Ohoo

Ma ei oska teha nii, et ma saaks muuta selle blogi aadressi oma uue meiliaadressiga ära. Nii, et nägemist.

Ja ehk ka tere tulemast...

http://aaviste.blogspot.com/

Sügis kodus

Kodu on seal, kus su süda on- ütles ju keegi..

Sügisest peaksin ka kirjutama, sest juba on. Kohe täitsa siuke, et tuleb ja lööb sulle vastu nägu. ``Paras!``ja siis üritad selle märja porise, aga sams nii ilus värvilise lehe endal suust ära saada. Silmad sooja salli sisse peita ja nagu pimedana edasi minna. Miks sa nii kuri oled, Sügis! Mõtlen, aga samas tean, et temagi vajab ju ainult armastust ja hoolt. Eks me kõik.

Päikest on vähe, vahel ta nagu tuleb korra välja. Siis ma tahaks ta vahel kinni püüda ja purki panna. ja siis õhtul kui on pime, või hommikul kui on hall..siis natuke seda välja lasta enda näole pai tegama. Kas või paar minutit nii. Siuksed luulelised igatsused mul.

Eile mõtlesin ka suuri asju natuke. Mõtlesin, et ma ikka vahel üldse ei oska armastada. Muidu nagu ei saagi sellest aru. Arvad, et oled juba hästi okei. Aga kui su ellu tuleb keegi , kes su südame nii tugevasti rõõmutsema paneb, siis kogu selle rõõmu ja iluga tahab ka see isekus nii salakavalalt välja ronida ja ennast veel õigustada ja õigustada ja õigustada.. Ahh, kui rumal! Palun, et Jumal õpetakas mind armastama ja juhiks mind. Annaks mulle enam alandlikkust. Aga oi kui põnev on see õppimise protsess ja ma üldse ei muretse tegelikult. Pean õppmima aind endalegi andestama, kui kukkumine nii kerge tulema.
Olgu see klišee või mitte, aga kõige parema mehe on Jumal mulle nüüd küll kaaslaseks saatnud, see on kindel!

Kas need, kes on sulle olulised, täna, just praegu teavad, et nad on?

Seeaeg

Täna läksin õue seeliku ja lühikeste varrukatega. Korraks oli juba tunne, et enam nii välja minna ei saagi, aga võta näpust, sain veel. Kuid sisimas ma juba kuulen, et suvi hakkab otsa saama. Lõpeb ära, et teha ruumi teistele värvidele ja võludele. Ja olgem ausad, must on ju ka siiski värv. Rääkisime üks päev ühe kliendiga natuke elust. Ta on must pea 50 aastat vanem, seetõttu oli huvitav, et ikkagi nii palju ühist leidsime. Tõdesime, et suudaksime leppida selle vahelduva ilmaga siin Eestis, aga see pimedus kohe küll üldse ei meeldi. Mulle ei meeldi ärgata, ja mitte aru saada, kas silmad on nüüd lahti või kinni, sest nii pime on alles. Midagi ju teha selle vastu ei saa, aga mulle ikka ei meeldi ja ma tahan öelda, et ei meeldi. Külma kardan ka. Ta nii kavalasti alati tuleb mu sisse ja jääb sinna pikaks ajaks, kuni kevadpäike ta seal troonilt mitmete kuude pärast alles tõukab. Sel sügisel on ka ikka teisiti õnneks. Nüüd mul on ju maailma kõige parem peika, kes mind ikka külma eest kaitseb, vähemalt mu südamele ei saa see külm enam mitte kuidagi ligi.

Aeg lendab. Ütles juba vanarahvas. Või kes iganes seda ütles. Ma ei teagi nüüd, kas see ütlus on hea või halb. Pigem siuke neutraalne, pisikese igatsusega. A, las lendab siis , kõrgelt. Tahaks ikka taga koos lennata, et ei peaks hiljem seda igatsust kahetsusega asendama. Elada igat päeva täisväärtuslikult, on ju olnud positiivselt mõtlejate kauaaegne soov. Mu meelest ei toimi see- ela igat päeva, nagu see oleks su viimane. Seab mu ette rohkem küsimusi kui asi väärt on. Ma arvan, et igat päeva peab elama , nii nagu see päev on, tänulikkuses.  Kui on esmaspäev siis elan seda nagu esmaspäeva. Kui ongi halb tunne hommikul, et jälle peab töönädalat alustama, las siis olla. See on selle päeva tunne, ega see siis päeva halvaks tee.

Leidisn täna pesumasinast oma ipodi. Ohh jah. Nüüd kuulan ja naudin vaikust. Vaikusel on suur väärtus, selles kärarikkas maailmas, kas teate..

