Ma järjekordselt ei viitsinud eksamiks õppida ja kell pole veel kakski, nii et otsustasin siis teha nagu sellise aasta lõpu postituse. Aga et kõigil ikka tore oleks, siis mõtlesin välja sellise mängu: copin tsitaate erinevatest filmidest, mida ma selle aastal olen kinos käinud vaatamas ja te peate ära arvama , mis filmiga on tegu. Suht põnevad mängud mul, ma tean:D

1)What do you think he sees in her?
She's smart... funny... attractive...
Attractive?
Well you know... she has nice... skin.
So you think he is going out with her because she has nice skin
Well, I dunno, I'm just saying it could be a contributing factor.
H......s got nice skin. You know, as far as skin goes.
I-I've never thought about it before. But now that you mention it, yeah. Very nice.
[long pause] ... I think I'll be going to bed now

2)Who was that pointy-eared bastard?
I don't know, but I like him.

3)I am not desperate!
[pause]
Why, did you think I sounded desperate?
Listen to you. Desperately asking me if you sounded desperate?

4)Sid, you're gonna have a family too someday. You're gonna meet a nice girl, with... with low standards, no real options, or sense of smell...

5)When I was young, I invented an invisible friend called Mr Ravioli. My psychiatrist says I don't need him anymore so he just sits in the corner and reads.

6)Why'd you do it?
I saw a man, not a machine.

7)I think I heard someone calling you... Wyborn.
What? I didn't hear anything.
Oh, I definitely heard someone... Why-were-you-born

8)She took a giant shit on my face. Literally.
Literally?
Well, no, not literally. That's disgusting.

9)Hey, I like dogs!
[calling out] We have your dog!
[Dug walks around Russell] Whoa.
I wonder who he belongs to?
Sit boy.
[Dug sits]
Hey look, he's trained! Shake.
[Dug shakes his paw]
Uh-huh. Speak.
Dug: Hi there.
Did that dog just say "Hi there"?
Dug: Oh yes.
Whaa!
Dug: My name is Dug. I have just met you, and I love you.

10) What are you doing
[while driving the car] Cloud bursting, it keeps me sharp.
[clouds over head dissapear] and it's gone.

Mõtlesin, et kui palju ma kokku olen kinos käinud sel aastal, aga otustasin siiski mitte sellele mõelda, rahakotil hakkas valus.Aga nagu on olemas teadatuntud ütelus (mis mulle kohe üldse mitte ei meeldi!): Uuel aastal uue hooga ;)

Aaa, kui keegi arvab ära kõik, siis võib auhinnaks muga järgmisel aastal kinno tulla. Oma raha eest muidugi! :D

Et siis kena lõppu!

Ma tahaks kirjutada Maist. Mitte kuust, sest detsember on ju ometi ja varsti on jaanuar ja aasta uus, aga see on teine teema ja üldse mitte see. Mai.

Ta on üks kõige armsamaid inimesi mu maailmas.
Täna kõndisime Kaljust Tiina poole (jah, me kõndisime tallinnas- ma tean, vau!) Kui te olete ehk tähele pannud siis on päris mõnusalt lund igal pool, nii et kõndimine isegi on juba omaette nagu tegevus, no ma mõtlen, et selles mõttes, et pead nagu mõtlema selle peale, sest tavaliselt kui kõnnid,siis nagu ei mõtle selle peale, et kõnnid, aga täna pidi mõtlema, et kuhu oma jalakese paned nüüd ja nii...Siis me kõndisime mare , I , mai ja siis minuga..ja mõtlesime ka. Pidime siis ületama mitme rööpalise raudtee. (kes ei tea, siis see on nii , et on nagu üks rongiteeke ja siis mõne meetri pärast tuleb jälle üks rongiteeke) siis, kaugelt nagu nägime, et see tõkkepuu läks alla ja punane foor hakkas vilkuma. Siis oli selge, et me enam üle ei jõua. Aga meie õnneks ei tulnudki mingit hirm pikka kaubarongi Idanaabritelt ( teate selline, et `teeme mängu, loeme need vagunid ära. Ok. 67, 68...109..jne) tuli vaid selline üks väike vedurike nagu. Nii, siis oli nii, et I ja mare nagu olid ees ja läksid üle raudtee ära ja mina ja siis mai olime veidike tagapool. Olime siis kahekesi peaegu rööbaste juures kui tõkkepuu hakkas alla jälle minema ja ma ütlesin: `oi, näe rong tuleb jälle `(ma arvan, et ütlesingi täpselt nii ja siis sellise tasakaaluka, neutraalse hääletooniga, võite nagu ette kujutada) Aga rongi polnd kusagilt näha ja siis ütlesin nii :`Tule, jookseme üle!` (vb ka natuke teistmoodi, aga ma usun, et ikka peaaegu nii) Aga mai ütles hoopiski nii: `Ei, ma ei julge` ja siis mina ütlesin vastu nii:` Tule kähku, kuskil pole ju rongi!` Ja jooksin ise samal ajal üle, või noh võin isegi öelda, et tegin nagu kiirkõndi, mis olid segatud paar jooksusammuga. Aga Mai jäi sinna seisma ja ütles:`ei, ma ei tule`. Siis, ma olin juba teisel pool ja mai oli esimesel pool ja ootas. Rongi tõesti ei tulnud, aga mai ootas. Natukse aja pärast tuli seesama väike vedurike ja sõitis tagasi. siis kui vedur oli ohutus kauguses mu kallikeset, siis ta tuli teisele poole ja kõndisime koos edasi.
Mõned võivad arvata, et mai on lihtsalt arg, sest tegelt ta oleks ju jõudunud vabalt ja ohutult koos minuga üle joosta. Aga mu meelest on mai ka tark ( kuigi veits arkpüks on ta tõesti:P). Sest kas polnd mitte meie oma eesti vanarahvas, kes mõtles välja tarkustera- Parem karta kui kahetseda! Aga isegi kui ma jägmisel korral ikka samamoodi jooksen üle, siis maiu on ikka mu meelest nii armas ja tema argus tegi mind täna nii rõõmsaks:D
Aga kui nüüd võtta see lugu ja mõelda natuke sügavamalt elule, siis tihti on nii, et see kiirustamine ja riskimine, mis tundub ju nii `Oh, ma jõuan vabalt üle!` ei pruugi üldse head teha. Kas poleks mitte targem seista tõkkepuu taga, kui see on all ja oodata, millal see jälle tõstetakse üles, andes märku, et nüüd on õige aeg ja kui sa nüüd üle lähed, on suga kõik korras.

Et siis: Ma näen sind:D aga see ei ole üldse see teema tegelikult

Rääkisime enne Rebekaga juttu. Põhiliselt tema rääkis ikka. Rääkis kuidas inglid tiivad said, mis oli mu meelest väga ilus lugu. Siis rääkis ta veel kuidas ema kotist kogemata kiri välja kukkus, mis ta oli jõuluvanale saatnud. Jõudsime järeldusele, et päkapikud üritasid nalja teha ja panid selle ema koti sisse. Ja lõpetuseks rääkis ta mulle veel ühe anekdoodi, ja kuna ma parasjagu arvuti taga õppisin, siis kirjutasin selle ka kohe samal ajal üles.
Mõtlesin, et jagan siis teiega selle geniaalse tüdruku huumorit.

Üks inimene pressis tomatit ja tomat ütles: et kui sa mind pressid siis palun ära pane mind salati sisse. Inimene vastas: ``kuule tomat, ma ei imesta, et sa räägid, aga selle asemel et sind salatisse panna, armastavad sind ka põrsad, ma panen parem su põrsalauta.`` Tomat ütleb: ``olgu, aga enne seda kui põrsad mu ära söövad, siis palun kas ma võiksin arvutist vaadata oma sõpru, nemad on samuti sigade kõhus.`` rebekaviivimarieremmel

Ps: Ta kirjutas oma nime ise

Ma tahaks kevadel näha viimast lund. Niisamuti nagu sügisel näed esimest. Et ärkad lihtsalt üks päev üles ja siis vaatad aknast välja ja lihtsalt tead...Tead, et see lumi on selle aasta viimane ja siis ehk saaks sellest samamoodi rõõmu tunda kui esimesest näiteks. Aga ma pole veel välja mõelnud, et mis see nipp võiks olla. Ikka on tavaliselt nii, et kuskil märtsi lõpus või aprillis mõtled, et enam vist ei saja lund, aga siis on ammu juba see viimase lume päev unustatud. Natuke nagu diskrimineerimine..viimasest lumest ei tunne nii keegi rõõmu, esimene saab kogu au...
Praegu ei ole aga ei esimene ega viimane, vaid see keskmine. Võiks siis ju sellest keskmisest ka juba rõõmu tunda, aga see oleks liiga tavaline. Võib olla salaja jõulu ajal tunnen ka. Aga ainult salaja.

Sellel pildil vist tundsid need inimesed seda lumerõõmu ja ehk ka muud rõõmu. Kaamera taga oli igatahes küll rõõmu:)

Toa nurgas on meil nüüd õige ameerikalik kuusepuu. Siuke puu, et lihtsalt laseks tule ära ja istuks ja vahiks seda. Istusime marega toredasti elutoa diivanil, nagu meil juba väikeseks kombeks on saanud. Silmanurgast imetlesime puukest ja kuulasime jõlumuusikat. Siis mare jõi parajasti teed, sõi cookiesi ja mandariine ja ütles, et see on täiuslik hetk. See lause kõitis mu kõrva. Ma tõstsin oma pilgu luude ühendite konspektist ja jäin korra mõttesse. Ei, minu jaoks see ei olnud täiuslik hetk. Olin ju marega samas kohas, samal ajal, aga täiuslikkusest oli asi alles kaugel. Siis ma mõtlesin, et hetked on ikka nii individuaalsed asjad. Kuigi aeg on sama, on hetk midagi isiklikku, mis ei ole kellegagi sama. Nad eksisteeriksid nagu väljaspool aega täitsa.

