Linn

Niisiis, korraks jälle lahkun Tallinnast täna. Kuu jälle möödas. Kes teab, tulen ehk siia tagasi varemgi kui kunagi mõelda tahtsin.
See polnudki ju ammu kui Tallinn oli mu kodu ja mõte mujal elamisest ei tundunud nii rõõmus. Kiiresti ikka muutub mul see kõik peapeale. Siuke rahutu loom ikka olen. Nüüd tunnen suurimat naudingut sellest, et saan minna Koju, Tartusse, istuda köögis ahju ees, mis meile kamina eest ja naerda koos Iirisega.
Aga eks kõige nende naudingutega ole ikka nii, et mida sakim on seda parem on nauding pärast. praegu kui olen nädala Tallinnas korralikult vaimselt ja füüsiliselt end piitsutanud, siis seda suurem nauding on minna nädalalõpus Tartusse ja oskangi olla paremini rõõmsam. Või see on ju samamoodi, et mida külmem ikka õues on ja rõvedam, seda mõnusam on see hetk kui jõuad koju, sooja. Jah, külm on tõepoolest praegu peamine teema, nagu oleks siuke sõda, aga mitte nii hull. tahaks lihtsalt kõigile kuulutada, et nii haigelt külm on ikka. Ja siis tahaks, et nad ise ei teadnud ja siis ma ütlengi neile, et nii külm on!

Väike Artjom täna mu viimasel praktika päeval:``Ave, see teeb mulle muret, et sa oled viimast päeva täna. Mis mu elust saab nüüd!?`` ja siis ta hakkas nutma.

Päike paistab

Mu selle nädala suurim avastus oli see, et pimedad lapsed mängivad ka peitust.
Mul on imeline võimalus kuu aega töötada pimedate lastega. Nad aitavad mul õppida jälle elu kohta. Need lapsed ka näevad. Nad näevad teistmoodi kui mina, kes saan lugeda neid sõnu, mida kirjutan, aga nad näevad. Mõtlen, et tahaks isegi ka nii näha nagu nemad. Mitte olla pime, aga lihtsalt näha sügavamale, kui see, mis paistab silmale. Olen Jumalale tänulik, et saan näha Tema imelist loodut siin maailmas ja palun, et ma suudaksin rohkem näha südamega.


Väike 3. aastane Karl, vaadates üles, aknast välja õue poole, kus sadas paduvihma: ``Päike paistab.``

Jah, paistab küll...

Otsustasin tulla tagasi lihtsate asjade juurde. Ma koguaeg unustan ära, et see on kõige parem.

Jõuluvihm

Kõndisin pimedas õhtul kirikusse, suur vihmavari peakohal lahti ja üritasin kõigest väest mitte autode porilaine sisse jääda. Mõtlesin, et nii hea ikka. Paljud olid ikka frustreeritud, et mis jõulud need on ilma lumeta. Ei tea jah , mis jõulud. Mul on suva, olgu see lumi või mitte. Kogu see jõulutunde taga ajamine ajab pea juba ringi käima ja ma olen tänulik, et Jumal sel aastal lund ei saatnud jõuludeks. Maailm muutub naljakas me ümber ja sees sellel aastaajal mu meelest. ``Pühademeeleolu``- mis asi see veel on? See, kui ma istun kirikus ja teen eriti püha näo pähe, kuulan küünlavalguses ilusat muusikat ja olen kuri kui mingi laps jumalateenistuse ajal liiga palju lärmi teeb. Las teeb, ongi hea kui teeb, võiks rohkem teha mu meelest. Teeks isegi kui oleks laps, meelega, et rikkuda seda meeleolu ja panna inimesi mõistma midagi. Midagi, mis on suurem kui see meeleolu, suurem kui meie ja meie jõulutunded.
Päästja ei tulnud, et jääda sõime ja kord aastas teda seal kiigutataks.

Aitäh, laps, kes sa tegid lärmi ja aitäh vihm, et sa sadasid täna.
Aitäh, Jeesus.