Oli mis oli. Aga nüüd on jalka igatahes. Päris siuke mõnus stabiilne elu sellessuhtes, ükskõik mis päeval ka poleks, õhtud on ühtlased. Mänge on olnud igasuguseid. Hetkene lemmik on Rootsi- Inglismaa. Aga mu lemmikmeeskond ikka rokib sajaga loomulikult, mis on oodatult Über Alles. Parim on muidugi jagada elamusi lemmikumate inimestega! :)

Aa, noh vahepeal mu armas õde Tiina abiellus ka  Ära. Mesilad.

Üks vaablane lendas ka rõduuksest sisse, nii et suured mehed jooksu pistsid. Sellest võib järeldada, et talv enam pole.

Mulle meeldib kui juba sellised väga noored on nagu hästi ägedad. Siuksed mõnesmõttes välja kujunenud aga samas mitte täitsa. Siuksed, kes tahavad olla need kes nad on. Mõned ei jõua kunagi elus sinna punkti ja mõned jälle kaotavad selle. Ei tea, kas sellist enesekindlust on võimalik õpetada ka või on see nagu kaasa antud asi. Ma õpetaks kõigile noortele seda kui saaks. Mul on rõõm, et olen sel aastal saanud juhtida gruppi, kus on sellised noored tüdrukud. Mu väiksed hullukesed. Eeskujuks paljudele enda vanustele. Ja vanematelegi, sealhulgas ma ise.

(Pildil on Mari, kes on hullem kui Väike My :) )

Aeg lõhkuda

Käisin eile puid lõhkumas. Noh, kui nüüd aus olla siis pigem ladumas, või nagu need asjatundlikumad ütlevad- lappimas. Aga lõhkusin ka. Oma esimese puu. Kirvega ja puha. Päris võimas tunne oli kui see puu niimodi keskelt pooleks läks. Tegelt ei ole väga raske. Peab teda seda soonte asja ja kust puu pehmem on ja nii. No ma loomulikult ei tea neid asju. Ma tean, et puud on head ja kasel on need mustad triibud. Ja sel aastal sain teada, et vahtra mahla juuakse ka. Nagu vesi aind, et tervislikum- nii nad ütlesid.
Kirved mulle üldiselt meeldivad, aga ma kardan ka neid natuke. Kui ma selle kirve kätte võtsin, siis ikka natuke mõtlesin, et äkki ta tuleb mu palja varba sisse ja siis varvas lendab niimoodi puuhunnikusse kaarega. Samas mõnesmõttes oleks jälle lahe ka, mul nagunii need varbad on juba sandid kõik.

Kui ma söön pähkleid , siis mulle just meeldib kui on pähklite pakis ka hästi palju rosinaid, siis vahepeal neid süüa, tasakaalustab ära nagu. No, see on sama, et kui söön šokolaadi, siis vahepeal tahaks hapukurki süüa, siis saab jälle edasi šokolaadi süüa. Samas võiks olla hapukurk ju pähklipakis ka.  Terve elu peaks vist tasakaalustama ära nii, võibolla siis saaks rahu.

Mulle väga meeldivad raamatukogud. Praegu pea eriti tihe elanik olema raamatukogus. Täna hommikul kui jälle oma tuttava lauakese poole kõndisin, vaatasin raamaturiiuleid ja mõtlesin, et tahaks ikka nii paljusi raamatuid lugeda, aga pärast hetkelist vaimustuts tuli reaalsus koju, et mul ei ole aega ju. Mõtlesin, kui palju aega mul kulub ühe raamatu lugemiseks. Natuke isegi vist liiga palju. Mu meelest raamatud väga hästi näitavad aega. Nad on nagu kell, aga siuke võimsam, mitte ainult 24 tunni oma. Mõtlen nende inimeste peale, kirjanikud ehk võib nimetada neid , kes midagi kirjutavad, kes on oma sadu või tuhandeid tunde pannud nende raamatute kirjutamise alla. See tekitab siukse võimsa tunde, heites pilgu nende riiulite suunas. Ja siis ma mõtlen, et kuidas kõigil on oma aeg, samal ajal kui teisel on oma aeg. Ja siis tekitab see minus hoopis ühtsema tunde, et kui ma loen seda raamatut, siis ma nagu natuke annaks tagasi sellele kirjanikule tema aega. Aega ju tegelt ei anna, vb siis mõtte annan, miks ta üldse kirjutas.

 Aknast näen kaht tüdrukukest mängimas õues.Mul on hea meel, et nad mängivad õues. See annab ka nagu lootust, et keegi kunagi veel mängib õues.