Onko-koogid

Tegime täna kooke haigetele, et jõulurõõmu valmistada.
Selles mõttes tasub ikka inimestega piparkooke koos teha, tuleb kohe välja, missugused nad tegelikult on. Mis on need teemad, mis kõige enam südamel.

Me siiski neid konkreetseid onkoloogiasse homme ei vii, tegime ilusaid südameid ja kuuski ka ikka

Vool

Kui ma oleksin vool, siis tahaksin olla konstantne alalisvool ehk galvaaniline vool. Aga samas võibolla oleks mõistlik vahel olla ka impulssalalisvool. Siis, saaks nagu puhata ka vahel. Ei, aga kui ma oleks galvaaniline vool, onju, siis ma arvan, et oleksin täiuslik galvaaniline, selline, mis ei väsiks kogu sellest konstantsusest ära. Jah, siuke Supervool! Aga ma olen inimene. Galvaaniline? Seda kindlasti mitte. Impulssalalis? Mhh, ei... pigem ikka vahelduvvool.


Hommikul oli 15 kraadi külma, nüüd on 5. See on ka päris vahelduv.

Lõhkised künad

Teooria, et oma tundeid saab valida, on mu meelest õige. Alati kui ma sellele mõtlen, siis mul tuleb meelde Mare, vist sellepärast, et me temaga selles osas oleme ühte meelt ja sellest ehk palju rääkinud oleme. Ükskord Jälle arutasime ja mulle meenus mõte, et Mõte on enne tunnet ja kui ma saan sellel mõttel nö sabast kinni siis saan vastavalt sellel otsustada, mida ma tunnen. Otsus peaks siis järelikult sündima õige ja vale printsiibi alusel. Kui mul on sees tunnetus, mis on õige ja mis vale, see tunnetus, mida ma usun, Jumal on mulle sisse pannud, siis peaksin teoorias ju otsustama , mis on õige a siis seda tundma. Päris hea teooria mu meelest.
Mhmh, nii kaua on see hea, kui sa ei pea tegema selliseid otsuseid, mis panevad selle `õige ` ja sinu isikliku heaolu vastuollu. Siis kui sa pead otsustama, et õige on tunda seda ja õige on selle tunde alusel käituda nii, siis, aga südames tahaksid 10 küünt ja veel rohkem neid vastu panna, et mitte ei peaks nii tegema ja tundma. Vot sellistel hetkedel mõtlen küll, et selline suur vastutus on ikka kui Jumal on mulle selle tunnetuse sisse pannud, sest Tema vastu astuda ei saa ja ma ei tahagi. Ja nii ma seisangi lõhkise küna ees, Kogu oma patuse hingega egoistikult tunda tahes ja kogu oma vaimu ja mõistusega õigesti käituda tahes. Aga nagu Piibel ütleb, kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Nii, et ma tänan Teda, et mulle on palju antud ja ma ei nurise kui mu ees on need künad, lihtsalt palun, et teeksin selle õige valiku.

Ja, mulle jõhkralt meeldib see ilm ikka! Lihtsalt läheks ja müraks lumes...kui ma laps oleks

Ilus

Kõndisin enne mööda lumist teed kodupoole ja ilm oli nii täiuslik. Pime, aga samas valge, sest sätendav lumi oli igal pool, vaikne, aga samas mitte, sest lumi kriuksus igal mu sammul saabaste all. Mõtlesin siis, et tõepoolest see on ju imeline. Kas oleks ka võimalik kuidagi jäädvustada selline hetk, niimoodi, et teised seda samamoodi tunnetaksid. Kas on olemas selliseid sõnu, mis annaks edasi sellist loodud ilu. Sõnu , mis ei kahandaks ja ei muudaks tühisemaks seda kõike. Ma ei leidnud selliseid sõnu. Enda sõnavarast mitte. Usun kui need oleksid olemas, siis oleksid need hästi lihtsad. Aga täna ma mõtlesin, et mõnikord ei tulegi panna ilu sõnadesse vaid hoida seda hoopis vaikuses.


Ootamisaeg algas. Mida või Keda sa ootad siis?

Tuled juba?

Üldiselt meeldib mulle valgus. Eriti meeldib mulle valgus siis kui tegelikult on kõik hästi pime ja siis kusagil põleb mingisugune valgusallikas, kas siis lõke, tänavavalgustus, küünal, autotuli, kõik sellised tegelikult nii ilusad valgusallikad, mis valges ei tunduks üldsegi nii ilusad, vaid ainult pimedas saab nende tegelik ilu avalikuks.
Mõtlesin täna natuke selle peale kuidas kristlik maailm toimib. Kujutlesin seda ette kui ringi. Mu meelest kõige parem tunne on see kui sa saad mõelda, rääkida ja tunnistda sellest, millise jama sa kokku keerasid ja kuidas kõige vägevam Jumal jälle su sealt välja aitas ja nüüd sa siis elad jälle nii kaua hästi kui jälle ühe korarliku jama kokku keerad, et siis jälle olla samas kohas, pimeduses, kus saab avalikuks valguse tegelik ilu. Et siis see jälle vahepeal unustada, kuni sa satud jälle pimedusse, kust hakkab peale sama ring. Aga, miks inimesed.. ei , miks ma, ei võiks teadvustada Valguse tegelikku ja vägevat ilu isegi valges, mitte ainult pimeduses? See teeb mind kurvaks, nii jään ju paljust ilma. Ma lihtsalt vahel mõtlen, et kas see patune loomus muudabki selle teadvustamise võimatuks, või on tegelikult olemas mingi imepisike võimalus, mille poole peaksin püüdlema. Ma mõtlen, et on, siis on toredam elada.