Nüüd ma siis lähen ja elan jälle oma ebatäiuslikus hetkes, sest ka need hetked on elamist väärt, et siis jälle millalgi täiuslikus hetkes korraks viibida.

Max ütles, et ta pole kunagi korralikult nutnud ja et ta hirmsasti tahaks. Ainult sibulad ajasid teda nutma, aga see ei loe. Mary tahtis teha Maxile kingituse. Ta mõtles oma peas selle peale kuidas üks auto kassipojast üle sõidab ja hakkas lahinal nutma. Mary kogus oma pisarad ühte vanasse siirupi pudelisse, kirjutas peale `tears for Max` ja saatis postiga Maxile. Kui Max nüüd nutta tahtis, avas ta pudeli ja tilgutas Mary pisaraid omale silma. See oli parim kingitus, mis Max kunagi saanud oli- Mary pisarad.

filmist Mary & Max, mis on mu meelest suure tähega Geniaalsus.
Siin on väike treiler. Kui teil on kunagi võimalust seda vaadata, siis ma soovitan seda kohe kindlasti:)

http://2009.poff.ee/est/filmid/programmid/poffi_vitamiinilaks/?productID=2560

Usas tehti uuring, sest usas tehakse ju ikka uuringuid. See oli mingisugune National Happiness uuring. Aga see uuring oli mu meelest põnev, kuna seda tehti näoraamatu andmete põhjal. Need, kes näoraamatus vilja korjavad või maffiat mängivad, ehk teavad, et seal on selline väike ristkülik, kuhu saaad trükkida, et mida sa hetkel mõtled. Et noh, kui sa tahad, et kogu maailm ikka teaks, mis sa oma voodinurgas revolutsionaalset mõtled. Usa tüübid tahtsid siis nende mõtete järgi, mis inimesed sinna kirjutasid välja arvutada, kui õnnelikud inimesed siis tegelikult on. Selleks tehti psühholoogide poolt list positiivsetest sõnadest (nt happy, yay, awesome jne) ja negatiivsetest (nt sad, doubt, tragic jne) ja uuriti siis statistiliselt, et kui palju neid kasutatakse...
Tulemused siis: Kõige õnnetumad olid inimesed, kui Jackson suri ja kõige õnnelikumad kui taevasse lasti miljoneid (4. juuli)
Võiksin ka teha pikalt järeldused ja analüüsi usa inimestest, aga milleks. Aga üha enam ja enam tundub mulle, et kõikvõimsa googlei kõrval on silmapiirile ilmunud uus kõikvõimas - Näoraamat. Ta teab ju nüüd kõike. Nt võib ta mulle öelda, peale minutilist küsitlust, et kellega ma abiellun ja kuna ja mitu last ma saan. Vau!
Aga õnnelikuks teeb ikkagi vaid see ainus ja õige Kõikvõimas.

Kas te olete mõelnud, et miks kasutatakse tihti lauset lõpus või nii kolme punkti, umbes nii näeb välja ... Et see peaks nagu tekitama sellise alateadliku tungi edasi mõelda ja arutleda. Aga miks nt ei kasutata nelja punkti. Võibolla kui kasutada nelja punkti siis oleks mõtted hoopis paremad ja teisel levelil, ja kui üldse panna viis punkti!

Poeg: ``Ìssi, ma tahan seda nägu vaadata!``
Isa: ``See ei ole nägu. See on viiludeks lõigatud pea.``

Inimkeha on tõesti imeline.

Kui ma hommikul ärkasin oli selline tavaline tunne. Võibolla natuke põnevam, sest mulle meenus mu unenägu, kus mingid zombid tapsid väikse lapse ära ja siis pärast koerad laiba ära sõid..aga üldiselt oli ikkagi tavaline. Kui ma kardina akna eest aga ära tõmbasin, ei olnud enam tavaline. ``Lumi!``ütlesin rõõmsalt. Üksinda olin muidu, hea et keegi polnud veel..imelik oleks olnud.
Otsisin oma talvesaapad välja läksin kooli. Selline tuisk oli, et terve nägu oli lõrtsist imbunud, aga mul ei olnud ikka tavaline. Bussiaknast nägin, et temperatuuriks näitas +0. Huvitav jah, kas -0 oleks külmem kui +0...Luud tundusid kah täna kohe eriti armsad. Eriti 1.kaelalüli..selline tuttav ja tore. Meenutas mulle Iirist. Ikkagi kiikasin vahel õue, et olla kindel, et lumi veel mind jätnud pole. Ei olnud. Elviira rääkis, et tema poeg istus pool tundi hommikul akna ees ja vaatas lihtsalt lund. Ju oli vist unustanud, missugune see välja nägi, kuna eelmisel aastal oli ta nii väike. Mõtlesin, et päris vinge oleks täitsa esimest korda lund näha või vihma või merd...
Kui ma hiljem kodu poole kõndisin veeretas üks poiss lumepalli. See oli ka tuttav ja tore. Kunagi ma veeretasin ka lumepalli ja ei hoolinud, et rohi sealt alt nii koledasti paistma jäi. Nüüd nagu hoolin.
Kuigi mina olen juba pärispäris palju näinud lund, siis igal aastal on ikka sama hea just seda esimest lund näha. Selline mitte tavaline. Ja ma usun, et kui aastas on vähemalt üks selline mitte tavaline hommik, siis on ka hea:)

Margus väitis, et esmaspäeval oli statistiliselt Eestis kõige masendavam päev. Noh, et kõik jooksis nagu ühte päeva kokku: nädala algus, kella keeramine , ilm oli jama... Ma mõtlesin siis, et oleks ma ometi teadnud seda varem, oleks siis rohkem masetsenud! Nojah...mis seal enam.Tagant järgi pole vist ka mõtet teha enam. Ootan siis järgmist aastat. Huvitav, kas statistiliselt määratakse siis aasta kõige rõõmsam päev kah ära, sest seda küll maha magada ei tahaks!

Alustasin raamatut, mille esimese peatüki pealkiri on ``Tüdruk, kes maailma ära sõi ja ühe silmaga mees`` Alguses tundus mullegi veider, aga kui peatüki lõppu jõudsin oli kõik selge...täpselt nagu elu mõnikord.

Talvel ma ootasin Kevadet. Lõpuks ta tuli. Siis ootasin Suve. Lõpuks ta tuli. Siis ei oodanud Sügist. Juba ta tuli. Mõtlesin, et äkki, kui ma ei oota Talve, et siis ta ei tule. Aga nii ju asjad vist ikka ei käi.
On jah natuke veider, et kogu aeg on nagu mingisugune igatsus. Ma usun , et igatsused pole üldsegi halvad. ma isegi tahaks, et mul oleks rohkem igatsusi.
``Mu hing nõrkeb igatsusest su seaduste järele igal ajal`` Psalm 119:20 Päris võimas ikka see igatsus, kui hing lausa nõrkeb! Minu hing küll väga paljude asjade all ei nõrke. Selline igatsus on aga mu meelest üks väärt igatsus. Ma usun, et tegelikult on olemas igatsused, mis on meil kõigil juba sees, nt igatsus armastada ja olla armastatud, igatsus Jumala järgi. Aga neid lihtsalt ignoreeritakse, kas mõtlematuse, ülemõtlemise, halav kogemuse või hingevaenlase abiga. Aga kuna kõik tühjad kohad peab ju kuidagi ära täitma, sest loodus ei salli ju tühja kohta ( olete te näinud kunagi hauda, mis kaevatakse ja siis kunagi ei täideta?)ja siis täidetakse see igatsus valede asjadega. Aga ma pean teile avaldama väikese saladuse: Täiuslikku ringi ei saa täita ebaühtlase kuusnurgaga- see on esimese eluaasta füüsika. Igatsust Jumala järgi saab täita vaid Tema. Igatsust armastada saab täita vaid armastades. Ja igatsust armastatud olla , sab täita vaid lastes end armastada.

Lugesin Iiobit ja kristlikku slängi kasutades, see kirjakoht ikka täiega rääkis mu vastu. (Kristlikku slängi mitte valdvatele- tekkis tunne, et vau..siuke ongi lihtsalt Piiblis kirjas !)
Oh, et ometi mu palve täide
läheks
ja Jumal annaks , mida soovin!
Otsustaks Jumal ometi mind
murda,
sirutaks oma käe ja lõikaks katki
mu elulõnga,
siis oleks mul veel troostigi:
ma hüppaksin rõõmu pärast
isegi armutus valus,
sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
Mis on mu jõud, et jaksaksin
oodata,
ja missugune peaks olema mu
eesmärk,
et suudaksin kindlaks jääda?

Iiob 6:8-11



Nüüd ma ootan imet. Siis ta tuleb(minu Jumal on ikkagi imede Jumal) ja läheb ja ootan järgmist. Ma juba tean kuidas maailma töötab. Vähemalt natuke tean.

