võtan ikka korraga suure ampsu ja siis söön seda ampsu natuke aega. Aga halvaaga on selline kurb lugu, et see õudsalt pudiseb. Nii ma siis hammustan oma ampsu ja terve nägu on seda halvaad täis. Nagu väiksel lapsel , võiks öelda. Aga mind see ei heiduta, sest just nii mulle meeldibki üksinda halvaad süüa. Teistega koos ma nii ei söö. Siis murran halvaa küljest väikese tüki ja närin seda nagu mõni lind. Veider jah, et inimesed teistega koos olles on alati kohe teistsugused ikka. Arvatakse , et siuke rafineeritud käitumine teiste juures olekul on see õige. No ma ise ju arvan ka nii, aga miks ometi? Võibolla just peaksid kõik inimesed olema sellised teiste juuresolekul nagu nad üksigi on, noh, et ei ole siin midagi ilustamist onju! Ei tea jah.

Kui ma nüüd teie juures halvaad söön järgmisel korral, ärge siis üldse mitte imestage...

2010-03-06T23:01:00.000+02:00

Mõtlesin just kui hea, et mu nimi Talvi pole, emotsionaalselt raske oleks...noh, siuke muserdavalt pikk talv on olnd, ja siis kui end tutvustaksin, tere mina olen Talvi, siis kõik vaataks mind niimoodi imelikult, ja ei ütleks midagi, aga ma teaksin, jah ma juba teaksin, et nad mõtlevad sisimas: sina oledki selles süüdi, Talvi!

Panen oma tütrele igaks juhuks nimeks Juuli.

2010-03-03T22:33:00.003+02:00

Rääkisime respiratoorsest hindamisest ja õppejõud küsis: Milliseid hingamistüüpe te üldsegi teate?
Keegi vastas tagapingist: Üheshingamine.

jap, mõnikord on rõõm olla eestlane, selline sulnis rõõm, kui kohe nii eriti täpne olla.

2010-03-02T00:25:00.002+02:00

Mulle väga meeldib lapsepõlv. Võibolla mulle lapsena see põlv väga ei meeldinud (siinkohal tahaks hirmsasti kellelegi ühe põlve nalja teha, aga las see jääda;)), aga igatahes nüüd, suurena meeldib see mulle väga. Kogu kontsepsioon lapsepõlvest tundub mulle kuidagi müstiline aga samas lihtne, nagu mingi muinasjutumaa oleks. Mul on nii hea meel, et Jumal on lapsed just selliseks loond, nagu ta on. Lapsed on nii siirad ja konkreetsed. Mu meelest suudavad nad kuidagi paremini elada olevikus. Nad ei muretse nii palju sellepärast, mis on tulemas ja samas ei mõtle sellele, mis oli. Nad unustavad kiiremini selle,mis ei vääri meelespidamist. Neilt on ikka nii palju õppida. See on veider, et peab nagu uuesti jälle õppima, sest tegelt on kõik ju olnud lapsed ja olnud just sellised siirad ja konkreetsed.
*Eile nägin muru ja olin nii õnnelik, ausalt. Mõtlesin siis natuke kevadele, niimoodi lihsalt mõtlesingi kevade peale. Ilus. Igatahes, leidisn täna sellise luuletuse:

Kevad on ilus aeg
meid suveks valmis laeb
Meile lilli ta toob
pajudele urvad külge koob

Mõnus lihtne ja konkreetne luuletus mu meelest. Võite siis arvata, kes selle kirjutas.Ta on suhteliselt kuulus tegelt.

2010-02-22T10:30:00.003+02:00

Hetkel toimuvad olümpiamängud on mu meelest väga huvitavad, sest nad võivad sulle nii mõndagi õpetatda. Näiteks olen mina hakkanud mõtlema, et olen hoopiski norrakas tegelt. Igakord kui norra sportlastel hästi läheb, läheb ka mul. Kui Björgen sprindi võitis olin ma sama õnnelik, kui just mitte õnnelikum , kui Krsitiina hõbeda sai. Kui Steira suusavahetuses jälle neljandaks jäi oli mul tunne, nagu ma oleks neljandaks jälle jäänd( ma tean seda tunnet küll, väga valus on). Ja kui Svindal SG võitis , tuli mul ikka pisar silma ka..no, peaegu ikka! Novot, vb on see sellepärast, et eestlasi lihtsalt pole , kes mul emotsioone tekitaks ja eks neid emotsioone on ikka vaja ju. Aga noh, eks ma ikka täiesti tuim polnud ka täna , kui peale originaaltantsu eesti paar viimasele kohale jäi. kurb. Aga mis seal ikka vähemalt mul oli GB paar, kes tantsis J. Cashi laulu` I`ve been everywhere man` laulu järgi kantrit.
Nagu te aravata võite ,siis mulle meeldib väga olümpia .Mulle meeldib rõõmustada koos võitjatega ja kurvastada kukkujatega. Mõelda, et just minu sportlane sai kulla, kuigi tegelikult pole me isegi samast riigist, aga vähemalt nii mõelda on hea.

