Ma tahaks paljajalu vihma sees joosta--see on mu soov . Natuke igav tegelt. Võiks tahta nt paljajalu lume sees joosta. Seda pole ma varem teind ja samas oleks kohe omast käest see lumi võtta, või noh õuest siiski. Siis ma ei peaks isegi kõigile ütlema , et ma tahaks lume sees paljajalu joosta, siis võtaks lihtsalt villased sokid jalast ja läheks. Mare veel küsiks tõstes pilgu: `kuhu sa siis niimoodi lähed keset ööd?` (natuke nagu emaliku tooniga). Ja ma vaataks tõsiselt talle otsa ja vastaksin ` Lähen lume sisse jooksma, paljajalu..ja kui küsid- miks? siis vastan: tahan!` Aga selle peale loomulikult Mare ei küsiks- miks.Ta juba teaks...

Aga ma tahaks paljajalu ikkagi vihma sees joosta:) Ja siis mu unistuses on veel nii, et on umbes 20 kraadi sooja, ja päike loojub, nii et nagu peaaegu on loojunud ja veel natuke on jäänud..ja siis ma seal üksi jooksen, mul on seljas selline ilus valge seelik, ja siis kõrval heinamaal on kaks lammast ja üks lehm, siis nad vaatavad niimoodi armasti mulle järele, nagu tahaksid öelda..`Me mõistame, miks sa jooksed...:)` (--see smail siis tähendas, et nad naeratavd ka) Ja siis ma olen õnnelik..et vihma sajab ja õnnelik, et ma saan joosta, niiviisi paljajalu.

Mõnikord on selline päev, mil ma mõtlen olulistest asjadest. Asjadest, mis muudaksid maailma, minu maailma ja isegi asjadest , mis muudaksid teiste maailma. Sel päeval ma tunnen, et olen tugev ja saan hakkama kõigega. Ei lase mitte millelgi ega kellelgi tõmmata end alla. Sellisel päeval tunnen, et elan. Elan sellist elu, mis Jumal tahab , et elaksin. Sellisel päeval ma võtaks kätte raamatu, mis õpetab, kuulaks tarkusi, loeks tarkusi ehk isegi räägiks tarkusi. Sellisel päeval ütleks ma inimestele asju, mis loevad -unustaksin korraks tühjad sõnad ja kasutaksin olulisi. Sellisel päeval ma ei oleks nii egoistlik ja armastaksin paremini, vähemalt prooviksin armastada.

Täna aga keriks end tekis sisse mõnusasti ja aind magaks, siis vahepeal tõuseks, sööks midagi head ja siis jälle magaks. Vot siuke päev on siis täna. Ehk homme tuleb see oluliste mõtete päev.

Linda

Olen üksinda kodus. Seda just tihti ei juhtugi, et niiviisi ükisnda laupäeva õhtupoolikut tartus veedan. Vanasti olin ikka väga tihti üksinda, nüüd siblab ikka keegi koguaeg siin korteris ringi. selles mõttes on väga hea vaheldusesks üksinda olla. Logelesin teleka ees (õppimne loomuliklt käe ulatuses, et te ei arvaks, et ma mingi logeleja olen;))ja vaatasin Travelit, siis otustasin, et midagi vist peab sööma, aga ma ei viitsinud midagi tegema hakata. See ongi sellise üksi olemise eelis, kui tahan süüa siis võin teha sed nt , mis ma nüüd tegingi... Mulle meenus , et mul on kusagil 300 g shoko, mis ja just jõuludeks sain (mitte, et see oleks kuu aega vana, vaid sain just ühe jõulukingi) ja mõtlesin siis, et huvitav kas suudaksin korraga terve 300 g shoko ära süüa. Otsin välja siis `Linda` shokolaadi, mis mulle kohe Kalevit meenutas. Ei tea küll , miks. Kui ma Kalevile mingit kinki pean tegema, siis ma alati ostan mingeid kalevi komme või shokolaade juurde ja ise vaikselt mõtlen, et vau küll ma olen geniaalne , aga tegelt on tõde see, et olen lihtsalt üks neist, kes arvab, et ta on geniaalne ostes Kalvile kalevit. nagu Tiinale tiina kommegi. Peab vist ikka Tiinale hakkama Kalevi komme viima, see oleks vist geniaalsem, jah:) Niisiis. Võtsin oma Linda ja hakkasin lõunat sööma.(või noh õhtust, kui võtta üldkehtivate kellaaegade järgi, mitte minu elu kellaaegade) Aga õnnetuseks ei suutnudki tervet süüa. Noh põhimõtteliselt ma arvan, et oleksin suuteline selle sisse ajama, aga siis peaksin arvestama õhtupooliku tualetis veetmisega, mis ei tundu just eriti mõnus plaan, nii et piirdusin selle 100. grammiga siis.
Tahtsin siis teed peale juua ja mu terve tassitäis teed oli jälle külmaks läinud. Alati ma unustan ära, et mul on tee ja siis see läheb külmaks. See on üks kõige tüütum asi üldse.Ma tahaks leiutada nagu mingi seadeldise, mis tuletaks mulle meelde, et mul on teed tassis ja annaks märku kui see kriitilise jahtumise piiri peal on. Aga jah, mis seal ikka, Joon nüüd oma külma teed ja kujutan, ette , et mul on hästihästi palav. Nüüd on mõnus juua.