Panimine Jõulutuled elutoas üles. Hästi ilus on. Tulge külla!

Kes sa oled?

Mul on vahel natuke kahju Iirisest. Sellepärast, et kuna me koos elame siis on tema see, kes peab ära kannatamu mu vahel nö revolutsioonilisi ja veidraid mõtteid, mis ma pean lihtsalt kellelegi välja rääkima. Aga ta on alati nii armas ja ei ütle mulle kunagi, et ma ei viitsi kuulata, alati istub rahulikult, kui ma jälle alustan :`tead, ma mõtlesin täna...` Isegi kui ma tean, et vahel ta ei viitsiks arvatavasti kuulata , siis olen ma talle ikka väga tänulik, et ta seda teeb. Ühel õhtul olime jälle köögis ja tema istus parasjagu arvuti taga ja ma tegin süüa ja ma ma alustasin jälle samamoodi:`tead, ma mõtlesin ...` aga ma kirjutan siia ka, sest see see mõte oli tegelikult mu meelest üsna hea, noo mu jaoks siis vähemalt oli.
Tegelikult see mõte sai alguse ühest tsitaadist mida lugesin. Ma täpselt ei mäleta , et mis seal kirjas oli ja kes selle kirjutas, aga igatahes mõte oli selline ``Mitte kellelgi ja millelgi peale Jumala pole õigust öelda, kes ma olen. `` See pani mind mõtlema, et teglikult on asi nii, et isegi minul endal pole õigust öelda, kes ma olen. Minu läbikukkumistel, minevikul ega teistel inimestel. Kui ma vahel mõtlen, et ma olen ikka suht feil, siis tegelikult pole mul üldsegi õigust seda teha. See õigus on Ainult Jumalal, kes on mu looja. See mõte paneb minu jaoks ikka mõned asjad perspektiivi. Et mis mõttes ma vahel mõtlen niimood. Kui ma peaksin ütlema, kes ma olen, siis pean vaatama esamlt Piiblisse ja lugema, mis Jumal ütleb mu kohta, kes ma olen. Sest kui ma hakkaks ise sellele küsimusele vastama, jookseks ma arvatavasti suhteliselt kiiresti kuhugi kraavi ja sealt välja ronimine võtaks jälle meeletult aega. Ja minu jaoks see mõte, ei ole nagu mingi lohutus, et Jumal tegelikult arvab must hästi või nii. See lihtsalt konkreetselt ütles mulle, et mul ei olegi õigust üldsegi seda teha. See natuke haakub ka tegelikult sellega mu jaoks, et tihti peale on minevik üks kõige suuremaid iseenda defineerijaid. Seetõttu mulle ei meeldi tihti rääkida oma minevikust. õnneks ma nüüd olen õppinud natuke neutraalsemat sellest rääkima, aga kunagi oli küll nii, et `ma olen selline, kuna mul oli selline lapsepõlv` Aga see ei ole vabandus, sest mu minevikul pole õigust defineerida, kes ma olen. Ainult Kõigevägevamal Pühal Jumalal on see õigus. Ja ma täiega armastan Teda!:)