*Kui ma kunagi bobikelgutajaks hakkan, siis hakkan kindlasti kahemehe ( või noh, naise) kelgus tagumiseks sõitjaks. Miks tagumiseks? Tagumisel on nii, et tema alguses hüüab siis.. ( no ma täpselt ei teagi nüüd, mida, aga ma mõtlen siis mida ma hüüakas) ma arvan, et hüüaksin igas erinevas riigis selle riigi keeles midagi. Nt kui ma siguldas peaksin harjutama (see on eestile kõige lähem kelgurada) siis hüüaksin `salde jums!` Siis ma lükkaks kelgu lahti ja me jookseks kiirestikiiresti. Siis natukese aja pärast me hüppaks kelku ja mina (tagumine sõitja siis) paneks lihtsalt pea alla põlvedele ja siis niimoodi sõidaks seal 150 km/h, samal ajal kui eesmine sõitja peab pea püsti hoidma ja juhtima. Ma saaks isegi põhimõtteliselt tukkuda seal, keegi ju ei saaks aru kui mul pea nagunii põlvedel on. Ma arvan, et teeks isegi omale eesmärgiks, et selle 50 sek jooksul magama jääda, et kas see oleks füüsiliselt üldsegi võimalik.

Lucid Living

2010-02-18T01:30:00.002+02:00

Üks mu teooria on siis selline: (Illustreerin seda looga)
Pühapäeval hakkasin tallinnast tartu poole tulema.(mõne jaoks minema, mulle hetkel tulema) Mõtlesin juba kahese rongiga tulla, aga kahjuks (või samas, õnneks või noh mis iganes) ma ei jõudnud sellele ja ei jõudnud ka viiesele ja jõudisn hoopis kaheksasele. Niisiis, kuna ma olen juba üpris kogenud selles tartu-tallinn-tartu rongisõidus, siis tean täpselt, et kui tahan saada istekohta akna all kaheksasele rongile, pean kindlasti kolmveerand perroonil olema ja ootama, millal rong sisse jõuab, et siis nobedasti inimeste vahelt märkamatult rongi lipsata. Jah, selline nobe lipsaja ma olengi. Sellel pühapäeval ootasin siis rongi seal perroonil koos mitme saja teise vaese tudengiga, kes 50. krooniga tartu tahtsid minna(tulla). Minu kõrval ootas rongi ka Iiris, kes on lihtsalt nii äge , et tuli mulle taskurätikuga nutma. Siis me seal niimoodi kahekesi ootasime (pluss ülejäänud sada matsi, aga neid me ei tundunud ja siis kirjutangi, et ootasime kahekesi, sest isegi kui nemad ootasid midagi, siis meie ootasime seda rongi, mis mind tartusse viiks, teised ootasid seda, mis neid viiks) ja I, ma usun natuke ikka nuttis, onju. (no, las ma mõtlen siis , et natuke nutsid, siis on lugu nagu põnevam) Kuna minu nobeda lipsamiseni oli veel 5 mintsa aega,jõudsime veel Iga natuke mõtiskleda. Mäletan , et mõtisklesin rongisõidu üle. (Loogiline vist jah, kui mõtiskleks nt laevasõidu üle parroonil oleks vist midagi viltu). Ütlesin nii: `Nii huvitav, et vanasti oli nii,et tartu rongi peale minna oli nii hea tunne, aga nüüd on nii, et tallinna rongi peale minna on hea tunne , aga tartu oma peale tuim.` see oli mu meelest väga sügav mõtisklus.Siis hakkas rongi tuluke paistma ja I ütles: `Ma täiega tahaks lihtsalt hüpata sellele rongile ja tulla suga tartu.` Ja ma ütlesin siis:` No, tule siis!` Aga I ei tulnud. I pidi veel õhtul Viimsisse sõitma ja siis juuniorite tundi ette valmistama ja siis veel sada asja tegema. Ta ütles, et järgmine kord tuleb. Aga ma ütlesin, et siis pole see enam see. (kui mõistate, mis see see on)
Niisiis, pikk lugu lühike: (või tegelt pikk lugu on ikka pikk). Kui I olekski hüpanud minuga rongile, lihtsalt sellepärast, et tal tuli selline mõte, et Ohhh tahaks täiega hüpata rongile ja sõita tartu, siis mu meelest see kvalifitseeruks juba Lucid livingu alla. Või noh, võiks ju iseenesest.

*Täna öösel õppimise kõrvale vahetasin kohvi coca vastu, olen enda valikuga rahul. Kahju, et ma varem selle peale ei tulnud.

Aa, ja veel see ka, et ma siiski täna lõpuks nägin Lucid dreami üle pika aja. Pole kunagi nii kõrgele lennanud. Täiega kuul oli:)