Minu kursaõde küsis oma 2 aastaselt pojalt, et mida lehmad annavad. Ja tema vastas, et saia. Teadsin, et kooki annavad küll, aga et saia, seda ma veel ei teadnud.
Mina olen veel sellisel ajal sündinud, et olen alati teadnud kust tuleb piim. Sest meilgi oli Maasu, kes andis meile seda sooja rasvast vedelikku, mida me igal hommikul pudru kõrvale jooma pidime. Mul on vedanud. Tänapäeval aga kui küsida mõnelt linnas kasvanud väikselt põnnilt, kust tuleb piim..vastab ta kindlal toonil- poest.(Targemad ehk ütlevad, et piima liitri hind tõusis säästukas üleöö 3.90 pealt 5.90 peale! Aga siis ainult ikka need päris targad põngerjad) Tegelikkuses on neil junsudel ju isegi õigus...vanasti tuli piimapuki pealt, tänapäeval tuleb poest. Aga vahe on selles, et lapsed ei tea enam seda algallikat. Seda lehma (hinduistidele isegi Püha Lehm). Ma usun, et need teadmatuses virelevad lapsed jäävad väga paljust ilma. See on nagu sama hea, et sa isegi ei tea, et on olemas termin ``päkapikk``, tead vaid, et vanemad ostavad sulle igast nänni, et seda siis ööse su sussi sisse pista. No mis lõbu selles veel on!
Iga lapsevanem peaks õpetama selle kõige olulisema küsimuse ``Kust tulevad lapsed?`` kõrval lastele ka selgeks vastuse teisele minu meelest sama olulisele küsimusele ``Kust tuleb piim?``

Triinu leidis mu ühemunaraku kaksiku, kellest mul aimugi polnud. Nüüd ma nagu tean teda. töötab elisas. Kannab helerohelist särki. Ja tuka paneb ka vajadusel üles. Ega mul rohkem nagu polegi vaja teada. Meil ju sama DNA. Kui ma nüüd Tallinnas peaksin elisast mööda kõndima, siis ikka üritan teda salaja piiluda kah. Nagu seebikas ikka. Väiksena ikka vahel mõtlesin, et arvatavasti olen lapsendatud ja minu sarnasus õdedega isegi ei suutnud mind kahtlema panna. Aga jah, ma loodan , et mu kaksiku nimi on Maria.

LIIS KOHV (14.10.1988-25.01.2009)

Esimene sünniaastapäev siis.
Tsiteeriks sellel pidulikul puhul mõnda suurt meest. Aga milleks, kui meie väike Liis oli ise suur naine. Kõigil Suurtel on ju pärast oma nime sulgudes kaks kuupäeva.


``Juba eile õhtust saati on mul mulli tunne. Ma oleks nagu väike seebimullike, mis on küll ilus ja värviline, kuid väga habras ning kergesti purunev. Nii imelik. (Imelik on minu uus parasiitsõna!)
Ma tavaliselt ennast küll nii ei tunne.
Ja eile sain ma teada, et ikka nii hea on kui sulle meelde tuletatakse, kui väärtuslik sa teiste jaoks ikka oled. Kohe seest võttis soojaks. Paljud võtavad inimesi lihtsalt enesest mõistetavalt ning minu arust on see ikka jube kurb. Tuleb ikka inimestele meelde tuletama hakata, et nad on tõelised aarded Jumalalt ning et ilma nendeta oleks meie elud hoopis teistsugused.``

liiskohv.blogspot.com - kolmapäev, 17. September 2008

Muide, kas teatsite, et Liis tahtis saada 8 last!

Keegi Tarkpea ütles kunagi, et raamatut ei tohiks hinnata tema kaane järgi. Huvitav kas see sama Takpea siis hindas raamatut tema kaane järgi ja pettus. Või hindas midagi olulisemat liiga pealiskaudselt, pettus ja siis lõi sellise lihtsa tarkustera raamatuga, et kõiki teisi hoiatada?
Mis iganes polnud põhjuseks, ei võtnud ma tema nõu kuulda ja hindasin raamatut just tema kaane järgi. Vaatame siis, kas sellel Tarkpeal oli ka õigus.

Ma mõtlesin, et hakkan ka nüüd Tarkpeaks. Mu esimene tarkustera siis- `Pole mõtet minna uute tennistega vihmaga õue, need saavad mustaks` Võtke seda siis nii lihtsalt või keeruliselt kuidas tahate. Minu jaoks on see aga konkreetne ja sobiv. Sest nüüd lähen ja panen oma tennised pesumasinasse, et siis nendega pori sisse hüppama minna. Lihtne!

Kui mina noor ja terve olin (mitte, et ma noor enam poleks, aga lihtsalt terve mitte), siis ikka mõtlesin vanade naiste peale, kuidas sõbrannad kokku saavad ja ainult tervisest räägivad. Sest eks minagi olin kuulnud pealt vestlusi ``Ohh, need ravimid on tänapäeva ikka nii kallid`` või `` need arstid seal haigals on ikka nii jobud``( jah, vanad kibestunud tädid, kasutavad isegi hullemaid sõnu kui`jobu`) Mina, kui enda meelset super tervisega piiga, vaikselt lubasin endale, et mina elu sees ei hakka nii rääkima! No tõesti, mis võiks olla veel masendavam...
Võibolla siis see....
Kõndisime ühel päeval Margiti poolt linna ja nagu ikka vestlesime. Millest? Eks pakkuge...
Jah, tervisest..ravimitest, haigaltest ja jobudest arstidest. Ja mitte üldse teoreetiliselt. Vaid ikka omast kogemusest.
Ja me pole ju isegi vanad kibestunud tädid mitte. Tänapäeva noorus on ...vanadus.

Tervis on ikka oluline küll. Aga kahjuks ei saa inimesed sellest enne aru, kui see väga kehvaks muutub. Mul juhtus see natuke liiga vara ainult, aga nüüd ma olen targem ja hoian seda mis mul on. Või siis mitte. Arvatavasti istun ikka ja jälle külmale kivile ja mõtlen, et laste saamist see ju ometi ei takista.

*Kuna Solarisse tehti nüüd ka Lido, siis jäävad Läti turistidehordid vist minevikku. Vaene Läti, kes nüüd nende majandust aitab, kui eestlane enam lõunat Lidosse sööma ei lähe. Võibolla eksib mõni üksik Jurmala veemaailma ära. Eks hoiame lätakatele pöialt.

Külm on. Igal pool on külm. Õues on ja toas on ja...oehh
Ja ometi kui küsitakse mult `kas soe või külm` vastan ma `külm`. Paradoksaalne.
Ega tegelikult ei olekski ju külmal midagi viga, kui mul oleks piisavalt vahendeid Taga võidelda. Võtsin juba olemasolevad kasutusele: kuumad joogid ja villased sokid, tekk ja paks fliis, aga midagi on ikka puudu, sest jagu ma temast kuidagi ei saa...
Kui nad varsti seda seda kivikolakat kütma ei hakka, teen vist toa keskele lõkke! Mis oleks päris tore tegelt, saaks siis kohe parimaid juustuvinkusi kah..Nagu suvi, ainult, et mitte.

See laul kummitab mind hetkel. Aga see pole hirmus kummitus. Ilus on hoopis.

Mu süda usub

Mu süda usub õnne,
suurt - meresügavat,
kus säravad muinasjutud
ja imed puhkavad.

Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.

Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.

A.Haava

***

Täna psühholoogia seminaris rääkisime takistustest, mis võivad esineda suhtlemisel. Väga põnev oli. Sain testi tulemusena teada, et olen küll hea suhtleja, aga pean ikkagi veel harjutama. Aga lause , mis mulle enam meelde jäi oli hoopis järgmine: `Ärge üritage mõista vastas sugupoolt. see pole lihtsalt võimalik. Mõnikord tuleb lihtsalt aktsepteerida`. aga miks üldse on mehed ja naised nii erinevaks loodud, et soolise iseärasuse tõttu on mõistmine nii raske, ja vahel võimatu? Veider tõesti. Aga eks Jumal mingi targa nipi pärast on nii teinud. Aga tegelikult pole ainult sugu see, mis inimesed mõistmatuks teeb. Ma mõtlesin täna sellele, et nii paljud ei mõista teisi ja selle asemel, et aktsepteerida , mõistavad hukka. Usun, et olen ka ise selline vahel. Ei taha olla. Pean veel õppima ja pingutama. Siis kukkuma auku ja armust kinni haarates välja ronima.

* Me istusime elvas ühes hubases kiriku kõrvaltoas ja Valdur ütles, et see tuba meenutab talle tema kunagist nukumaja ja ta tunneb hetkel end nukuna. Kas selleks, et end tunda nukuna, peab ise olema nukkk olnud või saab ka niisama? Sest ma tahaks tunda end näiteks liblikana. Kollasena.nagu uued coca klaasid mäkis.

Ps 139:14Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.

Eile koolist koju jalutades mõtlesin kunsti peale. Mulle meenusid need muuseumite külastused, mis vahel küll pealesunnitud olid, kuid mis alati midagi juurde andsid. Vahel kas või ainult võime imetleda, aga asi seegi. Ma ei ole olnud kunagi väga hirmus kunstiaustaja, aga mõned teosed on ka mind mitmeks minutiks seisma pannud ja teise maailma viinud.Imetluse maailma. Mulle meeldivad tavaliselt maastikupildid. Mulle kohe üldse ei meeldi madalmaade kunst. Miski selle jures sunnib mind edasi liikuma ja mitte jääma imetluse maailma. Mõned pildid aga jäävad hoopiski arusaamatuks.Olen minagi üritanud Dalid mõista, aga asjatult. Järelikult pole sürrerealism minu jaoks. See on lihtsalt kellegi teise jaoks. Aga see, et minule ei meeldi mingisugused teosed, või ma neid ei mõista ei,tähenda, et need halvad oleksid.
`Iga inimene on nagu omaette kustiteos` See on tõsi, aga erinevalt Kumu piltidest, on meil kõigil sama kunstnik ja me kõik oleme sama stiili. Mõned inimesed viivad mind teise maailma. Imetluse maailma. Jään mitmeks minutiks seisma ja teost imetledes, imetlen ta Loojat. Mõni inimene on nagu madalmaade kunst, mis mind edasi sunnib liikuma. Ehk peaksin jääma seisma ja Kuntstnikult abi paluma, aga võibolla ei peagi kõigile kõik teosed meeldima, igav oleks ju.Ja mõni on nagu Dali vedel kell. ?. Aga ma tean, et Kuntstnik mõistab ka seda teost suurepäraselt, sest tema on selle ju teinud, isegi kui kõik teised ümberringi arusaamatute nägudega alla annavad.
Soovin, et ma kohtleksin enda kõrval rippuvat madalmaade maali mõistuslikku austusega tema kunstniku vastu. Sest tema looja on ju ka minu Looja.