Elu on päris lihtne, mis! Kõik on kujutlemise asi. Eks ma niimoodi üksinda kodus olles kujutlengi, teistega koos ei saa, siis peab elama.

Täna praktikumis:

õppejõud: Nüüd hüppame kõik nagu rohutirtsud. Kuidas rohutirts üldse hüppab?
keegi: Rohutirtsul on viiul.

õppejõud: see pool siin on emased kassid ja see pool isased, nüüd teeme nii, et isased ründavad emaseid.

* Teoorias õppisime siis kuidas anda liikumistunde lasteaias, aga praktikas õppisime , kuidas olla laps. Oli meelest läind juba. See polegi nii lihtne. Ei saand väga hästi hakkama sellega, aga vist pole vajagi. Las laste lõbud jääda lastele.
Aga peale praktikumi jäi mulle kõrvu kummitama üks laul küll. Kurg ja konn. Ehk teate seda tuntud lastelaulu. Aga mul jäi kummitama hoopis see suurte versioon sellest, mille genialistid tegid kunagi. See versioon, kus lõpus istub kivil kurg, kel on kõht täis konn ei jõudnud end päästa... Mulle on alati see versioon millegi pärast kuidagi rohkem meeldinud.

Mul on õdede-venna lapsi nüüd juba nii palju, et kui keegi küsib nende nimesid, siis pean ikka pikalt järele mõtlema. vanuseid pole mõtet küsidagi. Tean vaid , et kõige vanem on (vist) 15 ja kõige noorem (vist) alla kuu.(või oli ikka juba üle kuu- ei mäleta enam) Igatahes on tädi päris äge olla. Saan lastega mängida ja pisemaid hoida ja samas ei pea tegelema nende pahanduste või öiste nuttudega. Saan olla lihtsalt see `lahe tädi`.(No vb selle 15 a meelest, ma pole enam nii lahe, aga mis tema ka teab- pubekas ju) Lapsed ei saa kunagi mu peale vihaseks, ega solvu. Igakord kui näen neid, siis teen mingit ägedat mängu ja jälle olengi `lahe tädi`.
Aga isegi kui ma naudin seda `lahe ´ olemist väga, oleks ikka suht äge kui oleks lapsed, kes saaksid mu peale vihaseks ja solvuks, ja kelle meelest ma ei ole koguaeg nii lahe. Imelikuna kõlab see unistus. Ei tea jah, eks lahe pole vist nii lihtne olla midagi.

Bussis oli kas valge mütsiga tädi. Ühel oli punane mantel ja teisel kollane. Ma seisin nende kõrval ja kuulasin nende juttu pealt. Mulle meeldib mõnikord inimeste vestlusi pealt kuulata. Ma kõike väga täpselt ei kuulnud, aga...
Tädi Punases: Minu mehe surmast saab nüüd kolm aastat ( tavalise, erksa häälega)
...kuule, aga kas sa Maie matustel käisid?
Tädi kollases:(rõõmsalt) Jaaaa! Ega meid seal palju polndki, Silvi oli ka.

Täna küsin sult, kas sa kinos käisid juba uut filmi vaatamas, homme küsin, kas sa Silvi matustel käisid- ja seegi tundub juba tavaline.
Ma tahaks, et see ei muutuks tavaliseks, aga midagi pole vist parata.