2010-02-15T01:50:00.002+02:00

Hetke olukord on siis nii: Kell saab kohe pool kolm. Meil on korteris kolm tuba ja igas toas magab praegu üks inimene. Mina pole see üks, sest ma ju ei maga. ma olen hoopis köögis ja õpin. Nüüd tekib mul küsimus, et kas õpin ikka, sest praegu ju kirjutan hoopiski. No, mõtleme, et õpin, siis on parem. Triinu aitas mul enne miimika lihaseid õppida. Tegi tuima nägu nt ja mina siis ütlesin, et suud tõmbab lateraalsele m. risorius. Aga alahuule langetamises oli ta suht kehvake. Ma avastasin, et ma ei oska mõlemat suunurka korraga langetada. Triinu oskab, veel oskab ta naeratada suunurgad all- Ulme! Mul läheb praegu kolmas tass kohvi, või neljas, ma ei mäleta täpselt enam. see aga hakkab lõppema, nii, et tassi põhjas on kohvi paks. Nüüd saan selle pealt ennustada vist. Kohvipaksu pealt mu meelest ennustati ju. No vaatame siis....Nii suht rõve näeb välja, selline pruun ja paks nagu..noh..teate isegi..Ennustan , et tuleb porine kevad.
Sõitsin rongiga tartu täna ja avastasin, et akendel on uued luuletused pandud. see tegi mind rõõmsaks, sest vanad olid juba nii ..vanad. Minu aknale sattus täna luuletus `Aeg`. ma enam ei mäleta seda muidugi, sest magasin terve tee, aga mõte jäi meelde. See oli umbes selline, et aeg tuleb ja sööb su ära. Või noh, peaegu selline. Võibolla nägin seda hoopis unes , aga mu meelest siiski oli selline. Päris hea mõte mu meelest tegelt, kui nüüd niimoodi öösel mõelda seda mõtet.
Siis üks mõte, mis ma veel mõtlesin oli see: sõitsin rongijaamast bussiga annelinna poole. Oli selline väike marsa buss. Ja kui peatus oli ja inimesed maha läksid siis ütlesid kõik rõõmsasti bussjuhile `tänks, mees!` ( tegelt ütlesid siiski aitäh, aga ma olen kindel, et mõtlesid nii) ja soovisid ilusat õhtut. Ja kui minu kord tuli maha minna, siis ma ka üritasin olla selline hästi, hästi rõõmus ja ütlesin `head aega!` ja siis mõtlesin, et nii tore ikka , et lihtsalt ühistranspordis kõik on nii toredad siin tartus õhtuti!

Täna on nüüd 15 veebruar ja 14 sai läbi, kuigi ma pole ju maganud vahepeal. Kuidas siis uus päev niimoodi tuleb ilma , et ma magaks vahepeal.. ehk niimoodi see aeg vaikselt näribki meid.

2010-02-09T21:42:00.002+02:00

Pole vahet, kas sa avaldad luulet, või armastust.
Niimoodi ütles üks mees, mitte mina. Kuid olles selle kirja pannud, ütlesin siis ehk minagi.Nojah, eks armastus ole omamoodi luule küll. Ma pole eriti armastusest kirjutanud. Võibolla sellepärast, et ei tea , mis see täpselt on. ja võibolla ka sellepärast, et kardan. Kardan armastust?-mõtlete. Ei, seda mitte, väljakutsed meeldivad mulle. See on pigem nagu aukartus. Kardan muuta selle suurejoonelise isegi salapärase asja oma sõnadega vähem tähtsaks ja tavaliseks. Sõnadel on vägi, kas teatsite. Ma kunagi mõtlen välja kuidas kirjutada suurejoonelisest armastusest , lihtsate sõnadega. Oma sõnadega , oma armastusest. Ja siis ma kirjutan teile. Täna aga pole armastus defineerimiseks, vaid elamiseks.

*Siis mõtlesin veel täna , et kuna ma pole ammu Lucid dreamingut saanud harrastada, siis võiks proovida Lucid livingut. Kuidas see käib? pole veel mõelnud, küll jõuan. Mul on palju mõtteid:)

2010-01-30T22:41:00.002+02:00

Ma tahaks paljajalu vihma sees joosta--see on mu soov . Natuke igav tegelt. Võiks tahta nt paljajalu lume sees joosta. Seda pole ma varem teind ja samas oleks kohe omast käest see lumi võtta, või noh õuest siiski. Siis ma ei peaks isegi kõigile ütlema , et ma tahaks lume sees paljajalu joosta, siis võtaks lihtsalt villased sokid jalast ja läheks. Mare veel küsiks tõstes pilgu: `kuhu sa siis niimoodi lähed keset ööd?` (natuke nagu emaliku tooniga). Ja ma vaataks tõsiselt talle otsa ja vastaksin ` Lähen lume sisse jooksma, paljajalu..ja kui küsid- miks? siis vastan: tahan!` Aga selle peale loomulikult Mare ei küsiks- miks.Ta juba teaks...

Aga ma tahaks paljajalu ikkagi vihma sees joosta:) Ja siis mu unistuses on veel nii, et on umbes 20 kraadi sooja, ja päike loojub, nii et nagu peaaegu on loojunud ja veel natuke on jäänud..ja siis ma seal üksi jooksen, mul on seljas selline ilus valge seelik, ja siis kõrval heinamaal on kaks lammast ja üks lehm, siis nad vaatavad niimoodi armasti mulle järele, nagu tahaksid öelda..`Me mõistame, miks sa jooksed...:)` (--see smail siis tähendas, et nad naeratavd ka) Ja siis ma olen õnnelik..et vihma sajab ja õnnelik, et ma saan joosta, niiviisi paljajalu.

2010-01-29T16:46:00.002+02:00

Mõnikord on selline päev, mil ma mõtlen olulistest asjadest. Asjadest, mis muudaksid maailma, minu maailma ja isegi asjadest , mis muudaksid teiste maailma. Sel päeval ma tunnen, et olen tugev ja saan hakkama kõigega. Ei lase mitte millelgi ega kellelgi tõmmata end alla. Sellisel päeval tunnen, et elan. Elan sellist elu, mis Jumal tahab , et elaksin. Sellisel päeval ma võtaks kätte raamatu, mis õpetab, kuulaks tarkusi, loeks tarkusi ehk isegi räägiks tarkusi. Sellisel päeval ütleks ma inimestele asju, mis loevad -unustaksin korraks tühjad sõnad ja kasutaksin olulisi. Sellisel päeval ma ei oleks nii egoistlik ja armastaksin paremini, vähemalt prooviksin armastada.