Hambapasta

Sattusin väga huvitaval ajal siia Tallinnasse Tiina poole ööbima. No tegelikult Tiina ju hetkel ei elagi siin, et siis Carina poole, või noh tegelikult Carina on ka hetkel Saksamaal, Marelle juurde... No igatahes, huvitav just see tõttu, et läksin vannituppa neljapäeva õhtul ja hakkasin hambaid pesema. Võtsin oma ilusa kollase harja, teiste 20 hambaharja juurest, mis neil vannitoas on ja tahtsin sinna pastat peale panna. Aga minu üllauseks oli kraanikausi ääre peal kaks hambapastatuubi. Nüüd võiks mõelda, et vedas, sain valida. Valida tõepoolest , aga mitte sain vaid pidin. Selle on vahe. Ja miks pidin, oli sellepärast, et mõlemad tuubid oli tühjad, aga mitte lihtsalt tühjad nagu, vaid ikka niimoodi, et juba oli seda tuubi kokku keeratud, et viimast tilka kätte saada. Nii ma siis seisin vannitoas raske valiku ees, kumb tühi tuub on rohkem täis ja kumb rohkem tühi. Kummast tühjast tuubist ma siis proovin veel pigistada. Sest hambad tahavad ju pesemist. Ja siis ma mõtlesin, et oleks mul ometi üks hea täis tuub, kus ma ei peaks pigistama, saaksin ilusti õrna puutega vajaliku koguse pastat kätte. Aga seal niimoodi mõtlemine täis tuubist ei teinud mu tühje tuube täis. Ikka vedelesid nad seal tühjana, kraanikausi äärel nagu hambapasta tuubi laibad, kui nii mõelda. Poodi ma enam ei viitsinud minna ja mõtlesin siis, et mis seal ikka, midagi pigistab ikka välja ju. No pigistas ka, aga ega see ei olnud tegelikult piisav, siuke väike kogus tuli, millega heal juhul saaks puhtaks mõne beebi hambad, aga ma pole ju enam beebi. No siis nühkisin lihtsalt kauem.
Täna on laupäev, võiks ju mõelda, et käisin poes ja ostsin uue hambapasta...Ohh, ei.Ikka pigistasin samast tühjast tuubist beebikogust. Mõni lihtsalt ei taha õppida.
Mõnikord on parem osta uus täis tuub kui vanast tühjast pisikesi koguseid pigistada, see hoiab ära nii mõnegi ebmeeldivuse. Pole ju mõtet pesta hambaid beebi kogustega kui tegelikult on antud meile ülirohkesti, et saaksime hamabd täitsa puhtaks. Kui vaid natuke enda mugavusest lahkuksime ja poodi läheks.

*Ja ma vaatasin just Õsi, sest polnud kindel, kas on tuub või tuup. Tuup oleks iseenesest üsna tore. Sest on ju ka väljend `tuupi andma`. Siis võiks mõeldagi, et nt hambapasta tuupi andma, see oleks ju palju ilusam.

Täna ma tegin endale haiget

Iiris ütles nii, mitte üldse ma. Kõndisime eile kodust Kolgata poole ja ilm oli selline piisavalt mõnus, pime , tuuline sügisilm ja siis ta ütleski: Täna ma tegin endale haiget. Ma ei jõudnud kuulamagi hakatagi, mis mõttes kui mulle kuidagi tuli kohe pähe, et see lause on lihtsalt nii täiuslik raamatu pealkirjaks või halvemal juhul mõne luuletuse. Onju! Aga ma siiski otsustasin, et seda lauset ma ei pane oma raamatule pealkirjaks: esites, sest Iiris ütles selle, ja kui keegi tahab pannna üldse siis tema ja teiseks see on lihtsalt liiga emo. Aga sellegipoolest on see piisavalt diip minu jaoks, et kirjutada üks postitus ja mitte lasta neil sõnadel, mis nii delikaatselt selliseks lauseks on moodustunud, lihtsalt unustusse kaduda. Vot.
Siis rääkis Iiris edasi. Ta seletas väga innukalt kuidas ta vannitoas musta pesukorviga endal sõrme alla kuidagi vigastuse tõmbas. No,meil on selline punutaud mustapesukorv, siis kujutangi ette, et oli nii umbes, et üks selline salakaval oksatükike oli nagu teistest eraldunud ja Iiris siis tõmbas sellesama omale küüne alla. Ja sellega siis tegi ta omale haiget. Sellepeale ma muidgi, emaaptiline nagu ma olen , tundisin kohe ta valu ja vastasin umbes nii: Appi, kui rõve...see ongi kõige hullem! (oli vist nii umbes jah) Siis Iiris ütles ühe asja veel. Ta ütles, et tal oli lihtsalt nii kiire.
Kiire. Kas pole mitte tihti nii, et kui meil on omaarust nii kiire, siis me just kipumegi omale haiget tegema. Tõmbame kaela asju, mis üldse ei tuleks meile kaela kui me lihtsalt EI kiirustaks, Võtaksime aega, et küsida, mõelda ja alles siis tegutseda. Ma usun, et on nii küll. Aega on, inimesed! pole ju mõtet kiirustada ja siis hiljem kurvalt tõdeda, et : Täna ma tegin endale haiget.


Sellest, et köögiakna taga sajab suuri lumehelbeid ja mu arvuti playlistist tuleb millegipärast hetkel jõululugu, sellest ma ei kirjuta. Liiga vara on. Mõne asja jaoks on veel liiga vara.

Päike, püsi paigal

“If the size of your vision for your life isn’t intimidating to you, there’s a good chance it’s insulting to God.”