Lõpetuseks üks tore tsitaat:
“Sure God created man before woman, but then again you always make a rough draft before creating the final masterpiece.”
:D

Kui ma hommikul oma asju hakkasin kokku panema, mis Tiina toas laiali olid istusin ma korraks voodi kõrvale (mis on umbes 4 inimese voodi) maha, et läpakas ilusasti kotti panna. Kui ma seal vaibal istudes parajasti juhet kokku voltisin, juhtusin ka voodi alla piiluma. Voodialused ütlevad inimese kohta ikka meeletult palju. Minu voodi all on tavaliselt olnud kotid. Igasugused : magamis, käe , selja, õla, spordi, ma usun, et kunagi ka näiteks kõhukott, mis vanasti nii popp ja stiilne tundus..ainult jalakotti vist pole olnud, ehk kunagi. Hetkel pole mul aimugi, mis mu voodi all on. Kass mõnikord ronib küll sinna.Ma ei raatsi vaadata kah, siis äkki pole nii põnev. Praegu võin isegi mõelda, et näitekst koll on seal all.
Tiina voodi all aga (see 4 inimese voodi) oli ainult 1 printer. Väga ebahuvitav, ma tean. Aga see voodialune oli ise tegelikult palju huvitavam kui asjad. Kui ma seda vaatasin tekkis mul tahtmine peitust mängida. Oleks tahtnud, et keegi loeks sajani ja siis ma ronin sinna seina äärde ja kui see keegi hüüaks `tulen` siis ma olen hästi tasa ja ta ei leiaks mind üles. Lihtsalt oleks seal voodi all ja peidaks. Peidaks niikaua, kui enam ei viitsi ja siis tuleks välja ja ütleks `Sinu kord, luuser!`
Mul oli hommikul küll tunne, et ma tahaksin peita. Lihtsalt peidaks nii kaua, kui on peidetud ja enam ei viitsi ja siis tuleks välja ja ütleks kellelegi `luuser`, teades, et tegelik luuser olen ju ikkagi mina, kui minul ei jätku kannatust istuda vaikselt ja peita, kuni see teine mind üles leiab. Aga otsustasin peitust mitte mängida, sest luuser pole ju eriti tore olla. Eriti teades, et minu Jumal on nii armuline, et isegi, kui vahel tundub,et kaldun sinna luuserlikkusele, annab ta mulle andeks ja armastab mind ikkagi. Mina tänan Teda selle eest kogu oma Talle kuuluva südamega.

`Aeg sõjal ja aeg rahul`
Koguja3


Söök oli valmis. Teadsin seda, sest ema hüüdis valju häälega, mis kandus üle terve maja: `söööööma!` Mäletan seda siiani. Väike pahameel, et me mängu pidime pooleli jätma ja sibasin kiirelt oma pontsakaid jalgu liigutades kööki. Pika laua taga ootasid ees mu õed-vennad, keda tol hetkel tundus mulle 114. Hiljem aga õppisin vastama õigel ajal. 3 õde 1 vend. Võibolla ootas seal laua taga veel keegi, mõni sugulane , koer või kass- seda ma ei mäleta. Aga kuidas ma saaksingi. Kööki läksin ma ju õhtuti hirmuga, et ees on ootamas jälle üks võitlus. Võitlus nende hirmsate, suurte, rasvaste pekitükkidega. Jah, nad olid minu vaenlased. Öösiti käisid nad mind kummitamas ja mu üle naermas. Mina kartsin neid, sest ma olin ise ju nii imepisike, ja nemad nii ...pekised. Ka selle õhtul, kui ma ülelävepaku astusin, teadsin, et ees on ootamas midagi hirmsat. Istusin oma kohale ja kui ema mulle toidu ette tõstis, oli asi selge. Korraks tundsin end jõuetuna, kuid siis võtsin end kokku. Olin täna hommikul ju läbi mõelnud plaani, kuidas lahing võita. Ma teadsin, et pean oleme kavalam kui eelmisel korral. Eelmine kord oli nädal tagasi, kui otsustasin neist lahti saada vana nipiga. Nimelt viskasin ma pekid salaja, kui keegi ei vaadanud laua alla ja kui ülejäänud supi olin ära söönud, lahkusin köögist , ise õnnelik, et pekid on nüüd surnud. Oh, seda õudu, kui ema hiljem muga riidlema tuli. Need vanad sindrinahad olid teeselnud, et on surnud ja pärast emale kõik ära kaevanud!
Nüüd ma olin igatahes targem ja juba nädal aega ka vanem. Ma tegin nii: sõin rõõmsasti oma supi ära, jättes kõik pekid taldrikule. Viimasena toppisin kõik pekid suhu ja punnis põskedega, panin taldriku kraanikaussi ja jooksin tualetti, kus ma kõik pekid wc potti sülitasin. Veel enne kui ma vee peale tõmbasin, karjusin mõttes `surge, surge!` siis tõmbasin toredasti sellest nupust ja olingi võitja. Ehk oleksin neile veel järele hüüdnud , kes viimasena naerab , naerab paremini. Aga nii haritud ma polnud. Ma olin ju kõigest 3.
See oli mu esimene võitluskogemus, mida ma mäletan. Hiljem võitlesin ma õdedega, siis vanematega, siis ühiskonnaga, siis Jumalaga ja siis jälle iseendaga. Pekiga ma enam ei võitle, meie lahingud on peetud. Need jäid lapsepõlve. Loodetavasti jäävad mõned mõttetud lahingud ka nooruspõlve ja asemel tulevad sellised, mis tunduvad antud ajahetkel väärt revolutsiooni.

Eestis on kõnniteed märgistatud valge värviga tehtud joonistustega. Joonistustel on kujutatud kahte jalutavat inimest: Naine ja tema käest kinni hoidev laps. Et joonistusel on kujutatud naine, reedeb temale selga joonistatud kleit ja et kõrval on laps, reedab ebatavaliselt väike keha. Mina, kui hetkel veel jalakäia, kõndisin (tegelt jooksin) täna sellel teel ja märkasin joonistust. Pilt tundus täiesti tavaline, kuni ajani, mil mu pähe tekkis hämmastav mõte. Kas see joonistus ehk ongi põhjus, miks Eesti mehed on üldistades mökud, jooma hakkavad ja perekonnad maha jätavad? Mõelga vaid, juba lapsepõlves kõnnivad need poisikesed kõnniteel, märkavad seda joonistust, ise midagi aimamata ja elavad siis edasi. Nende alateadvusesse aga jõuab pilt, et mehed ei olegi väärsed jalutama oma lastega ja veel vähem nende eest hoolitsema. See masendab neid ja viibki olukorrani , kus pudelipõhjas on vastused elu tähtsamatele küsimustele....

Või siis, vahet erilist pole, kedagi tegelikult ei huvita, kas seal jalutab naine-laps, laps-koer, või mees-mees.Libaraalne ühiskond ju ikkagi. Peaasi, et tee oleks sile ja lambipirn terve.

Ii-le.

Sõitsin mina hommikul bussiga kooli poole, laiaks litsutud nagu sai-pihv-sai, ja tõstisn pilgu üles. Sealt naeratas mulle vastu tartu linnapea Urmas Kruuse. Kollasel taustal, otse tema imelise pärlirea kõrval ilutses linnarahvale üleskutse kirjutada talle meil, või helistada mobiilile(!) ja rääkida oma ettepanekutest, kuidas muuta Tartu bussiliiklus efektiivsemaks. Korraks turgatas pähe mõte, et ehk poliitikud tõesti hoolivad neist võileibsidest, kes hommikuti bussiga loksuvad, kuid siis meenus mulle, et valimised tulevad ju.
*Poliitika on tihtipeale nagu õun ja poliitikud nagu ussid. Millegipärast on just need õunad , mis maha on kukkunud, ussitanud. Aga jah, kõigil on vaja elada ja alati pole sümbioos võimalik-mis teha.
Igatahes,Mõtlesin siis, et helistaks kah Urmas-poisile ja paneks omalt pooltki midagi ette. Kuid niisama ju tsättida pole eriti mõistlik. Kuidas siis muuta neid minuteid seal veerevas kastikeses meeldivamaks? Mõtlesin lausa mitu hetke, kui mulle järsku meenus, et ma olin unustanud oma pileti (mis muideks on 2 krooni kallim kui tallinnas) augustada. Piilusin kaasvõitlejate kätte vahel ühele ja teisele poole, kuid seda veneaegset augumasinat polnd kusagil. Ärritatunad olukorrast, seisin seal ja mõtlesin..hea küll, ma siis sõidan jänest! Ma arvan, et helistan Urmasele ja nõuan augumasinaid, eestiaegseid.

Ps:Kollaseid ma ei vali, rohelisi ka mitte. Oleks ometi sini-must-valged, neid ma valiks.

Ps1:(Maile)Sain just poest 4 liitrit cocat 25 krontsiga- vat mis elu!