Täna aga keriks end tekis sisse mõnusasti ja aind magaks, siis vahepeal tõuseks, sööks midagi head ja siis jälle magaks. Vot siuke päev on siis täna. Ehk homme tuleb see oluliste mõtete päev.

Linda

2010-01-23T18:46:00.004+02:00

Olen üksinda kodus. Seda just tihti ei juhtugi, et niiviisi ükisnda laupäeva õhtupoolikut tartus veedan. Vanasti olin ikka väga tihti üksinda, nüüd siblab ikka keegi koguaeg siin korteris ringi. selles mõttes on väga hea vaheldusesks üksinda olla. Logelesin teleka ees (õppimne loomuliklt käe ulatuses, et te ei arvaks, et ma mingi logeleja olen;))ja vaatasin Travelit, siis otustasin, et midagi vist peab sööma, aga ma ei viitsinud midagi tegema hakata. See ongi sellise üksi olemise eelis, kui tahan süüa siis võin teha sed nt , mis ma nüüd tegingi... Mulle meenus , et mul on kusagil 300 g shoko, mis ja just jõuludeks sain (mitte, et see oleks kuu aega vana, vaid sain just ühe jõulukingi) ja mõtlesin siis, et huvitav kas suudaksin korraga terve 300 g shoko ära süüa. Otsin välja siis `Linda` shokolaadi, mis mulle kohe Kalevit meenutas. Ei tea küll , miks. Kui ma Kalevile mingit kinki pean tegema, siis ma alati ostan mingeid kalevi komme või shokolaade juurde ja ise vaikselt mõtlen, et vau küll ma olen geniaalne , aga tegelt on tõde see, et olen lihtsalt üks neist, kes arvab, et ta on geniaalne ostes Kalvile kalevit. nagu Tiinale tiina kommegi. Peab vist ikka Tiinale hakkama Kalevi komme viima, see oleks vist geniaalsem, jah:) Niisiis. Võtsin oma Linda ja hakkasin lõunat sööma.(või noh õhtust, kui võtta üldkehtivate kellaaegade järgi, mitte minu elu kellaaegade) Aga õnnetuseks ei suutnudki tervet süüa. Noh põhimõtteliselt ma arvan, et oleksin suuteline selle sisse ajama, aga siis peaksin arvestama õhtupooliku tualetis veetmisega, mis ei tundu just eriti mõnus plaan, nii et piirdusin selle 100. grammiga siis.
Tahtsin siis teed peale juua ja mu terve tassitäis teed oli jälle külmaks läinud. Alati ma unustan ära, et mul on tee ja siis see läheb külmaks. See on üks kõige tüütum asi üldse.Ma tahaks leiutada nagu mingi seadeldise, mis tuletaks mulle meelde, et mul on teed tassis ja annaks märku kui see kriitilise jahtumise piiri peal on. Aga jah, mis seal ikka, Joon nüüd oma külma teed ja kujutan, ette , et mul on hästihästi palav. Nüüd on mõnus juua.

Elu on päris lihtne, mis! Kõik on kujutlemise asi. Eks ma niimoodi üksinda kodus olles kujutlengi, teistega koos ei saa, siis peab elama.

2010-01-18T19:05:00.003+02:00

Täna praktikumis:

õppejõud: Nüüd hüppame kõik nagu rohutirtsud. Kuidas rohutirts üldse hüppab?
keegi: Rohutirtsul on viiul.

õppejõud: see pool siin on emased kassid ja see pool isased, nüüd teeme nii, et isased ründavad emaseid.

* Teoorias õppisime siis kuidas anda liikumistunde lasteaias, aga praktikas õppisime , kuidas olla laps. Oli meelest läind juba. See polegi nii lihtne. Ei saand väga hästi hakkama sellega, aga vist pole vajagi. Las laste lõbud jääda lastele.
Aga peale praktikumi jäi mulle kõrvu kummitama üks laul küll. Kurg ja konn. Ehk teate seda tuntud lastelaulu. Aga mul jäi kummitama hoopis see suurte versioon sellest, mille genialistid tegid kunagi. See versioon, kus lõpus istub kivil kurg, kel on kõht täis konn ei jõudnud end päästa... Mulle on alati see versioon millegi pärast kuidagi rohkem meeldinud.

2010-01-17T00:44:00.004+02:00

Mul on õdede-venna lapsi nüüd juba nii palju, et kui keegi küsib nende nimesid, siis pean ikka pikalt järele mõtlema. vanuseid pole mõtet küsidagi. Tean vaid , et kõige vanem on (vist) 15 ja kõige noorem (vist) alla kuu.(või oli ikka juba üle kuu- ei mäleta enam) Igatahes on tädi päris äge olla. Saan lastega mängida ja pisemaid hoida ja samas ei pea tegelema nende pahanduste või öiste nuttudega. Saan olla lihtsalt see `lahe tädi`.(No vb selle 15 a meelest, ma pole enam nii lahe, aga mis tema ka teab- pubekas ju) Lapsed ei saa kunagi mu peale vihaseks, ega solvu. Igakord kui näen neid, siis teen mingit ägedat mängu ja jälle olengi `lahe tädi`.
Aga isegi kui ma naudin seda `lahe ´ olemist väga, oleks ikka suht äge kui oleks lapsed, kes saaksid mu peale vihaseks ja solvuks, ja kelle meelest ma ei ole koguaeg nii lahe. Imelikuna kõlab see unistus. Ei tea jah, eks lahe pole vist nii lihtne olla midagi.