Täna ma mõtlen Elevationi Churchi pastror Steveni mõtet. Sest see mõte on palju mõtekam kui mu enda oma. Ma usun, et see sama mõte on vaikselt saamas ka minu omaks, ma vähemalt loodan. Ja ehk kui mul veab siis saab see ka veel teoks. Aga ärgem rutakem asjadest ette. Teod on ju aeglased loomad.
Ma usun, et mulle on vaja rohkem usku ja rohkem unistusi, visiooni. ja mitte lihtsalt neid unistusi mis tunudvad reaalsed, vaid just neid mis tunudvad täiesti võimatud ja millesse ma isegi vahel olen usu kaotand. Sest kes on siis tegelikult Jumal- kas mina ise? Ei! Ja ärgu ma isegi hakaku oma imetilluksete unistustega seda arvama, sest minu Jumal on Suur Jumal ja tema teod on Suured. Nii, et ma soovin sulle ja mulle, et võtaksime oma usu kapist välja ja julgeksime paluda: Päike, püsi paigal!

Joosua 10:12-13

Võlurid

Öeldakse ,et väikeste asjades on võlu. Ma olen mõelnud selle peale, ja ma olen ikkagi jõudnud järeldusele , et neil on õigus. No neil, kes nii ütlesid. Ma arvan, et nad olid targad. Aga kuidas siis saada aru, mis on suur asi ja mis väike. Tegelikult vist ei ole oluline, sest suurtes asjades võib ju ka võlu olla. Ja ongi. Aga tavaliselt on lihtsalt nii, et suuri asju ei võluta nii palju kui väikseid. Ja seetõttu and lihtsalt vist ütlesidki, et väikeste on just see võlu, et inimesed võluksid siis ja sellega ehk näitaksid, et hoolivad. Et mis asju siis võlutakse? Ma ise siinkohal mõtlen neid asju, mis teised sulle ja sina teistele , inimestele ikka, võlud. Sellised pisikesed asjad, mis ei võta palju resursse, kuid näitavad palju. Näitavad, et sa hoolid, sest võlusid. Ma ise olen saanud mõned väiksed võluasjad viimasel ajal, mis on mulle näidanud, et inimesed kes mu ümber on hoolivad päriselt ka minust. Seda on nii hea vahepeal nagu uuesti avastada ja samas paneb ka enda käitumist analüüsima, kas ma olen ikka ise piisavalt hea võlur. Kui teid häirib sõna võlumine, siis võin kasutada ka sõna armastamine, sest eks see olegi seesama. Armastada väiksete asjadega suurelt.
Hea on armastada, sest hea on armastatud olla.

Elaja

Täna lõppes 3D koguduse jutluste seeria `Mis vahet seal on?`. Hea küsimus mu meelest. Võiksin seda kohe sult uuesti küsida isegi. Mis vahet seal on? `Kus seal ?` küsid ehk vastu. Või ei küsi, aga ma mängin et küsid ja arendan siis dialoogi... Sinuga, või siis endaga, kui nüüd järele mõelda. No olgu, kui sa küsisid, siis ka vastan.- Elus. Mis vahet on elus? Mis vahet on kas ma usun millesegi üldse? Mis vahet on kas ma armastan kedagi? Mis seal üldse vahet on, kas ma elan? Miks ma ei võiks lihtsalt olla ja eksisteerida? Jah, ma usun, et elamine ja eksisteerimine on kaks iseseisvat seisundit, mida me saame ise valida. Täna ma ütlen, et on vahet...jõhkralt on. Ma olen eksisteerinud ja ma olen ka elanud. Ja elan ka praegu ja ma tean, mis vahet seal on. Tundugu sulle see klišeena või mitte, aga tõde on see, et ilma Jumalata ei ole võimalik elada. Ma olen seal olnud. Loomulikult on võimalik bioloogiliselt eksisteerida, aga see on midagi muud. Tõeliselt elada, niimoodi, et Kõik mis sa teed, on kaetud mõttega, niimoodi pole võimalik. Võibolla on see julge väide, mina usun seda, sest mina ise elan seda. Ma tean, et inimesed, kes ei usu Jumalasse võivad olla isegi õnnelikud , neil võib olla olemas kõik, mis nad on tahtnud elus saavutada- Klassikaline värk: pere, hea töö, maja , auto. Aga kas see ongi siis see? Elu. Mina usun, et need inimesed ei ole elajad vaid eksisteerijad. Sest maised asjad võivad tõesti tekitada ka õnnetunnet ja tekitada ka tunde, et tõesti elu on lill. Aga tõeline elu algab siis, kui tuleb mingisugune eriti crapp olukord, ja siis sa vaatad üles ja ütled, et see on alles ELU. Ja sellise mõtte ja suhtumise saab anda üksnes Jumal.Tema teab täpselt, mis asi on elamine, sest tema on ju loonud Elu.
Ma võikisn kirjutada pikalt elust pärast surma, taevast ja põrgust. Aga täna ma tahtsin sinuga, kes sa küsisid mult, rääkida Elust , elamisest ja elajatest. Sest täna ma ütlen sulle, et seal on vahet! Nii, et teie, eksisteerijad, saagu teist elajad!