Mind kummitab hetkel laul ``Kauneim linn on Eestis Tartu``. Kui täna aktusel selle laulu saatel lipp sisse toodi, siis hakkasin naerma. Säh sulle, väikevenna südroomi! Mis laulu saatel teil seal Tallinnas lipp sisse toodi? ``Tallinn, parim Eestis.`` Oh, ma unustasin- sellist ju pole olemas.

Huvitav, kui kaua on reaalselt võimalik üht nätsu närida?

Tallinn on täiega minu linn! Viimasel nädalal olen ma seda väga eredalt mõistnud. Kui ma bussiga ühel päeval nõmmelt linna sõitsin, vaatasin hoolikalt terve tee aknast välja ja tundisn kui hea see linn mulle on.
Ma kolin homme Tartusse. Ma ei tea, kas ka Tartu mu jaoks hea on. Ma ei tunne teda. Ma ei tea, kas ma tahan teda tunda. Otsustasin, et annan talle võimaluse. Peaasi, et ma liiga ei muutu, nii et Tallinn mind pärast ära ei tunne.

Minu inimesed, tulge mulle siis külla ja läheme kinno, ja ma tulen teile külla ja läheme kinno.

*Ma lähen viskan nüüd nätsu ära, sest see ajab juba mu südame pahaks. Ehk teen oma eksperimendi teine kord lõpuni.

Kõik , kes te viimasel ajal olete rongiga sõitnud, olete ehk märganud, et aknaklaasidele on tekkinud uutmoodi kleebised. Kleebistele on kirjutatud Eesti luuletajate teosed. Kuna ma ka ikkagi moega tahan kaasas käia, siis otustasin ka ise proovida seda Rongiluulet. Ja Eeva pealetükkival sunnil jagan ka teiega.

*Selle luuletuse kirjutasin Tundmatust Tüübist. Ta oli väga inspireeriv. Istus terve rongisõidu aja (3.5h) üksinda ja vaatas nukralt aknast välja. Ehk veeres sellel melanhoolsel põsel ka paar pisarat, seda ma ei tea. Las see jääda.
Aga jah..see on temast..Mu inspiratsiooniallikas!

***
Kaugusesse.
Üle vabiseva haava.
Metsadesse.
Peita sinu eest
selle vabiseva haava.
Mille kiskusid sa lahti
oma sooja, süüta käega.

Liblikas veel lendab,
kuid peagi maandub.
Ehk kodu ta rajab haavale
ja mõttetus siis taandub.
***

Kuna mu reisikaaslaste meelest see ehk veidike kurblik näis, otsusasin ka rõõmsama tooniga luulet proovida. Ikka seda Rongiluulet. Kes väga soovib võib sellest ka diipimaid tähendusi otsida, aga ma ei soovita. Ärge vaevake enda ilusaid päid.
***
Eesti Pingviin

Hammas loksub- üks, kaks.
Piiga kõrval, kole paks.
Peedu õige Eesti mees,
muhk on peas ja õlts on sees.

Lätlane , Sa vaene mats!
Minul kallis kleidi sats.
Teesklen, et ma olen saks.
Piiga kõrval ikka paks.

Elu on kui heinapall,
millel kaelas ripub sall.
Irvitab ta justkui sõel,
sest ta keres on ju nõel.

Kolm peotäit mulda.
Kanter ei saanudki kulda.
***

Nüüd on ka mul oma enda Rongiluule kogemus. Joonistasin ka väikese rongi pildikes oma paberile. Selline kiire rong on , viib kõikjale kuhu ainult tahad. Ja nagu Tätte laulis- Põrra-põrra!

19.19 ja vabadus

Kell oli 21.10. Ületasin kiirel sammul vabaduse väljakul teed. Olin juba poolel teel , kui mu kõrval peatus hõbedane mersu. Hõbedased mersud on mu lemmikud, sellepärast ehk jäingi vaatama. Aga see auto ei olnud üldse mu lemmik. Sellel autol oli armatuurlaual suur valge-sinine-punane lipp ja peegli küljes lehvis see kole pruun-oranz lindike. Tavaliselt ei lase ma end neil toredatel riidetükikestel häirida, aga täna on 20. august...Ma aeglustasin oma sammu ja endalegi märkamata vahtisin ma mersu juhti oma kõige kurjema näoga. Sekund hiljem vahtis mersu juht mind sama kurja näoga vastu. Aeg nagu peatus. Seal me siis seisime. Mina ja Hõbedase mersu juht. Meid lahutas füüsiliselt vaid see auto esiosa, aga kui palju meid tegelikult lahutab? Ületasin siis tee ja vaatasin vasakule. Tuhanded eestlased olid kogunenud vabaduse väljaku avamisele. Tundsin sees rõõmuhelki ja ja kiirustasin edasi , et jõuda vaatama Välgu jooksu.
Kas inimvõimetel ka piire on? Korraks tundus, et pole. Nüüd tagasi reaalsuses. On küll piirid.

*Mu parema käe keskmisel sõrmel on Puhhiga plaaster, selline sinine:)

``Kolhoosi oli ta andnud kaks lehma, tiine mullika ja vana musta ruuna. Ma püüdsin teda teiseks muuta, ma viskasin teda luuavarrega, ma armastasin teda.``


Mõnikord tahaks midagi väga kirjutada , aga siis meenub, et keegi on juba kõik selle kirja pannud. Teeb elu lihtsamaks.

Vaatasin täna Travel chanelilt ühte saadet, kus erinevad inimesed pandi kokku, et nad koos 10 päeva reisil hakkama saaksid. See saade oli üldiselt väga põnev, sest ma tavaliselt naudin erinevate riikide kohta tehtud saateid. Tekitavad minu hinges igatsust minna ja avastada. Avastada midagi, mida keegi teine pole avastanud.Isegi mitte nii füüsiliselt midagi avastada, vaid võibolla vaimselt kogeda midagi uut ja imelist.Aga jah...
See konkreetene saade oli tehtud Itaalias, mis minus tegelikult ei tekita väga selliseid emotsioone, nagu näiteks Laos;) Aga mulle meeldis üks koht sellest saatest ikkagi. Üks naine , kes oli väga reisihimuline läks ühel õhtul mägedesse ja päikeseloojangul seal kivil istudes, rääkis, et igale poole kuhu ta läheb, läheb ta otsima ühte täiuslikku hetke. Ja seal kivil istudes , oligi see hetk. Hetk , mille nimel tasub ära kannatada ebameeldvad reisikaasalased või olukorrad, mis tunduvad võimatuna läbida.
Ma mõtlesin, et tegelikult on elus ka just sellised hetked. Tunned, et see nagu olekski see täiuslikkus, millest paljud pole julgenud rääkida. Aga kas see ongi kõik või on teglikult veel palju rohkem meie jaoks valmis pandud? selline mõtlemine paneb küll naeratama. Kujute ette kõige täiuslikumat hetke, mida sa oled kogenud ja siis kujuta ette, et Jumalal on midagi veel paremat varuks su jaoks.. lihtsalt vau:)

Tahaksin mägdesse või merele või siis lihtsalt hetke.. Aga iga asja jaoks on ju oma aeg;)

Hetkel Tahaksin karjuda ``Arrrrghh, Jumal on võimas!`` mäletate, nagu Jürgen seda tegi Jaanuari alguses. Ja kuigi ma seda valjult siin Lõunakeskuses praegu karjuma ei hakka, siis mu sisemus teeb seda küll.
Hetkel,mil sa avastad reaalselt lause tähendust, et Jumal on võimas , avaneb nagu mingi kolmas silm, mida sa nii pingselt suletuna oled hoidnud. Võibolla kartusest , et valgus ärritab. Ehk ongi see Südamesilm. Ja teate, valgus ärritabki. Alguses. Tunned , et paneks silma uuesti kinnni, sest liiga valus on , aga ära tehke seda. Kui lõpuks see südamesilm harjub valgusega, mis tuleb Jumalalt,mõistad selle lause tegelikku tähendust, mis paljudele mõistmatuks jääbki.
Selle mõistmiseks aga ei saa magada, peab ärkama unest. Veetma aega Jumlaga palves ja sõnas.
Elu, kus südamesilm jääb suletuks ei ole see elu, mis on meie jaoks plaanitud. Jumal tahab, et meie elu oleks täis rõõmu ja rahu, aga ilma Temata on see võimatu.


Ma loodan, et igaüks teist võiks kogeda ehtsat Jumalat. Avada oma kolmas silm ja istuda rahulikult arvuti taga , sees soov karjuda, kui võimas on meie Looja, Kõigevägevam, Ainus Õige, Jumal.

Ja kuigi tunded hääbuvad, siis teadmine , et Tema on Jumal jääb, igavesti.

:)

(hoiatus: siit tuleb jälle lugu stiilis ``kui ma olin väike``)

Kui ma olin väike, umbes 5 aastane pidin koos õdedega oma suved veetma maakodus. Võib tunduda selline tavaline lugu, aga ohh ei! see polnud tavaline maakodu , tavalise vanaema ja tavliste pannkookidega. Minu maakodus elas minu onupoeg (ma arvan, mingi sugulane igatahes) tema siis valvas meid. Temagi polnud tavaline. Ta oli kõige õelam inimene, keda ma teadsin. Või noh, keda ma oma 5. aasta elukogemuse juures olin kohanud. Ta sundis meid päevast päeav tööd rügama ja andis väga vähe süüa. ( see pole üle pingutatud) Vanematele ei julgenud me midagi rääkida, kuna arvasime, et siis saame karistada. Kui vanemad vahel külla tulid, oli see onupoeg väga tore ja sõbralik. Ühel õhtul otsustasin, et mulle aitab ja kui Onupoeg oli parajasti telekat vaatamas , otsustasin põgeneda. Raha mul polnd, aga teadsin, et koolieelikud saavad tasuta bussis sõita, nii et probleemi ka polnud. Hiilisin siis majast välja ja võtsin oma tillu kotikese ja asusin teele.Kuna bussijaam oli mingi 5 km meie majast siis kohale jõudes olin küllaltki väsinud. (ma olin siiski vaid 5) Õnneks oli bussijaama juures mu sõbranna maja ja ma otsustasin tema juurde jõudu koguma minna. Läksin sinna ja sõbranna ema kutsus mindki nende perega sööma. Huvitav kas see ema mind imelikult ei vaadanud. ``Mis sa siis teed siin üksinda?`` . ``Ahh, niisama põgenen`` vms. Aga jah, kui olin söögi lõpetanud märkasin väljas oma õdesid , kes olid mulle järele tulnud. Ohh , seda pettumust ja pisaraid , mille saatel ma tagasi koju pidin minema. ..
Karistada sain ka. Peksa ei saand. Ainult teleka keelu ja ekstra rohimist. Ise ka imestasin, et kuidas nii kergelt pääsesin.