2010-01-07T15:54:00.003+02:00

Bussis oli kas valge mütsiga tädi. Ühel oli punane mantel ja teisel kollane. Ma seisin nende kõrval ja kuulasin nende juttu pealt. Mulle meeldib mõnikord inimeste vestlusi pealt kuulata. Ma kõike väga täpselt ei kuulnud, aga...
Tädi Punases: Minu mehe surmast saab nüüd kolm aastat ( tavalise, erksa häälega)
...kuule, aga kas sa Maie matustel käisid?
Tädi kollases:(rõõmsalt) Jaaaa! Ega meid seal palju polndki, Silvi oli ka.

Täna küsin sult, kas sa kinos käisid juba uut filmi vaatamas, homme küsin, kas sa Silvi matustel käisid- ja seegi tundub juba tavaline.
Ma tahaks, et see ei muutuks tavaliseks, aga midagi pole vist parata.

*Täna sain postiga kirja. Nagu sellise oldschool ikka, käsitsi kirjutatud, kuupäev paremas servas ja ümbrikul ilus mark. Nii mõnus. Kohe tekkis tahtmine vastu kirjutada.
Kui keegi tahab mulle ka kirju saata, siis mu praegune aadress on
Kaunase pst 14-18
50704 Tartu
:)

Eriline aasta vol2

2010-01-02T15:13:00.002+02:00

Mu meelest on väga huvitav see, et inimesed tunnevad tavaliselt piinlikust kui nad kukuvad. Näiteks kui libisevad ja siis kukuvad. Imelik, miks peaks piinlikust tundma? Täna ma kukkusin. Libisesin ja kukkusin. Aga mitte nagu niisama jää peal vaid ikka korralikult kivi trepil, nii, et libisesin lausa paar astet alla ja puha. (Ma polnudki varem nii kukkunud, nii et päris huvitav tegelikult.)Aga esimene mõte polnud mul, et kui suured vigastused nüüd mul on vaid mõtlesin, et appi kui piinlik. End püsti ajades ja eemale longates mõtlesin alles, et appi, kui rõvedad sinikad nüüd jalgadel on. Piinilikust tuntakse ehk selle tõttu, et kaotad kontrolli enda üle ja kes ikka tahaks kaotada enda üle kontrolli , onju. Või ehk sellepärast, et kukkumisega sa näitad, et sa ei oska arvestada, noh siin siis ilmastikuolude ja saapamaterjali kooskõlaga. Kukkumine on natuke nagu alandus. Ma ususn, aga, et seda on vahel vaja. Nüüd ma teoorias olen targem ja enam sellise ilmaga neid saapaid jalga ei pane ( teoorias siiski). Nagu eluski, kukume vahel, sest omame ju kontrolli enda üle, kuid see on nii kerge kaduma. Siis kukumegi, saame alandatud ja hiljem armu läbi jälle tõstetud.
Etv pealt tulid aastavahetusel libauudised, kus räägiti, et tallinn palkab 20 000 kõnnisaatjat, kes talvel inimesi käekõrval saadavad. Meil on olemas elu jaoks Kõnnisaatja, peame laskma tal vaid meid saata.
Hiljem koju jõudes vaatasin siis jalgu, Paremal jalal on sinikas mille läbimõõt on umbes 15 cm, päris kuul!

2010-01-01T23:18:00.002+02:00

Ma juba tunnen, et uus aasta on eriline.(sarkasm) (noh, ma pole veel leidnud siukest fonti, mis ütleks, neile, kes mind ei tea nii hästi, kui ma kasutan sarkasmi) Jah, tulin õhtul koju ja astusin rõõmsana tiina tuppa (vb ma polnud ikka rõõmus, aga te seda ei tea). Viskasin koti maha, kuid järsku polnud ma enam nii rõõmus ( sest te ju eeldate , et ma olin enne rõõmus). Nimelt lebas vaibal mõnus nõelapoiss ja mina loomulikult suutsin selle oma vasakusse jalga astuda. Aga mitte nagu niisama, vaid selle paksema poolega, kus niit ka ikka otsas oli. Selles mõttes huvitav, et ma pole kunagi endale niiviisi nõela jalga astunudki ja ma ei teadnudki , mis tunne see on. Nüüd tean. Kõigil, kel pole veel nii vedanud, siis see on nii: alguses, mõtled, et ai, mis see veel oli. Siis vaatad: oi, nõel! Siis on nagu siuke natuke valus. reaktsioonist üritad kohe seda välja võtma hakata. Vot see tõmbamine ongi kõige valusam, kui jätaks selle nõela sinna jalga, siis ei oleks pooltki nii hull. Aga point on tegelikult tagajärgedes. Nüüd on nii, et mul on jalas auk (noh, mulle meeldib nii mõelda, et mul on nüüd jalas auk) ja see auk nagu annab ennast tunda, tean täpselt kus ta on.Aga muud hullu mu jalaga ei juhtu. Aga kui oleksin selle nõela sinna jalga jätnud, siis ehk tõesti poleks nüüd jalas auku, aga arvatavasti poleks varsti jalga kah. Nii, et tagajärgedega pead arvestama, kui sa midagi teed. Ja mitte ainult nõela puhul, ikka iga asja ja teo.

