Friday, 1 January 2010


Ma juba tunnen, et uus aasta on eriline.(sarkasm) (noh, ma pole veel leidnud siukest fonti, mis ütleks, neile, kes mind ei tea nii hästi, kui ma kasutan sarkasmi) Jah, tulin õhtul koju ja astusin rõõmsana tiina tuppa (vb ma polnud ikka rõõmus, aga te seda ei tea). Viskasin koti maha, kuid järsku polnud ma enam nii rõõmus ( sest te ju eeldate , et ma olin enne rõõmus). Nimelt lebas vaibal mõnus nõelapoiss ja mina loomulikult suutsin selle oma vasakusse jalga astuda. Aga mitte nagu niisama, vaid selle paksema poolega, kus niit ka ikka otsas oli. Selles mõttes huvitav, et ma pole kunagi endale niiviisi nõela jalga astunudki ja ma ei teadnudki , mis tunne see on. Nüüd tean. Kõigil, kel pole veel nii vedanud, siis see on nii: alguses, mõtled, et ai, mis see veel oli. Siis vaatad: oi, nõel! Siis on nagu siuke natuke valus. reaktsioonist üritad kohe seda välja võtma hakata. Vot see tõmbamine ongi kõige valusam, kui jätaks selle nõela sinna jalga, siis ei oleks pooltki nii hull. Aga point on tegelikult tagajärgedes. Nüüd on nii, et mul on jalas auk (noh, mulle meeldib nii mõelda, et mul on nüüd jalas auk) ja see auk nagu annab ennast tunda, tean täpselt kus ta on.Aga muud hullu mu jalaga ei juhtu. Aga kui oleksin selle nõela sinna jalga jätnud, siis ehk tõesti poleks nüüd jalas auku, aga arvatavasti poleks varsti jalga kah. Nii, et tagajärgedega pead arvestama, kui sa midagi teed. Ja mitte ainult nõela puhul, ikka iga asja ja teo.

2 comments:

oh-happy-day said...

aiiaaaaa. aga saate nüüd teelega kogemusi vahetada;)

Joel said...

ma usun, et nõel oleks, küll pikka aega, aga sellegipoolest, ära mädanenud ja jalg oleks kenasti pärast otsas ka :D
aga muidugi on kasulikum see asi välja tõmmata.
ei viitsi teist kommentaari eraldi kirjutada ja ütlen, et kukkumine valmistab mingil põhjusel jah piinlikkust, samas kui püstitõusmisega nagu neutraliseeriks selle ja oleksid omadega n-ö nullis.
aga tegelikult oled peale püstitõusmist palju tugevam kui enne ja selle peale väga ei mõelda.
sest Jumal ikka laseb meil kukkuda ka, et me jälle püsti tõuseksime, temale toetudes.