Võileib

Mõnes mõttes on unistused paremad kui päriselu. Praegu mõeldes, siis tunnen, et ma enam üldse ei unista nii palju kui varem. Võib olla on asi selles, et nüüd on unistused nagu puu otsast alla poole roninud, nii, et varbad juba maapinda puudutavad ja enam nad ei suuda näha ladavas istudes, kuidas päike tõuseb. Aga miks siis võivad ikkagi unistused paremad kui elu olla. Ma lugesin kunagi ammu kooliajal raamatut, või juttu vms ta oli. Popi ja Huhuu, Tuglase kirjutatud, kui ma ei eksi. Ja sealt olen välja kirjutanud ühe tsitaadi, mis mu kunagise melanhoolse oleku tõttu mind sugugi ei üllata.
``Oli nii hea mõelda ja unistada. See oli peaegu niisama hea kui elada ...või veel paremgi.``
Ma kunagi eriti ei mõelnud sellele, tundus lihtsalt ilus. Aga nüüd täna sain lõpuks aru sellest müsteeriumist. Võttis ikka aega see kirgastumine.
Põhjus, miks see võiks nii olla on selles, et kui sa unistad millestki ja sul seda veel käes pole, siis see rahuldab sind täielikult, aga kui see saab sulle kätte siis võid sa sellest isegi eufooriat tunda, aga see rahuldus, mis sul oli enne seda unistades, on kadunud, sest päris elu ei suuda lõpuni kedagi rahuldada. Näiteks kui mul on kõht hästi tühi ja siis ma unistan, et saaks midagi süüa, kasvõi ainult ühe võileiva. See üks unistuste võileib tundub just see reaalsus mis toob rahulduse, ja toobki, unistades sellest. Aga kui ma reaalselt saaks selle võileiva, siis tegelikult on juba ette teada, et see ei rahulda lõpuni, isegi kui nälg kaob, tekib see uuesti ju jälle.
Või näiteks see, kui ma jooksin maratoni. Ma kunagi ei oleks isegi julgenud unistada, et seda teen. Siis ma unistasin, ja see oli hea. Siis ma jooksin. Ja nüüd ma naeran maratonile näkku ja nutan taga oma unistust, aukartust. Oleks pidanud mitte jooksma siis ? Ei, nii ju ka ei saa elada. Eks ma ikka jooksen nüüd siis veel ja üritan läbi pisarate seda aega parandada ja loodetavasti saan aega parandada kuni surmani, või vähemalt kuni mõistus tuleb noh, koju öeldakse, aga ma pole selles väljendis kindel.
Natuke on jah siuke kahju, et elu nüüd tänu sellele kirgastumisele nii elama pean hakkama, aga samas vähemalt mul on see palju selgemini selge, et tõesti Ainult Jumal saab rahuldada inimest, mitte keegi või miski muu.

Pähkel

Mulle väga meeldib šokolaad. Eriti meeldib mulle selline, kus on terved metspähklid sees. Täna ostsin ka ühe sellise šokolaadi ja mõtlesin koduka jaoks hoida, aga noh..jah. Hakksin seda siis lõunaks sööma ja avastasin midagi väga häirivat. Nimelt tegin paberi niimoodi lahti, et šokolaad täitsa valepidi jäi ja ma ta selga nägin. Avastasin siis, et igas šokolaadiruudus oli üks metspähkel. Võiks ju iseenesest mõelda, et super ju, iga tükk mille võtan, saan ühe pähkli. Aga ei. Terve oma elu olen elanud nii, et võtan ühe tüki võin saada täiesti ilma pähkliteta ja siis järgmises on lausa kolm! Ja siis ongi, et kui olen natuke frustreeritud, et selles ühes polnud ühtegi, siis see järgmine kolme pähkliga on seetõttu veel parem! Aga nüüd, igas tükis üks. Nii ettearvatav, igav ja võiks öelda lausa halbu emotsioone esile kutsuv.
Kui ma hommikul ärkan, siis mulle meeldib põnevusega mõelda, et mitu pähklit täna on, kas kolm või üks või polegi ühtegi. Kui igal päeval oleks elus üks pähkel, olgu, et on hea pähkel, oleks ikkagi elu vist väga igav. Tänu siis Jumalale, et on päevi, mil pole ühtegi ja on päevi kus on kolm.
Täna oli selline pool pähklit. Aga noh, parem ikka kui mitte ühtegi ju!

Sa unustasid suudelda mu hinge, idioot.

Päris võimas, et saan siukse emotsiooniderohke lause niisama ilma mingi tagamõtte või halva emotsioonita kirjutada.
Käisin täna vaatamas filmi Idioot. See uus Eesti film, mis on Dostojevski samanimelise romaani järgi tehtud. Ma pole ise seda raamatut lugenud, sest peale kunagiste paari loetud teose, pole vene kirjandus just mu vabade hetkede veetmise võimalus olnud. Ei saaks öelda, et vene kirjandus mulle ei meeldi ja ei saa ka öelda, et meeldib. Kuna mu üks sõber väga kõrgelt hindab vene kirjandust, eriti Dostojevskit ja eriti Idiooti, siis otsustasin selle vähemalt kinos ära vaadata. Üldiselt võiks öelda, et meeldis. Film oli siuke natuke kriipi ja natuke segane kohati, mida võiski eeldada. Palju jäi segaseks ja paljud märgid ja sümbolid, peaks kindlasi järgi vaatama. Kõige enam mulle meeldis see ja see on asi mis meeldib mulle tegelikult kõikide teoste puhul, ükskõik mis žanrist- Kui autor toob sisse sügavad mõtted nii, et ta lõpuni vastust ei anna, vaid jätab ruumi ise edasi mõelda. Ma arvan, et see on kindlasti üks omadus, mis teeb teose mu jaoks heaks. Nii et jah, ma otsustasin siiski nüüd millalgi selle raamatu ka kätte võtta, sest usun, et raamat on siiski parem kui film.

Kui ma öösel läbi pimeda annelinna koju jalutasin, vaatlesin kuidas nende võimsate kortermajade akendest tulevad valgusvihud selle imelise tähistaevaga nii täiuslikult kokku sulasid. See tegi südamele head. Siuke kodu.