2009-12-31T00:56:00.002+02:00

Ma järjekordselt ei viitsinud eksamiks õppida ja kell pole veel kakski, nii et otsustasin siis teha nagu sellise aasta lõpu postituse. Aga et kõigil ikka tore oleks, siis mõtlesin välja sellise mängu: copin tsitaate erinevatest filmidest, mida ma selle aastal olen kinos käinud vaatamas ja te peate ära arvama , mis filmiga on tegu. Suht põnevad mängud mul, ma tean:D

1)What do you think he sees in her?
She's smart... funny... attractive...
Attractive?
Well you know... she has nice... skin.
So you think he is going out with her because she has nice skin
Well, I dunno, I'm just saying it could be a contributing factor.
H......s got nice skin. You know, as far as skin goes.
I-I've never thought about it before. But now that you mention it, yeah. Very nice.
[long pause] ... I think I'll be going to bed now

2)Who was that pointy-eared bastard?
I don't know, but I like him.

3)I am not desperate!
[pause]
Why, did you think I sounded desperate?
Listen to you. Desperately asking me if you sounded desperate?

4)Sid, you're gonna have a family too someday. You're gonna meet a nice girl, with... with low standards, no real options, or sense of smell...

5)When I was young, I invented an invisible friend called Mr Ravioli. My psychiatrist says I don't need him anymore so he just sits in the corner and reads.

6)Why'd you do it?
I saw a man, not a machine.

7)I think I heard someone calling you... Wyborn.
What? I didn't hear anything.
Oh, I definitely heard someone... Why-were-you-born

8)She took a giant shit on my face. Literally.
Literally?
Well, no, not literally. That's disgusting.

9)Hey, I like dogs!
[calling out] We have your dog!
[Dug walks around Russell] Whoa.
I wonder who he belongs to?
Sit boy.
[Dug sits]
Hey look, he's trained! Shake.
[Dug shakes his paw]
Uh-huh. Speak.
Dug: Hi there.
Did that dog just say "Hi there"?
Dug: Oh yes.
Whaa!
Dug: My name is Dug. I have just met you, and I love you.

10) What are you doing
[while driving the car] Cloud bursting, it keeps me sharp.
[clouds over head dissapear] and it's gone.

Mõtlesin, et kui palju ma kokku olen kinos käinud sel aastal, aga otustasin siiski mitte sellele mõelda, rahakotil hakkas valus.Aga nagu on olemas teadatuntud ütelus (mis mulle kohe üldse mitte ei meeldi!): Uuel aastal uue hooga ;)

Aaa, kui keegi arvab ära kõik, siis võib auhinnaks muga järgmisel aastal kinno tulla. Oma raha eest muidugi! :D

Et siis kena lõppu!

2009-12-27T21:31:00.003+02:00

Ma tahaks kirjutada Maist. Mitte kuust, sest detsember on ju ometi ja varsti on jaanuar ja aasta uus, aga see on teine teema ja üldse mitte see. Mai.

Ta on üks kõige armsamaid inimesi mu maailmas.
Täna kõndisime Kaljust Tiina poole (jah, me kõndisime tallinnas- ma tean, vau!) Kui te olete ehk tähele pannud siis on päris mõnusalt lund igal pool, nii et kõndimine isegi on juba omaette nagu tegevus, no ma mõtlen, et selles mõttes, et pead nagu mõtlema selle peale, sest tavaliselt kui kõnnid,siis nagu ei mõtle selle peale, et kõnnid, aga täna pidi mõtlema, et kuhu oma jalakese paned nüüd ja nii...Siis me kõndisime mare , I , mai ja siis minuga..ja mõtlesime ka. Pidime siis ületama mitme rööpalise raudtee. (kes ei tea, siis see on nii , et on nagu üks rongiteeke ja siis mõne meetri pärast tuleb jälle üks rongiteeke) siis, kaugelt nagu nägime, et see tõkkepuu läks alla ja punane foor hakkas vilkuma. Siis oli selge, et me enam üle ei jõua. Aga meie õnneks ei tulnudki mingit hirm pikka kaubarongi Idanaabritelt ( teate selline, et `teeme mängu, loeme need vagunid ära. Ok. 67, 68...109..jne) tuli vaid selline üks väike vedurike nagu. Nii, siis oli nii, et I ja mare nagu olid ees ja läksid üle raudtee ära ja mina ja siis mai olime veidike tagapool. Olime siis kahekesi peaegu rööbaste juures kui tõkkepuu hakkas alla jälle minema ja ma ütlesin: `oi, näe rong tuleb jälle `(ma arvan, et ütlesingi täpselt nii ja siis sellise tasakaaluka, neutraalse hääletooniga, võite nagu ette kujutada) Aga rongi polnd kusagilt näha ja siis ütlesin nii :`Tule, jookseme üle!` (vb ka natuke teistmoodi, aga ma usun, et ikka peaaegu nii) Aga mai ütles hoopiski nii: `Ei, ma ei julge` ja siis mina ütlesin vastu nii:` Tule kähku, kuskil pole ju rongi!` Ja jooksin ise samal ajal üle, või noh võin isegi öelda, et tegin nagu kiirkõndi, mis olid segatud paar jooksusammuga. Aga Mai jäi sinna seisma ja ütles:`ei, ma ei tule`. Siis, ma olin juba teisel pool ja mai oli esimesel pool ja ootas. Rongi tõesti ei tulnud, aga mai ootas. Natukse aja pärast tuli seesama väike vedurike ja sõitis tagasi. siis kui vedur oli ohutus kauguses mu kallikeset, siis ta tuli teisele poole ja kõndisime koos edasi.
Mõned võivad arvata, et mai on lihtsalt arg, sest tegelt ta oleks ju jõudunud vabalt ja ohutult koos minuga üle joosta. Aga mu meelest on mai ka tark ( kuigi veits arkpüks on ta tõesti:P). Sest kas polnd mitte meie oma eesti vanarahvas, kes mõtles välja tarkustera- Parem karta kui kahetseda! Aga isegi kui ma jägmisel korral ikka samamoodi jooksen üle, siis maiu on ikka mu meelest nii armas ja tema argus tegi mind täna nii rõõmsaks:D
Aga kui nüüd võtta see lugu ja mõelda natuke sügavamalt elule, siis tihti on nii, et see kiirustamine ja riskimine, mis tundub ju nii `Oh, ma jõuan vabalt üle!` ei pruugi üldse head teha. Kas poleks mitte targem seista tõkkepuu taga, kui see on all ja oodata, millal see jälle tõstetakse üles, andes märku, et nüüd on õige aeg ja kui sa nüüd üle lähed, on suga kõik korras.