*Täna sain postiga kirja. Nagu sellise oldschool ikka, käsitsi kirjutatud, kuupäev paremas servas ja ümbrikul ilus mark. Nii mõnus. Kohe tekkis tahtmine vastu kirjutada.
Kui keegi tahab mulle ka kirju saata, siis mu praegune aadress on
Kaunase pst 14-18
50704 Tartu
:)

Eriline aasta vol2

Mu meelest on väga huvitav see, et inimesed tunnevad tavaliselt piinlikust kui nad kukuvad. Näiteks kui libisevad ja siis kukuvad. Imelik, miks peaks piinlikust tundma? Täna ma kukkusin. Libisesin ja kukkusin. Aga mitte nagu niisama jää peal vaid ikka korralikult kivi trepil, nii, et libisesin lausa paar astet alla ja puha. (Ma polnudki varem nii kukkunud, nii et päris huvitav tegelikult.)Aga esimene mõte polnud mul, et kui suured vigastused nüüd mul on vaid mõtlesin, et appi kui piinlik. End püsti ajades ja eemale longates mõtlesin alles, et appi, kui rõvedad sinikad nüüd jalgadel on. Piinilikust tuntakse ehk selle tõttu, et kaotad kontrolli enda üle ja kes ikka tahaks kaotada enda üle kontrolli , onju. Või ehk sellepärast, et kukkumisega sa näitad, et sa ei oska arvestada, noh siin siis ilmastikuolude ja saapamaterjali kooskõlaga. Kukkumine on natuke nagu alandus. Ma ususn, aga, et seda on vahel vaja. Nüüd ma teoorias olen targem ja enam sellise ilmaga neid saapaid jalga ei pane ( teoorias siiski). Nagu eluski, kukume vahel, sest omame ju kontrolli enda üle, kuid see on nii kerge kaduma. Siis kukumegi, saame alandatud ja hiljem armu läbi jälle tõstetud.
Etv pealt tulid aastavahetusel libauudised, kus räägiti, et tallinn palkab 20 000 kõnnisaatjat, kes talvel inimesi käekõrval saadavad. Meil on olemas elu jaoks Kõnnisaatja, peame laskma tal vaid meid saata.
Hiljem koju jõudes vaatasin siis jalgu, Paremal jalal on sinikas mille läbimõõt on umbes 15 cm, päris kuul!

Ma juba tunnen, et uus aasta on eriline.(sarkasm) (noh, ma pole veel leidnud siukest fonti, mis ütleks, neile, kes mind ei tea nii hästi, kui ma kasutan sarkasmi) Jah, tulin õhtul koju ja astusin rõõmsana tiina tuppa (vb ma polnud ikka rõõmus, aga te seda ei tea). Viskasin koti maha, kuid järsku polnud ma enam nii rõõmus ( sest te ju eeldate , et ma olin enne rõõmus). Nimelt lebas vaibal mõnus nõelapoiss ja mina loomulikult suutsin selle oma vasakusse jalga astuda. Aga mitte nagu niisama, vaid selle paksema poolega, kus niit ka ikka otsas oli. Selles mõttes huvitav, et ma pole kunagi endale niiviisi nõela jalga astunudki ja ma ei teadnudki , mis tunne see on. Nüüd tean. Kõigil, kel pole veel nii vedanud, siis see on nii: alguses, mõtled, et ai, mis see veel oli. Siis vaatad: oi, nõel! Siis on nagu siuke natuke valus. reaktsioonist üritad kohe seda välja võtma hakata. Vot see tõmbamine ongi kõige valusam, kui jätaks selle nõela sinna jalga, siis ei oleks pooltki nii hull. Aga point on tegelikult tagajärgedes. Nüüd on nii, et mul on jalas auk (noh, mulle meeldib nii mõelda, et mul on nüüd jalas auk) ja see auk nagu annab ennast tunda, tean täpselt kus ta on.Aga muud hullu mu jalaga ei juhtu. Aga kui oleksin selle nõela sinna jalga jätnud, siis ehk tõesti poleks nüüd jalas auku, aga arvatavasti poleks varsti jalga kah. Nii, et tagajärgedega pead arvestama, kui sa midagi teed. Ja mitte ainult nõela puhul, ikka iga asja ja teo.