Nüüd, umbes 15 jalanumbrit ja 35 kilo hiljem on mul vahel ikka soov põgeneda. Enam aga mitte kurja Onupoja eest. Nüüd tahaks põgeneda tunnete ja mõtete eest ja vahel ka enda eest. Ja kui vahel tundub, et õnnestubki. Leian end jälle samalt teelt pettumuse ja pisarate saatel koju minemas. Ja taganjärgi ongi just see kõige õigem.


*Täna ma naersin nii, et kõhulihased valutasid. Hea oli.

Tulin lõkkeplatsilt tagasi ja vaatasin , et taevas oli ilusasti siniseks värvunud ja päikesekiired paitasid armsati lehti. Umbes tunnike oli veel jäänud päikeseloojanguni. Kui lapsed hakkasid oma päeva ajalehti tuvustama , otsustasin välja hiilida, et püüda oma päike. Võtsin kaamera kaasa ja kui uks sulgus mu järel, jooksin. Mai tea miks. Kartsin vist, et kui ma kõndides järveni jõuan on päike kadunud. Jõudsin veepiirini ja päike oligi juba puude varjus. Aga ma polnud kurb. Ma jõudsin oma sillale, istusin, vaatasin oma päikese kuma oma järvel ja korraks oli rahu.
Mitte minu rahu. Jumala rahu.


Muide, ise ka mõtlesin, et appi, mis minuga juhtunud on! Aga siis tuli Rauno ja ütles, et ma olen Padakonn. Ja kõik oli omal kohal.:)

tuulevaiksel ööl

Mille järgi sa tunned ära ühe eestlase?

Kui sa kohtad kedagi juuli alguses ja ta alustab vestlust lausega, ``kas sa laulupeol käisid``. Alateadlikult sellepärast, et see keegi ise juhuslikult käis ja ta tahab vaid rääkida, kui ühes eestlased tegelikult korra kahe aasta tagant hingavad. Või siis , sinu vastusele ``Ei``- ta pillub küsimuse `´Miks? `` sellise hooga, et sul on tunne, nagu oleksid ta ema tapnud. - Siis seisab su ees tõeline eestlane.

Ma kohtsain täna päris mitut. Aga õnneks mind ei pillutud. Sest salamisi olen ka mina tõeline eestlane. Selline, kellele need kolm värvi ikka vahel tähendavad rohkem, kui mõnele ameerika turistile ja kelle arust kama ei ole rõve.

Huvitav, kas suitsupääsuke oleks suitsetatult maitsev?

Kell on 4 pärastlõunal ja ma avastasin, et ma pole täna ühtegi sõna rääkinud. Mõtlesin siis, et äkki on mul just täna hääl ära ja ma ise ei teagi seda.See oleks küll raiskamine. Aga kuidas siis seda kindlaks teha? Mõtlesin, et alustaks vestlust endaga, kuid siis tuli meelde, et ma olen palju maganud ja ei saa ajada unepuuduse süüks oma veidrat käitumist. Otsustasin laulda. Milline pettumus, mu hääl oli alles. Ja mul olid sellised lootused!

Märkasin just, kuidas taevapisarad aknaklaasile kukkusid. Lähen ja jooksen ära kaugele. Ja siis jälle tagasi.

Üks tüüp kirjutas (mul ei tule ta nimi tõesti meelde hetkel): ``Minu arvates on inimesed jultunud, kui nad ütlevad, et ma olen sügav ja siis üritavad mind 5 minutiga tundma õppida. Tegelikult ma ei ole sügav. Olen väga lai. Ja minu ümber ringi tegemine võtab kaua aega.``

See on huvitav, et inimesed on nagu veekogud. Mõni on nagu jõgi, kärestikuline. Nii kiire, et ojake ei jõua järele. Teine on nagu bassein. Vahel ajab silmad kipitama, aga muidu selge.
Palju ütlevad, et ma olen sügav, tundmatu ja mõistmatu. Nagu rabajärv. Aga tegelikult, arvan ma , et olen hoopis nagu porilomp. Tegelikult väga madal, aga keegi ei taha sinna sisse astuda, sest jalad saavad muidu märjaks. Nii ma siis istun ja armastan vihma, mis mind toidab. oodates kedagi, kes vaevuks panema kummikud jalga ja püüdma väikeseid porikalakesi, mis tegelikult on olemas!

Kui mina alles noor veel olin...

Selline ilus, blond tüdrukutirts, siis uskusin, et kui ma leian sirelipõõsast viie õielehega õie ja selle ära söön, siis saan midagi soovida ja see täitub.Ja kui leian kuue või seitsmega, siis täitub see kohe eriti kindlalt! Nii ma siis veetsin vahel tunde sirelipõõsa juures, otsides oma õnne. Vahel leidsin, vahel mitte.Kui leidsin , siis sõin õie ära, soovisin midagi ja olin õnnelik, et nüüd saavad mu soovid ka reaalsuseks. Õnneks olin nii rumal ja unustasin alati , mida ma soovisin, sest vastasel juhul oleksin arvatavasti pidanud pettuma.
Täna koju tulles, kõndisin ühest õitsevast sirelipõõsasat mööda. Aga seekord ma ei peatunud. Ei mõelnudki õnnele, mis mind sirelipõõsas oodata võis. Mõtlesin vaid mutatsioonile, mille tulemusena on mõned õied väärakad. Ma arvan, et mõni ilus, blond tüdrukutirts lööks mind sellise mõtte peale ja otsiks edasi, uskudes sellesse väärakasse sirelisse kogu oma siira südamega.

*Sööme ennast paksuks
-davai!

Iga kuu otsitakese Google otsingumootori kaudu 31 miljardit korda.
Aga kes vastas kõigile nendele küsimustele enne Googleit?

Kas inimesed olid siis targemad või hoopis lollimad, et neid ei huvitanudki sellised küsimused. Inimestel on vajadus info järele. Tahaks lihtsalt võimalikult palju teada.Küll siis alles oleksin tark! Aga kas ikka oleksin? See, et ma tean, millal asutati esimene peedisuhkrutehas, ei tee ju mind targemaks kui seda on 2. klassis õppiv Kati. Kes siis on üldse tark? (noh, mare on!) See sõna on tegelikult üsna huvitav. Ehk on see nagu evolutsioon. Alguses olen loll, siis targem ja siis lõpuks tark . Aga siis peaksin juba Jumal olema. Nii, et põhimõtteliselt pole ikkagi keegi, v.a. Jumal , tark. Mõned lihtsalt kalduvad rohkem targema poole, mõned lollima. Oma valik.

Täna kirjutasin Google otsingusse: colon cancer.

Ps: esmaspäevad on kuidagi meeldivad viimasel ajal.
Ps1: mõnikord on tunne , et olen ikka nii patune.
Ps2: mis sa ütled, kui sa ärkad öösel üles ja näed telekat hõljumas?;)

Homme ma arvatavasti nutan. On palju põhjuseid , miks ma nutta võin. Võibolla nutan Liisi pärast või hoopis kuna olen kade või hoopis , sest Margit on nii ilus või lihtsalt tahan. Aga võibolla ei nuta ka, olen varemgi valesti mõelnud, mida ma teen ja mida ma teinud olen. Ja see pole enam veider vaid lausa kummaline.

Aga südames olen ma ikkagi rõõmus, et vähemalt ühest kahest saab nüüd üks, ja Temast ja Temast saavad Nemad ja Õnn on siiski olemas..kuskil.

Olen rõõmus, et Jumal on stabiilsus ise ja mitte kunagi muutuv, sest mina pole stabiilne ja inimesed minu ümber ka mitte.


*Margitile mul kalli Bono sõnadega. ..`` We`re one but we`re not the same.We get to carry each other.``

Käisin jooksmas. Mulle meeldib jooksmas käia päris õhtul. Siis kui viimased koerajalutajad ja muud elukad mind pilkudega enam ei saada ja tänavavalgustitel on ka praktikas mõte.
Olin juba natuke jooksnud, kui tundsin , et igav on. Vaatasin siis, et ees on päris pikk sirge ja otsustasin silmad kinni joosta. Hästi tuli välja. Ja igavus oli ka peletatud.Kõik oli hästi. Kuid siis ilmus mu teele Kurv. Ta esitas mulle väljakutse. Korraks ehmusin, kuid võtsin siiski väljakutse vastu. Panin silmad kinni ja jooksin. Paari hetke pärast tegin silmad lahti, sest mu tossuninad olid mullas. Jooksin edasi, silmad lahti. Ei vaadanud tagasi. Natukese aja pärast nägin kaugelt tulemas veel ühte Kurvi. Jälle esitas mulle väljakutse. Korraks kõhklesin, kuid otsustasin mitte lasta end eelnevast läbikukkumisest heidutada. Paarkümmend meetrit enne Kurvi panin silmad kinni ja jooksin... Tegin silmad lahti, ja Kurv oligi selja taga, isegi tossud olid puhtad. Vaatasin tagasi ja jooksin naeratusega mäest alla. Imetlesin siis jäätmejaama, mis oli puhtam kui kõrval olev kraav.
Jooksin edasi, kui tundisn tuttavat igavust kummitamas.Äkki nägin hämaruses kassi kükitamas. Esitasin siis talle väljakutse ja ta võttis vastu. Jooksin nii kiiresti kui võimalik ja oleksin peaaegu kõutsile pähe teinud, aga suurest hirmust mulle alla jääda, hüppas ta põõsa alla ja häbenes. Ma ei pane talle seda üldse pahaks. Ma olin kui Välk!
Kuna rohkem mul igav ei hakanud, otsustasin koju sörkida. Kaaslasteks Bono ja Püha Vaim. Ukse ees nägin veel kahte kassi. Nad vaatasid mulle paluvalt otsa, kuid väljakutset ma ei esitanud, ma ei jaksand.