Tatar

Kui nüüd olla aus, siis elu on elu. Väljas on 2 kraadi sooja. Või on külma. Noh, mul on siin mõnusasti soe toas, siis las olla väljas ka sooja. Sügis on mu meelest ilus, aga samas ka siuke natuke masendav. Ta on nagu selline tüüp, kes tuleb ja naerab sulle näkku, et haaaaa..aina külmemaks ja ebamugavamaks ja vastikumaks ma muutun. Ja mulle üldiselt siuksed tüübid nagu ei istuks. Aga jah, eks nemadki ole Jumala lorud. :) Ja pealegi on siuke stabiilne teadmine ikka kusagil hingesopis olemas, et Kevad ju eksisteerib. Võibolla hetkel tundub see kui unes, aga ikkagi.
Ma kirjutan tihti ilmast, sest mu meelest on ilm üks põnevamaid neturaalseid teemasi , millest kirjutada. Sest olgem ausad, ega ma siia armsasse virtuaal maailma ikka väga oma südant puistama ei hakka. Kuigi need kõige targemad ehk võivad siiski ka minu nii kavalalt varjatud metafooridest miskit välja lugeda , kui vaid soovi on. Sest elu ongi üks suur metafoore ja paradokse täis uni tegelikult. Ja kes sellega ei nõustu, siis arvan, et peaksite ehk silmad avama ja üles ärkama, te normaalsed inimesed.

Hetkel tahaksin ma kõige enam tatarputru. Sest seda ma ei saa ju, kuna ma tatart ei varunud omale koju enne kriisi puhangut. Nüüd ma siis istun ja mõtlen, et oleks ma ometi tatart ostnud. Teen veel siukse ohke ka nagu..Oehhh, tatar... Lähen nüüd siis magama ja elu vaatama, ma arvan, et seal on ka tatar olemas .


Nüüd on 1 kraad külma õues..no olgu, teeme siis nii, et nüüd on külm, mitte soe õues. Siis on võrdne.

Ämber

Nüüd on see siis käes lõpuks. Suvi. Tõeline Eesti suvi! Tänan sind, et sa ikka meid ei unustanud ja enne sügise algust end näole andsid. Selline armsasti masendav ilm, mis on piisavalt külm, et filp floppidega jalad siniseks tõmbuvad kuid siiski piisavalt suvi, et flip floppe kannan. Selline äratundmis rõõm nagu. Tuttav ja soe tunne kui nii mõelda. Või noh, tunne on pigem nagu külm, aga võib ju mõelda, et tuttav on alati soe ja mõnus.


*Ostsin ämbri, sest nüüd ma pean mõtlema sellistele asjadele nagu ämber. Alati on ämber ikka olnud selline asi, mis lihtsalt on olemas. Aga enam mitte. Nüüd pidin selle ostma , et see oleks olemas. Nüüd on. Laimi roheline.(selline ilus nagu need coca klaasid)
Selliseid asju on veel, mida ma võta iseenesest mõistetavalt. Nad lihtsalt on ju. Ega ikka ei ole küll. Vaeva peab nägema, siis nad on.

Saun

Olime naistega saunas ja keegi mainis seda kuidas Soomes leili maratonil olla just üks ära surnud. Arutasime veidike selle loo üle, sest see nii hästi sobis sinna sauna, kus me parasjagu isegi ju olime. Meelike ütles, et mismõttes ta siis välja ei läinud kui tundis , et pilt hakkab eest minema. Nojah, võistlus oli ju. Siis ei minda välja. Eriti kui oled mees. (ma arvan, et nii ütleks mulle mõni mees) Täna aga seal ma mõtlesin ka nii, et mis mõttes ta ei läinud välja lihtsalt. Hiljem aga kui ma ikka suhteliselt kaua olin juba seal leili visanud ja juba mitmendat ringi siis hakkasin hoopis mõtlema, et mina olen ise ja samasugune, Kugi ei ole mingit võistlust siis minu jaoks oleks raske vaimselt välja minna saunast sellepärast et pilt hakkab ära minema. Ikka istun seal alati ja mõtlen et läheb üle. Päris hull on tegelikult see võistlusmoment, kus kõige hullem mis võib juhtuda on allaandmine. Veel hullem on aga siis kui istud saunas üksinda, sest kõik on juba läinud ja ikka on see sama võistlustunne. Kellega sa siis võistled seal niimoodi. Eks ikka iseendagi. Ja Ise on tavaliselt see kõige hullem vastane...


