Meil käis täna pühapäeva kooli tunnis üks poiss, kes pole varem käinud- Jaanus. Ta rääkis meile , mis on tema elu suurimad soovid. Tahtsin neid teiega jagada.

* Saada supermeheks
*Olla nähtamatu
*Käelabast tuld välja lasta
*Lennata
*Et ta isa sureks koos temaga
* Ja saada suurena ingliks, et aidata kõiki tüdrukuid

Väga suured soovid ühe kuue aastase poisi kohta. Aga siirad. Mõelge, kui palju on vaja usku vaid selleks, et midagi niisugust julgeda soovida ja välja öelda. Hämmastav... Minul ei ole sellist julgust.

Aga lennata tahaks küll.

Kui on selline päev, et tahaks tunda, et maailm hakkab vaikselt kokku varisema ja midagi pole nagu hea. Tahaks lihtsalt kerida end teki sisse ja tunda. Tahaks sulguda maailma, mis ei lase ühelgi heal mõttel ligi ja ainus, mis saab mu tundmist segada, on krampi tõmbunud jalad, mis nõuavad asendi muutmist. Aga sügaval sisimas ma tean, et see pole nii ja ma pean valima , mitte nii tunda. Tegelikult pole mul ju õigust nii tunda, rääkimata põhjusest. Arvan , et Saatan tegutseb inimestes kõige rohkem just emotsioonide kaudu. Kui nõrgaks muutub inimene, kui teda hakkavad juhtima ta tunded. Ega Saatan rumal pole, ta hiilib vaikselt sinna maailma, kust me Jumala kõrvale oleme lükanud ja hakkab märkamatult tegutsema.
Nüüd on kaks võimalust: Kas ma juhindun oma sisetundest ja hakkan tundma, seda mida ma arvan tahtvat ja enda jaoks parim olevat või ma juhindun Jumalast ja valin mõistusega, mida tunda.
Ja isegi kui ma pean 20 korda ``Oh happy day``d kuulama, valin ma täna teise variandi.
Sest pole midagi ilusamat kui Tema:)

Ma lähen nüüd pannkooke tegema:)

:)

8.

See postitus on Ekstra Triinule, sest tal on nii vähe aega;)


Täna ma sõin piparkooke ja olin õnnelik.

Ps. suhtumine on kõige alus.

:)

7.

Kui me pühapäeva koolis lastega midagi paberile teeme, kirjutavad lapsed alati sinna oma nime, et teiste omadega sassi ei läheks. Mõne väiksemad aga ei oska veel kirjutada. Siis teeme tavaliselt nii, et me kirjutme lapsega koos- Meie kirjutame, aga tema , hoides pliiatsist kinni võtab tegevuset osa ja sellega tunneb, et ta saab hakkama.
Eile ma mõtlesin, et kuidas ma hakkama kõigega saan? Tähed on nii keerulise kujuga ja kirjutada ma ei oska, kuigi vahel võib tunduda, et olen küll juba küllalt suur ja tark. Ja seal samas bussis , ma palvetasin. Vastus minu jaoks leidub usalduses. Usaldada kedagi, kes on Suur ja Tark. Kes võtab minuga koos pliiatsist kinni ja teab, mida teha, täpselt sellise tempoga kui vaja. Ja kui ma vahel üritan tähtedega kiiremini lõpule jõuda, tõmmates pliiatsi Ta käest, ei loobu ta, vaid aitab mul tagasi õigele joonele jõuda. Jumal ja mina- dream team!:)

Ps. leidsin sellise pildi, mis tegi mu päeva veel soojemaks, kui see oli:)

6.

:)


Mõnikord pole rohkem vaja.

5.

Et mul lihtsam oleks oma väljakutset täita, otsutasin teha nii, et ühe postituse teen enne kolmapäeva ja teise siis millalgi peale kolmapäeva. Arvasin, et selline plaan aitab mul end väheke distsiplineerida.
Täna ma siis mõtlesin, mida kirjutada. Midagi head peab ju olema. Mõtlesin juba mitu postitust peas välja, ükski neist polnud aga piisavalt positiivne. Kas pole mitte haletsusväärne, et ma pean midagi sellist üldse mõtlema? Aga kuidas siis kirjutada päikesest, kui maailm su ümber ütleb, et pilved on liiga tihedad. Ja läbi nende pole lootustki kiirekesi näha.
Aga siin ongi kahjuks vastuolu- Lootus on ja see on palju tugevam, kui ükskõik, missugune ümbritsev sumin, mis tihti nii tõeline tundub.

Ma ei pea nägema päikest, et teada, et ta on olemas.
:)

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt armastada.

4.

Kuna ilm on minu arvates Eestis üks väga oluline teema ,siis mõtlesin, et puudutan ka oma blogis seda;)

Ühel hommikul , kui ma selle peale , et mu varbad külmetasid, üles ärkasin ja värisedes akna kinni lükkasin, mõtlesingi ilma peale. Esimene tunne, mis mind valdas, oli kindlasti ebamugavus-ja pole ka imestada. Sellest tundest aga kinni haarates, hakkasin mõtlema, et nii halb ikka, et külmaks läks. Panin siis käpikud kätte ja astusin karmi reaalsusesse. Enne jõudisn veel raadiost kuulda, et kraadiklaas näitab Pealinnas 1. kraadi. See omamoodi hirmutas mind. Ilma kirudes ja käsi kokku hõõrudes elasin pool päeva üle. Hiljem istusin soojas bussis, tuttavas ummikus ja vaatasin inimesi, kes kiirel sammul möödusid. Ja siis tuli mulle meelde. Inimestel, kes minust möödusid olid kõikidel põsed külmast nii armsasti roosad, nagu roosinupud. Seesama külm, kelle vastu ma olin terve päeva emotsionaalselt ja füüsiliselt võidelnud, tõi mu näole naeratuse. Ja see naeratus ei lahkunud ka siis, kui astusin soojast bussist tagasi reaalsusesse, mis enam ei tundunud karm, vaid hoopis rõõmus.
:)

majad

3.
(Mare, see postitus on positiivne, ära lase end algusel petta.)

`` Kui minu maja on kaardimaja , siis mida kiiremini see ümber lükatakse, seda parem.``
C.S Lewis

Minu maja oli kaardimaja ja eile lükati see ümber. Üllataval kombel oli see kogemus kõikitest emotsioonidest just vabastav. Aga ma ei tahaks rääkida, missugune mu kaardimaja välja nägi, sest see pole ju positiivne;)
Kas te olete kunagi vaadanud kedagi kõrvalt, kui ta ehitab oma kaardimaja? Ta ei taha hingatagi, kartes , et see kukub kokku . Ja siis keegi kõrvalt tuleb ja hingab sügavamalt või koguni puhub ja kõik variseb kokku, sest ehitis ei ole ju kindel. Aga ehitaja ei saa ju sellest aru , tema suudab mõelda vaid maja kõrgemaks tegemise peale, unustades kõik muu.
Mina olen Jumalale mega tänulik, et on inimesi , kes on suutelised puhuma . Sellise sammuga nad ütlevad, et kuule, su ehitis on veidike mööda. Oleks aeg ehitusmaterjali vahetada .
Kui te vähegi saate, siis aidake teisi ja hingake vahel natuke sügavamalt, kui tavaliselt.
:)

2.

Täna ma jätsin järele ja teadsin, et Tema on Jumal:)