Mulle meeldib kui juba sellised väga noored on nagu hästi ägedad. Siuksed mõnesmõttes välja kujunenud aga samas mitte täitsa. Siuksed, kes tahavad olla need kes nad on. Mõned ei jõua kunagi elus sinna punkti ja mõned jälle kaotavad selle. Ei tea, kas sellist enesekindlust on võimalik õpetada ka või on see nagu kaasa antud asi. Ma õpetaks kõigile noortele seda kui saaks. Mul on rõõm, et olen sel aastal saanud juhtida gruppi, kus on sellised noored tüdrukud. Mu väiksed hullukesed. Eeskujuks paljudele enda vanustele. Ja vanematelegi, sealhulgas ma ise.

(Pildil on Mari, kes on hullem kui Väike My :) )

Aeg lõhkuda

Käisin eile puid lõhkumas. Noh, kui nüüd aus olla siis pigem ladumas, või nagu need asjatundlikumad ütlevad- lappimas. Aga lõhkusin ka. Oma esimese puu. Kirvega ja puha. Päris võimas tunne oli kui see puu niimodi keskelt pooleks läks. Tegelt ei ole väga raske. Peab teda seda soonte asja ja kust puu pehmem on ja nii. No ma loomulikult ei tea neid asju. Ma tean, et puud on head ja kasel on need mustad triibud. Ja sel aastal sain teada, et vahtra mahla juuakse ka. Nagu vesi aind, et tervislikum- nii nad ütlesid.
Kirved mulle üldiselt meeldivad, aga ma kardan ka neid natuke. Kui ma selle kirve kätte võtsin, siis ikka natuke mõtlesin, et äkki ta tuleb mu palja varba sisse ja siis varvas lendab niimoodi puuhunnikusse kaarega. Samas mõnesmõttes oleks jälle lahe ka, mul nagunii need varbad on juba sandid kõik.

Kui ma söön pähkleid , siis mulle just meeldib kui on pähklite pakis ka hästi palju rosinaid, siis vahepeal neid süüa, tasakaalustab ära nagu. No, see on sama, et kui söön šokolaadi, siis vahepeal tahaks hapukurki süüa, siis saab jälle edasi šokolaadi süüa. Samas võiks olla hapukurk ju pähklipakis ka.  Terve elu peaks vist tasakaalustama ära nii, võibolla siis saaks rahu.

Mulle väga meeldivad raamatukogud. Praegu pea eriti tihe elanik olema raamatukogus. Täna hommikul kui jälle oma tuttava lauakese poole kõndisin, vaatasin raamaturiiuleid ja mõtlesin, et tahaks ikka nii paljusi raamatuid lugeda, aga pärast hetkelist vaimustuts tuli reaalsus koju, et mul ei ole aega ju. Mõtlesin, kui palju aega mul kulub ühe raamatu lugemiseks. Natuke isegi vist liiga palju. Mu meelest raamatud väga hästi näitavad aega. Nad on nagu kell, aga siuke võimsam, mitte ainult 24 tunni oma. Mõtlen nende inimeste peale, kirjanikud ehk võib nimetada neid , kes midagi kirjutavad, kes on oma sadu või tuhandeid tunde pannud nende raamatute kirjutamise alla. See tekitab siukse võimsa tunde, heites pilgu nende riiulite suunas. Ja siis ma mõtlen, et kuidas kõigil on oma aeg, samal ajal kui teisel on oma aeg. Ja siis tekitab see minus hoopis ühtsema tunde, et kui ma loen seda raamatut, siis ma nagu natuke annaks tagasi sellele kirjanikule tema aega. Aega ju tegelt ei anna, vb siis mõtte annan, miks ta üldse kirjutas.

 Aknast näen kaht tüdrukukest mängimas õues.Mul on hea meel, et nad mängivad õues. See annab ka nagu lootust, et keegi kunagi veel mängib õues.