* Jumal on andnud mu ellu ikka väga armsaid ja ägedaid inimesi ja ikka veel annab. Ma olen ikka nii tänulik Talle selle eest :)

Auk

See on huvitav, et kui me Iirsega üks õhtu mööda hipodroomi teed mere äärde läksime, tema rulluiskudel mina joostes, siis kirusime, et seda vana auklikku teed. Nüüd aga kui ma täna paduvihmas mere äärest rattaga koju sõitsin mööda seda sama auklikku teed, olin ma õnnelik, et seda teed pole parandatud ja need meetrised augud mõnusa vihmaveega täitunud olid. Üks ütlemata hea tunne on see, kui sa vabalt ükskõik mis lombist võid sõita ja soe lombivesi su paljaid varbaid hellalt soojendab. See ju näitab, et elu ei olegi nii värvitu kui mõnikord kipub tunduma. Igal asjal on mitu külge. Vähemalt kaks. Ka neil aukudel, mu jaoks vähemalt. Ma lihtsalt soovin mõnikord, et võiksin asjade teisi külgi varem avastada, oleks ehk veidike lihtsam. Vahel aga on selleks vaja ju vihma ja tormi.

Lusikas ja supp

Ma mõtlen vabadusest. Et mis see on. ma kunagi keskooli ajal lugesin sellist tsitaati: Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see , kel pole suppi. ` Ristikivi, kui mu mälu mind ei peta. (See oleks jõhker tegelt kui Mälu tegelikult ka petaks niimoodi salakavalat.) Et siis Vabadus. Jah, meelega panin suure tähega. Mulle meeldib selliseid suuri ja sügavaid sõnu nagu vabadus või armastus või lootus või elu, kirjutada suure algustähega, see muudab nad minu jaoks veelgi suuremaks ja müstilisemaks. Nii on ka Vabadusega. Ma tean , et see on olemas. Vähemalt oma terve elu olen ma uskunud. Aga seda, mis ta tegelikult on, seda ma ei tea ja sellepärast ma ta peale natuke oma ajast kulutangi. Vahel ma mõtlen, et äkki see ongi vabadus, et hommikul tõustes ei pea ma esimese asjana mõtlema, kas lapsed on juba üleval, ei pea mõtlema õhtul töölt tulles, et huvitav, kas mu mehele ikka meeldib mu tehtud toit. Omamoodi eks see olegi vabadus, süüa millal iganes, midaiganes, ilma süümetundeta, istuda kaheni arvutis ja vaadata mõttetuid videosi või sarju. No ma ei tea. Või siis olen mõelnud, et vabadus on see, et mul on põhimõtteliselt ükskõik millal võimalus Eestist minema sõita, sest mind ei hoia siin mitte miski ekstra kinni. No ma ei tea. Võib olla see ongi. Või siis olen mõelnud, et äkki on vabadus hoopis need hetked, mis selles elus tunduvad täiuslikud. Näiteks üks õhtu olin meres ujumas ja vesi oli täiuslikult soe ja ilm oli täiuslik, päike loojus parajasti ja see oli selline täiuslik hetk, mil sa ei pea millelgi muule mõtlema vaid elad täiesti selles ühes hetkes. No, ma ei tea..võib ju olla see tegelt iseenesest. Või ei olegi vabadus tunnetes, vaid hoopis teadmises. (no tegelt ma ju tean õiget vastust: `Vabaduseks on Kristus meid vabastanud`) see on õige, jah, ka minu elu jaoks...Aga ma siiski ei suuda rahulduda veel ainult selle vastusega...Sest ma tahan panna oma sõnadesse Vabadust. Seda vabadust mida ma tunnen ja seda vabadust mida ma tean. Mille Kristus on mulle andnud. Nii ma siis lendan edasi mil iganes ma jälle lucid dreamingut näen, sest see on kõige lähem vabadusele minu mõistuse jaoks. Lennta. Sest seda ma saan teha siis.

Mis iganes see Vabadus ka poleks. Siis seda ma tean, et kui ma supi olen ise kokku keetnud , pean selle ise ka ära sööma. Vabadus aga on see, kui Jumal mulle ka lusika annab , millega seda teha.

sõlmin

Eile tööl olles õppisin uues asja selgeks. Nimelt õppisin kuidas teha lipsusõlme. Mõtlesin küll hetkeks- veider, et ma varem pole kunagi seda õppinud, aga noh, tegelikult pole mul ju tarvidust olnudki. Ega nüüdki pole, aga hea on ikka ju osata...asju. Helen õpetas mulle. ``Paned lipsu kaela, siis, tõmbad ühe otsa hästi pikaks, siis teise, selle laiemaga teed alt ringi siis pealt ja vahelt läbi. Siis veel ühe ringi ja siis veel vahelt läbi`` Nii ta seletas mulle. Ma muidugi noogutasin rõõmsasti ja otsustasin proovida, kuigi ma eriti ei mõistnud. Alguses ei tulnud hästi välja, siis korraks nagu juba tuli ja siis jälle ei tulnud. Aga ma otsustasin mitte mitte alla anda vaid edasi sõlmida, kuni saavutan soovitud tulemuse. Lipsu sõlme tegemisega on naljakas lugu. Hakkad seda vaikselt tegema ja kunagi ei tea sa ette, et kui ilus ja täiuslik see sõlm lõpuks tuleb ja minu puhul, et kas lõpus ikka välja tuleb. Novot, ehk harjutamisega saab ka meistriks, kes teab. Aga see hetk, kui sa viimast korda tõmbad selle paksema osa vahelt läbi ja näed , et sõlm ongi täiesti olemas..see on mõnus. Ja siis tuli veel Heleni sõber Siim( kellel pidi kodus olema 40 lipsu), kes ütles, et täiuslik sõlm ju.
Ma tunne , et mu elu on küll nagu lipsusõlme tegemine. Ei mõista eriti juhiseid, aga ikka kuidagi üritan. Korraks tuleb nagu välja, aga siis jälle ei tule. No ma loodan, et lõpuks tuleb Keegi Võimsam, kel on kodus 40 lipsu ja ütleb, et on ju küll korralik sõlm.
Ma arvan,et lootust on.