Et siis: Ma näen sind:D aga see ei ole üldse see teema tegelikult

2009-12-22T22:37:00.002+02:00

Rääkisime enne Rebekaga juttu. Põhiliselt tema rääkis ikka. Rääkis kuidas inglid tiivad said, mis oli mu meelest väga ilus lugu. Siis rääkis ta veel kuidas ema kotist kogemata kiri välja kukkus, mis ta oli jõuluvanale saatnud. Jõudsime järeldusele, et päkapikud üritasid nalja teha ja panid selle ema koti sisse. Ja lõpetuseks rääkis ta mulle veel ühe anekdoodi, ja kuna ma parasjagu arvuti taga õppisin, siis kirjutasin selle ka kohe samal ajal üles.
Mõtlesin, et jagan siis teiega selle geniaalse tüdruku huumorit.

Üks inimene pressis tomatit ja tomat ütles: et kui sa mind pressid siis palun ära pane mind salati sisse. Inimene vastas: ``kuule tomat, ma ei imesta, et sa räägid, aga selle asemel et sind salatisse panna, armastavad sind ka põrsad, ma panen parem su põrsalauta.`` Tomat ütleb: ``olgu, aga enne seda kui põrsad mu ära söövad, siis palun kas ma võiksin arvutist vaadata oma sõpru, nemad on samuti sigade kõhus.`` rebekaviivimarieremmel

Ps: Ta kirjutas oma nime ise

2009-12-11T22:33:00.004+02:00

Ma tahaks kevadel näha viimast lund. Niisamuti nagu sügisel näed esimest. Et ärkad lihtsalt üks päev üles ja siis vaatad aknast välja ja lihtsalt tead...Tead, et see lumi on selle aasta viimane ja siis ehk saaks sellest samamoodi rõõmu tunda kui esimesest näiteks. Aga ma pole veel välja mõelnud, et mis see nipp võiks olla. Ikka on tavaliselt nii, et kuskil märtsi lõpus või aprillis mõtled, et enam vist ei saja lund, aga siis on ammu juba see viimase lume päev unustatud. Natuke nagu diskrimineerimine..viimasest lumest ei tunne nii keegi rõõmu, esimene saab kogu au...
Praegu ei ole aga ei esimene ega viimane, vaid see keskmine. Võiks siis ju sellest keskmisest ka juba rõõmu tunda, aga see oleks liiga tavaline. Võib olla salaja jõulu ajal tunnen ka. Aga ainult salaja.

Sellel pildil vist tundsid need inimesed seda lumerõõmu ja ehk ka muud rõõmu. Kaamera taga oli igatahes küll rõõmu:)

2009-12-06T22:31:00.004+02:00

Toa nurgas on meil nüüd õige ameerikalik kuusepuu. Siuke puu, et lihtsalt laseks tule ära ja istuks ja vahiks seda. Istusime marega toredasti elutoa diivanil, nagu meil juba väikeseks kombeks on saanud. Silmanurgast imetlesime puukest ja kuulasime jõlumuusikat. Siis mare jõi parajasti teed, sõi cookiesi ja mandariine ja ütles, et see on täiuslik hetk. See lause kõitis mu kõrva. Ma tõstsin oma pilgu luude ühendite konspektist ja jäin korra mõttesse. Ei, minu jaoks see ei olnud täiuslik hetk. Olin ju marega samas kohas, samal ajal, aga täiuslikkusest oli asi alles kaugel. Siis ma mõtlesin, et hetked on ikka nii individuaalsed asjad. Kuigi aeg on sama, on hetk midagi isiklikku, mis ei ole kellegagi sama. Nad eksisteeriksid nagu väljaspool aega täitsa.

Nüüd ma siis lähen ja elan jälle oma ebatäiuslikus hetkes, sest ka need hetked on elamist väärt, et siis jälle millalgi täiuslikus hetkes korraks viibida.