Ps:I, mul on toas praegu 20 kollast nartsissi!

Dagö- Veider

Isa, mul on liiga suured käed
risti rinna peal või taskus,
hoian neid kui õue läen,
õlgu längu kisub raskus.

Kuulutusi ma ei kuule,
nägemusi ma ei näe.
Ma ei oska minna kuule,
vaevu ronin üle mäe.

Suukorvis suudlustel maitse metalline tundub
ja üles pundub kurgulagi.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk Sindki, kui ma ei kuku!

Ema, mul on liiga väike pea,
paljugi ei mahu ära,
sestab paljut ma ei tea
ennastki ei tunne ära.

Kortsud otsa ees on otse,
vahel valu kiiva veab,
kui ma tahan minna otse,
ringi mööda käima peab.

Suukorvis suudlustel...

#######################

Veider on see, et ma sõin just hommikust ja kell on veerand 4 öösel. Veider on see , et ma tantsisin väikeste tüdrukutega Mamma Mia laulu järgi. Veider on see, et kui Mathilde tahtis , et ma nimetaksin oma sõprade nimed, siis kuuendaks ütlesin ma Liis.
Ma olengi veider. Ja kas see on halb või hea, seda ei oska ma öelda. Võibolla kunagi. Aga ma kahtlen. Ja milleks üldse analüüsida, parem on lihtsalt olla. Või lihtsam- aga mõnikord lihtsam ongi parem.




Ps: sorri, kui te must aru ei saa...ega ma ise ka ei saa;)
Ps1: Tiina on nii äge!
Ps2:Sest Maile meeldivad Ps id.

Ma olen nende tädi. Ja veel 5. sellise.

Kõik inimesed kardavad midagi või kedagi. Hirm on oma olemuselt mingisugune tundmus, mis tekib, kui võtta ära inimeselt tema turvalisus. Näiteks Iiris kardab kõrgust, Mai kardab autosid ja minu koolivend kardab õunu. Ma kartsin kunagi hirmsati pimedust. Enam ma ei karda.
Nüüd on minu kartused hoopis kummalisemad. Ma tahaksin karta kõrgust ja autosid- siis oleksin vb natuke ettevaatlikum. Õunu võiks ju ka karta, kuigi ma pole kindel , mida see mulle juurde annaks. Aga mina kardan hoopis seda, et ma tasapisi unustan Liisi ja Jürgeni. Praegu ma veel mäletan,mis tunne oli Liisi kallistada. Aga ma kardan. Mõistuslikult on see väga veider, sest isegi , kui ma unustan, siis mis see mulle ikka teha saaks? Aga ma ikkagi kardan.
Enamik minu hirme tulenevad sellest, et ma ei usalda piisavalt Jumalat. Kardan elu. Nii kummaline, sest varem , siis kui ma pimedust kartsin, ei kartnud ma selliseid asju. Uskusin, et kõik läheb nii , nagu peab. Jumal teab paremini. No tegelikult usun seda ka praegu, aga hirm on ikkagi alles.
Võibolla, kui ma suureks saan , siis saavad hirmud väikeseks ja ma oskan elada. Jah, ma jään selle peale lootma.

Seniks aga lähen ja söön ühe õuna.

Paluks motivatsiooni. Mitte sellist lumehelbekese taolist, mis käele langedes sulab,vaid ikka sellist korralikku lumepalli, mis tavaliselt otse vastu nägu lendab.

ohhh, mul tuli just meelde, et ma ei jõudnudki sellel talvel kelgutada. Koguaeg rääkisin( Triinule vist-vaesekene), et peaks kelgutama minema. Aga nüüd on leheke juba puul ja Sindis olla juba õunapuu õitsele puhkenud. ``Küll alles aeg lendab`` ütleks selle peale, aga milleks. Ega see lause aega maa pinnale ju too.

Hommikul poole kuue paiku laulsid linnud nii valjult, et ma ärkasin üles. Mõtlesin siis oma peas, et oleks mul ometi kuskil mingisugune kivi, siis viskaksin neid linde. Kivi mul kahjuks polnud toas ja arvatavasti poleks neid linnukesi ka huvitanud erti, mida ma nende tegevusest arvan. Nuuskasin siis ja magasin edasi.

Nii tore ongi see kevad.

Võtaksin selle kivikese ja viskaksin sinna vette. Et ta vajuks sügavale. Nii sügavale, et seda kätte saada oleks võimatu, sest mu käsi ei ole nii pikk. Ja isegi kui ma võtaks kogu oma väikese jõu kokku, ei küündiks ma selleni.Ja siis peale natukest rahutust oleksin ma jälle rahulik. Sest Tema on Jumal.

Oleks tõesti hea.

Aga mis siis, kui ma ei tahagi võtta seda kivi ja visata. Mõistus tahab, võibolla isegi liha, aga vaim on nõder. Mis siis teha? Tahaks , et oleks hea, aga samas on ju palju ägedam kui pole hea. Isegi endal hakkab kummaline.

***

Aga täna ostsin ma uue plaadi H. M. Arderi ``Päike ikka paistma jääb`` ja täna ma nägin nii õigel hetkel kohvikesi ja täna ma mängisin heeringa mängu ja täna ma tegin palju läti nalju ja täna ma vaatasin oma lemmik filmi ja täna ma rääkisin margitiga telefonis kaua ja täna ma kandsin esimest korda flip-flope ja täna ma mõtlesin kui oluline on Mai ja täna ma tundsin armastust.

Nii, et kui nüüd natuke ikkagi mõelda (sorri ,Joel, ma vahel libastun)siis tegelikult on ju ikkagi ilus ja hea.

:)

Nägin täna unes Liisi. Ta oli nii õnnelik ja ma olin nii õnnelik. Ma kallistasin teda nii kõvasti kui suutsin ja ta ütles mulle naerdes, et ma lõpetaksin. Ma vastasin, et ma ei saa ju teda lahti lasta.
Siis ma ärkasin ja elasin edasi.

aitäh

Pesin täna aknaid. Ma ei mäletanudki kui meeldiv tegevus see olla võib. Kuna päike paitas ja elu tundus korraks ilus, mõtlesin , et olen ekstra tubli ja pesen kõik väiksemadki praod, mis tavaliselt jäävad kahe silma vahele, ja mis tegelikult ei paistaks mitte kunagi välja. Kui ma tunni aja pärast oma musklite treenimise lõpetasin ja õue läksin, jäin ma imetlusega oma kättetööd vaatama. ``Nii puhas aken`` Võiks öelda möödakõndiv tädike.Mõtlesin. Aga mina vastaksin ``On jah, teine puhas, aga teate mis , armas tädi, see , mida te näete pole veel pelgalt kõik. See aken on TÄIESTI puhas. Ja siis, kui mammi mind imelikult vaataks, ei kohkuks ma , sest...``Kõige tähtsam on ju silmale nähtamatu``

Homme on kirjand ja mul tuli meelde, et unustasin pastakaid osta. Eks ma siis võtan 3 pooltühja pastakat kaasa ja palvetan. Aga äkki on nad hoopis pooltäis?

A

klaas

Ma vaatasin Tuulepealse maa viimast osa täna. ``Klaasist riik`` oli selle pealkiri. Eesti riik oli klaasist. Ilus, aga habras. See sattus valedesse kätesse ja kukkus maha ning purunes.
Minu elu on nagu klaas. kui mul poleks Jumalat, siis arvatavasti varem või hiljem see puruneks. Aga teate, minu elu on tugev klaas. Teate nagu see vene klaas, millest lapsepõlves teed sai joodud,ja mis ükskõik kui kõvasti maha kukkudes terveks jäi ja uuesti kasutuskõlblik oli. Vahel mulle ei meeldinud, kuidas see välja nägi , aga kui ma suuremaks sain, mõistsin, et ükski muu klaas poleks vastu pidanud tee kuumusele.

Üks Jumala ime ka teie päeva lõpetuseks:

Mu Õel (Evelin) oli 4 last. Ta tahtis veel lapsi, aga ta mõtles , et ta ootab veel umbes aasta või nii. Tööl tekkis aga väga pingeline aeg ja ta otsustas, et noh, mis seal ikka, jääb rasedaks, ja saab kodus olla. Kui õde rasedaks jäi, läks ta arsti juurde ja talle tehti igast uuringuid. Tal avastati emakakaela vähk. Arstid ütlesid, et see oli täiuslik aeg, mil seda avastada, sest kui oleks hiljem kunagi avastanud, oleks liiga hilja olnud.Põhimõtteliselt, kui ta poleks just siis rasedaks jäänud, poleks seda avastatud. Ime.