`Nii palav on` ütlen ma, nagu arvaksin, et teine mu kõrval seda ei tea, ainult ma tean. Aga ta teab ja ma ütlen ikkagi, sest äkki muudab see lause välja öeldes oma kuju. Tavaliselt on siuke lootus nagu, aga enamasti ikkagi ei muutu selliste lausete tähendus , olgu nad siis mu peas või huultel.
Istusime umbses vanalinna kohvikus ja üle laua istus must üks tsikk Kanadast, kes ütles samuti, et palav on. Aga tema ei öelnud nii nagu ma tavaliselt seda ütlen ( niimoodi..´ohh, kui palav, aga tegelt on hea, sest varsti on jälle külm ja siis mõtleme, et võiks jälle nii soe olla`) vaid tema ütles: miks teil siin nii vastikult palav ilm on, võiks külmem olla. Siis ma istusin seal ja mõttes teadsin täpselt mis ma talle öelda tahtsin. Oleks tahtnud öelda:`sul ei ole mingit õigust meie ilma kritiseerida. Sa ei tea kuidas on siin 6 kuud külmetada ja 5 kuud mingit ebamäärast suusailma taluda. Nii, et sul ei ole mingit õigust öelda, et meie palav ilm eesti on nõme. Isegi kui see on , siis see on ikkagi meie oma ja selle kritseerimise õigus jääb ainult meile. ` Nojah, seda ma talle siiski ei öelnud ja see on täitsa hea, sest ma sisimas ikkagi arvan, et midagi mu ajust on ära kärsanud , sest tundub , et selle funktsioonid on tõepoolest väga veidraks muuutunud.

Täna võttis mind jälle üks krisnaiid rajalt maha. Ei tea jah, mis mus tavaliselt nii ligitõmbavat on. Täna aga oli selleks mu oranz suvekleit. Äärmiselt põnev oli jälle vestelda muidugi, sest täna rääksin ühe kena noore naisega. Tema tundus täitsa mõistlikum kui need tüübid on olnd, kellega varem olen vestelnud. Aga võibolla oli lihtsalt asi kuumuses. Igatahes loodan nüüd oma uut oranzi sõpra EKB suvefestivalil kohata ja loodetavasti maitsevad need India maiustused ka hästi, mis ta mulle andis.

vot, lawyerd siis

Inimesed2

Sõitsin täna rattaga Viimsis poole ja kuna ilm oli päris kuumake oli pirita kandis ka suhteliselt tore kogus inimesi. Ma siis üritasin hästi osavalt manööverdada inimeste vahelt läbi. Aga ikka kuulsin vahel ühte teisele ütlemas: tule siiapoole, rattur tuleb. Täna ma olin rattur. Nende inimeste jaoks olin ma ainult rattur ja mitte keegi muu. Ise ma mõtlesin, et ma olin ikka ma ise, aga nende jaoks polnud. Minu jaoks aga olid need inimesed ka tegelikult ainult inimesed, kellest ma mööda pidin manööverdama ja mitte keegid muud. Nemad panid mulle sildi ja mina neile. Nii toimibki maailm. Kõik on tegelikult sildistatud, nagu lehmad. (võibolla peaksin siinkohal seletama : no, lehmadele pannakse ju külge rõngad või templid või midagi ..seda mõtlesingi,mitte et inimesed oleks lehmad, sest nad pole ju) Vot , see on omamoodi nagu korrapärasus. Ühed on ühe sildi alla ja teised teise. ratturid, bussijuhid, jänesed, kliendid ja isegi kepikõndijad on sildi all. Ja siis kui lähedalt saad tuttavaks hakkad vaikselt seda silti ära tõmbama ja avastad, et sildi all on ju hoopis mingi inimene.Ja seda on hea avastada (enam jaolt)

Ja siis kui ma armsa Iirise juurest tagasi kodu poole sõitsin kohtasin kahte , kes olid täna muga sama sildi all ja nii me sõitsime viimase kilomeetri kolmekesi, välismaailmale olles sildistatud nagu lehmad aga ise teades, et oleme inimesed.
...Ja , et see lõpp nüüd eriti ilusaks teha siis võiks veel panna, et `inimesed, kes Jumala täiusliku armu tõttu üldse siin on`
No ise valige siis, aga ma usun, et Ilu on ka ikka vaja rohkem.