2009-11-29T18:47:00.008+02:00

Max ütles, et ta pole kunagi korralikult nutnud ja et ta hirmsasti tahaks. Ainult sibulad ajasid teda nutma, aga see ei loe. Mary tahtis teha Maxile kingituse. Ta mõtles oma peas selle peale kuidas üks auto kassipojast üle sõidab ja hakkas lahinal nutma. Mary kogus oma pisarad ühte vanasse siirupi pudelisse, kirjutas peale `tears for Max` ja saatis postiga Maxile. Kui Max nüüd nutta tahtis, avas ta pudeli ja tilgutas Mary pisaraid omale silma. See oli parim kingitus, mis Max kunagi saanud oli- Mary pisarad.

filmist Mary & Max, mis on mu meelest suure tähega Geniaalsus.
Siin on väike treiler. Kui teil on kunagi võimalust seda vaadata, siis ma soovitan seda kohe kindlasti:)

http://2009.poff.ee/est/filmid/programmid/poffi_vitamiinilaks/?productID=2560

2009-11-26T00:15:00.004+02:00

Usas tehti uuring, sest usas tehakse ju ikka uuringuid. See oli mingisugune National Happiness uuring. Aga see uuring oli mu meelest põnev, kuna seda tehti näoraamatu andmete põhjal. Need, kes näoraamatus vilja korjavad või maffiat mängivad, ehk teavad, et seal on selline väike ristkülik, kuhu saaad trükkida, et mida sa hetkel mõtled. Et noh, kui sa tahad, et kogu maailm ikka teaks, mis sa oma voodinurgas revolutsionaalset mõtled. Usa tüübid tahtsid siis nende mõtete järgi, mis inimesed sinna kirjutasid välja arvutada, kui õnnelikud inimesed siis tegelikult on. Selleks tehti psühholoogide poolt list positiivsetest sõnadest (nt happy, yay, awesome jne) ja negatiivsetest (nt sad, doubt, tragic jne) ja uuriti siis statistiliselt, et kui palju neid kasutatakse...
Tulemused siis: Kõige õnnetumad olid inimesed, kui Jackson suri ja kõige õnnelikumad kui taevasse lasti miljoneid (4. juuli)
Võiksin ka teha pikalt järeldused ja analüüsi usa inimestest, aga milleks. Aga üha enam ja enam tundub mulle, et kõikvõimsa googlei kõrval on silmapiirile ilmunud uus kõikvõimas - Näoraamat. Ta teab ju nüüd kõike. Nt võib ta mulle öelda, peale minutilist küsitlust, et kellega ma abiellun ja kuna ja mitu last ma saan. Vau!
Aga õnnelikuks teeb ikkagi vaid see ainus ja õige Kõikvõimas.

Kas te olete mõelnud, et miks kasutatakse tihti lauset lõpus või nii kolme punkti, umbes nii näeb välja ... Et see peaks nagu tekitama sellise alateadliku tungi edasi mõelda ja arutleda. Aga miks nt ei kasutata nelja punkti. Võibolla kui kasutada nelja punkti siis oleks mõtted hoopis paremad ja teisel levelil, ja kui üldse panna viis punkti!

2009-11-16T17:16:00.003+02:00

Poeg: ``Ìssi, ma tahan seda nägu vaadata!``
Isa: ``See ei ole nägu. See on viiludeks lõigatud pea.``

Inimkeha on tõesti imeline.

2009-11-06T16:23:00.002+02:00

Kui ma hommikul ärkasin oli selline tavaline tunne. Võibolla natuke põnevam, sest mulle meenus mu unenägu, kus mingid zombid tapsid väikse lapse ära ja siis pärast koerad laiba ära sõid..aga üldiselt oli ikkagi tavaline. Kui ma kardina akna eest aga ära tõmbasin, ei olnud enam tavaline. ``Lumi!``ütlesin rõõmsalt. Üksinda olin muidu, hea et keegi polnud veel..imelik oleks olnud.
Otsisin oma talvesaapad välja läksin kooli. Selline tuisk oli, et terve nägu oli lõrtsist imbunud, aga mul ei olnud ikka tavaline. Bussiaknast nägin, et temperatuuriks näitas +0. Huvitav jah, kas -0 oleks külmem kui +0...Luud tundusid kah täna kohe eriti armsad. Eriti 1.kaelalüli..selline tuttav ja tore. Meenutas mulle Iirist. Ikkagi kiikasin vahel õue, et olla kindel, et lumi veel mind jätnud pole. Ei olnud. Elviira rääkis, et tema poeg istus pool tundi hommikul akna ees ja vaatas lihtsalt lund. Ju oli vist unustanud, missugune see välja nägi, kuna eelmisel aastal oli ta nii väike. Mõtlesin, et päris vinge oleks täitsa esimest korda lund näha või vihma või merd...
Kui ma hiljem kodu poole kõndisin veeretas üks poiss lumepalli. See oli ka tuttav ja tore. Kunagi ma veeretasin ka lumepalli ja ei hoolinud, et rohi sealt alt nii koledasti paistma jäi. Nüüd nagu hoolin.
Kuigi mina olen juba pärispäris palju näinud lund, siis igal aastal on ikka sama hea just seda esimest lund näha. Selline mitte tavaline. Ja ma usun, et kui aastas on vähemalt üks selline mitte tavaline hommik, siis on ka hea:)