A

Hea

Marest inspireerituna siis midagi isiklikku.
Mul on parem, vahel isegi hea. Nädalavahetus aitas.

Kui eile noortekal Mai palve-paare jagama hakkas, istusin ma viimases pingis ja mõtlesin, et ma tahaks nii väga saada kedagi tuttavat, lähedast , kellega ma saan palvetada selle pärast, mis mu südamel on. Aga paariliseks sain Egle. Ta ei olnud lähedane, isegi mitte tuttav. Läksime kiriku rõdule ja hakkasime rääkima. Ma märkasin kohe, et ta on nii siiras ja rõõmus. Meil oli nii lihtne rääkida. Egle õpib esimesel kursusel tegevusteraapiat, mis on peaaegu nagu füsioteraapia. See oli kuidagi nii imeline, kuidas temaga rääkides sain ma aru, kui suur mu mure tegelt oma tuleviku pärast on. Ta palvetas mu pärast ja see oli nii hea. Ma palvetasin tema pärast ja see oli nii hea. Lõpus, kui meil aeg otsa sai (kahjuks), ütles ta , et ma olen esimene inimene , kellele ta ei pea seletama, mis on tegevusteraapia.

Täna oli terve päev selge ja sinine taevas. See oli hea, isegi imeline. Kui vaid suudaksin ka oma hinge selgemana hoida.Aga progressi on märgata, mis on hea.

Kas elu on siis ilus või kole. Või oleks üldse liiga julge minna sellistesse äärmustesse?

Arvan, et elu on hea. See on neutraalne.

Ja ma armastan teid väga palju- nii hästi tahan armastada, et Jumalal oleks hea.

A

Rama, Rama

Oli päiksepaisteline pärastlõuna, kui ma pahaaimamatult Tõnismäel hambapolikliiniku uksest välja astusin. Kõndisin uhkel sammu, oma uue hambatäidisega Kesklinna vp poole. Hakkasin jõudma lähemale ülekäigurajale , kui kuulsin kurjakuulutavat heli. Algul ei saanud aru, kust see tuli ja vaatasin segaduses ringi. Kuid siis märkasin nurga tagant vilksamas midagi oranži. Nüüd oli asi selge. Krišnaiidid. Selleks ajaks olin jõudnud kahe tee vahelisele eraldussaarele ja mehike foori sees näitas mulle keelavat tuld. Paremal pool, kus mu oranžid sõbrakesed olid näitas foor rohelist tuld. Mõni hetk hiljem olidki nad koos minuga eraldusribal ootamas ülekäigu võimalust. Laulsid ja tantsisid selle väikese riba peal. Mina seisin seal, nende keskel ja ei teadnud, kas nutta või naerada. Kas ka minust on saanud nüüd krišnaiid? Naersin. Ei tantsinud. Süttis roheline tuli ja astusin edasi, väheke kiiremal sammul. Kuigi mu tee läks, Oranžide sõbrakestega lahku, jäi mul veel natukeseks kummitama pähe laul ``hare Krishna, hare khrishna...``

Ja siis hakkasin ma mõtlema, kes nad on niisugused üldse. Elades Tallinnas ja kohates neid tihti , on mul vahel tunne, et nad on midagi, mis teeb inimestele kas nalja või tekitab ebamugavust, või annab võiamluse oma viha välja elada.
Üldiselt on see suhteliselt tavaline religioon. otsitakse õnne ja rahu, Hare Krishna laulmine on otsene otsimine, mis peaks tooma ülima õnnelikkuse.

Paar huvitavat fakti:
*Kõik peavad iga päev vähemalt 1728 korda leelotama mantrasalmi ``Hare Krihna, Hare Krishna...``
*Abielulistele on seks lubatud vaid kord kuus laste sigitamise eesmärgil.
*Guru sõnade kohaselt on naised üldiselt ebaintelligentsed ja usaldust mitteväärivad ning neid tuleks kohelda lastena.
*Tallinnas rajati kogudus 1993. a. lasnamäe paneelmajades on asutatud üks korter munkade ja teine nunnade jaoks.
*Silmade vahel on neil savist joon tõmmatud, mis on jumala jalajälg.

Vot, minu oranžid sõbrakesed. Kahju tegelt neist. Nende häälepaeltest ja muidugi ka selle teise punkti tõttu.

Aga lõpetuseks veel üks tsitaat Sirvas Panditilt (kes oli varem Jaanus):
``See ei ole lihtsalt materiaalne helivibratsioon. Kujutage ise ette, kui me laulaksime Coca- Cola, Coca-Cola kaks tundi- me oleksime hulluks läinud ja meid oleks kinni pandud.``

Ps. Minu Jumal on ainus õige!

Väike kevadrõõmutäpike teile.

Meister ja Margarita. Hea raamat. Seda lugedes hakkas mulle silma üks koht, mille ma kohe ka kuhugile paberitükile kirjutasin. ``Kas või naeratus, kui pole mahti sõnakest öelda, kas või põgus peanoogutus! Kõik, mis te iganes soovite, ainult mitte tähelepanematus. see närtsitab neid...`` Täna siis vaatasin seda sama filmi ja mulle tuli see koht meelde. Otsisin paberitükikese välja ja mõtlesin.
Inimesed on nagu lilled (peale selle, et elu ise on üks lill, aga see on teine teema)- Kui sa neile tähelepanu ei pööra ja armastust ei anna, siis nad närtsivad. Tasapisi ja märkamatult. Ja ükskord avastad , et lill, mis enne nii ilusasti õitses, on muutunud kägaraks, mida pole enam võimalik uuesti elustada. Nagu Tiina potilill, mis mu aknalaual juba kuuendat kuud vapralt piinleb. Lõpp on suhteliselt lähedal. Ma muuseas hoiatasin Tiinat ette, nii et pole minu süü!
Aga jah, siin kohal pööraksin tähelepanu Triinule, sest ta on lihtsalt nii tuus!


Ma istun bussis alati paremal pool. Lihtsalt üks fakt.
Jänku!

A

Niisiis.
Minu inimesed, teie.

Mai- Sinu tungival soovil ma kirjutan. jälle. Tundub, et ma olen nii mõjutatav või teglikult on mul koguaeg ikkagi sees soov kirjutada. Jagada ennast. See on imelik, aga samas vajalik. Igatahes, Maiuke, sinu uus stiil detailselt oma elu kirjeldada inspireeris ka minu sõrmelihaseid intensiivsemalt töötama.

Mare- Aitäh. Kuigi vahel ma tahaks trampida su jutu peale jalgu ja mõnel hetkel isegi tulistada sind oranžide plastikkuulidega, olen ma meeletult tänulik, et sa hoolid ja oled nii hea. Selline ongi armastus.

Iiris- Ilu ja võlu ongi pisiasjades. Nagu soe Dr. Pepper; kallistus, mis kestab nii kaua , et Siim peab märkuse tegema või aluspükstes asfaldil. Koos on ikka kergem, isegi kui see `´koos`` tähendab kahekordset ``sassis``.

Triin- Trinntrinntrõnn. Ma lausa naudin seda, kuidas sa räägid inimestes ja olukordadest sellise passioniga, et kui se füüsikaliselt oleks võimalik, tõuseks sa lendu.
Suur L otsaette.

Margit- Sa koguaeg mõnitad mind!:D mis ma sulle teinud olen(A) Varsti jookseme, proua Padar.

Ja Liis... ma tean, et sa ei loe seda ja ei saa teada, mida ma kirjutan, aga ma pole valmis sind välja jätma ju.
Ma kavatsen igatahes need asjad ära teha, mida me koos tegema pidime.

Ma armastan teid väga ka siis kui mu meid lahutab paarsada km või mõõtmatu vahemaa.

A

Mõtlesin, et kirjutaks leinast, aga otsustasin, et lähen hoopis magama.

Kui Tiina veel kodus elas, siis tegime tavaliselt peale kooli alati praekartuleid. Mina koorisin ja tema praadis ( nii oli kõigile parem). Siis võtsime oma taldrikud ja läksime telekat vaatama. Mina tahtsin tavaliselt BBC d vaadata , aga allaheitlik , nagu ma olen , jäi Tiina arvmus alati peale ja me vaatasime seebikaid. Isegi kui ma igat lauset mõnitasin ja koguaeg kordasin, kui mõttetu see on, oli ikkagi tore. Mitte seebikate pärast, vaid aja. Minu ja Tiina aja.
Põhjus, miks ma sellest kirjutan: Üleeile tulin koju ja mõtlesin, et teen praekartuleid. Läksin kööki ja hakkasin koorima. Mulle tuli meelde, kuidas oli vanasti olnud... Aga seal köögis, kus me nii tihti Tiinaga koos olime süüa teinud, olin ma nüüd ..üksinda, telekat ma ka enam ei vaata (isegi mitte BBCd). Kurb hakkas lausa. Miks , mai tea. Võibolla oli põhjus selles, et natukese aja pärast tundsin kõrbelõhna ( Ega ma asjata vanasti ainult ei koorinud kartuleid), või hoopis selles, et ei suuda lahti lasta asjadest, mis on head...
Keegi(ma ei mäleta enam kes) ütles mulle hiljuti , et ära vaata tagasi. Loomulikust reaktsioonist vastasin, et ma ei vaatagi! ja hetke pärast ma lisasin..JU.
Ma arvan, et ma pean tagasi vaatama, aga ma ei tohi teha rohkemat. Ma ei tohiks kramplikult hoida kinni millestki, mida enam ei ole. Isegi kui see on hea. Sest hea , mis oli, ei pruugi saada heaks , mis on.
Las siis hetked, mis olid, jääda nendeks, mitte saada deformeerunud hetkedeks olevikus.
:)