Inimesed

Whether youre a lawyer or a popstar, at the end of the day we are all humans.
Chris Martin (Coldplay)
Käisime täna verd andmas. Lamasin seal laual ja Mare veri sai juba otsa, nii et tema läks ruumist välja. Mina aga pumpasin veel ja minuga oli samas ruumis ka meditsiinitöötaja, et siis kui mu veri otsa saab, siis mind ikka vabastada neist köidikutest. Kuna kell oli 14.15 hakkas etv pealt jalgpalli stuudio. See veretädi siis keeras telekal hääle peale ja hakkas muga rääkima. Loomulikult rääkisime jalgpallist. Ohh kuidas mulle meeldis see Veretädi! Rääkisime kui ilusa mängu eile Saksamaa tegi ja rääkisime kui kahju inglastest oli. Oleks ehk isegi veel rääkinud taanlastest või hispaanlastest, aga kahjuks sai aeg otsa. Nii ma siis lahkusin teadmisega, et on üks Veretädi, kes mõtleb nii nagu ma.
Veel sain ma teada, et Veretädi on ka inimene. Või meenus pigem, sest mul ikka kipub ununema, et inimesed mu ümber on ka samasugused inimesed nagu ma,...õpetajad, klienditeenindajad, veretädid...Päeva lõpus lähevad kõik samamoodi koju ja rõõmustavad kui Saksamaa saab värava (või noh, ideaalis siis)


Ma arvan, et on rongiluule aeg

Alles ist nicht Klar

Ma ei tea, kas teate seda hetke:
Sööd shokolaadi ja üritad ikka niimoodi viisakalt süüa. Siis shokolaad on ammu juba söödud ja mõne aja pärast avastad, et pükste peal on selline väike plekk. Siis mõttes nagu ehmunult karjud (või noh hüüad)` Mis! Kuidas see siia sai! `Aga tegelt salaja tead, et sa sõid ju enne shokolaadi, ja salaja tead isegi seda , et isegi niimoodi viisakalt süües, kukub imepisike shokolaadi puru maha, mis ei ole ju shokolaadi külge kinnitunud. Ja nii see plekk ju tulebki pükste peale. Aga noh, kes see ikka seda salajast teadmist tahab uskuda, sest niimoodi mõttes imesteda ja hüüda on ju mõnus. Mul küll on igatahes...noh, plekk vähemalt, selline, mille peale mõttes hüüdsin- `Mis! Kust see siia sai!` Eks meil eluski ju tule siuksed pisikesed plekid, mille peale mõttes hüüame- `Mis! Kust see siia sai!` Salaja teades. Aga mõnus on ju hüüda ikka nii.

Ütlesin Kerstile täna saladuse, kui MaHimas (toim. Maxima) toiduvarusid täiendamas käisime.
Ma: See on juba neljas nädal mul joogiletist ainult kellukest võttes.
Kersti: Ei, ma saan täiesti aru. Selline rutiin annab ju sulle turvatunde selles külmas ja ebastabiilses maailmas.

Ma siis korraks mõtlesin ja otsustasin valgele klaarile siiski uue võimaluse anda. Ehk suudab seekord mind üllatada. Elu on ju täis üllatusi. Või mis!

Miks

Miks ma teen seda mida ma teen? Ma ei tea. Mulle tihti ei meeldi, kui keegi küsib jälle-Miks? ``No, miks sa küsid sellist rumalat küsimust!``- vastaks ma. Aga ma ei vasta. Tavaliselt mõtlen välja kohapeal kogeledes mingi primitiivse vastuse, mis eestlast ikka rahuldab. Tal pole tavaliselt vaja teada sügavaid vastuseid, vaid pigem piisab teadmisest, et küsimuse küsimise näol on pingutus juba tehtud ja linnuke kirjas. Aga ega ma eestlast selle eest hurjuta, olen minagi ju see sama. Ma olen mõelnud, et võib olla pole ma veel elus nii kaugele jõudnud, et teaksin vastuseid . Aga mul vaikselt tekib tunne, et lihtsalt mõned inimesed ongi sellised, kes ei teagi, miks nad asju teevad. Või siis teine variant teavad, aga ei taha teadvustada. Ja kuigi ma arvan, et Mare nüüd küll hurjutaks mind, siis arvan ma ikka veel, et alati polegi vaja teada või siis teadvustada. Mu jaoks on küll nii, et kui vastan..Lihtsalt- siis see tekitab nagu sellise müstilise ja saladusliku varjundi tegelikule põhjusele. Ja see varjund lisab värvi elule. Kuigi nüüd pole ma küll kindel, kuhu ma oma värvide ja varjunditega elus jõuan, aga usun, et Jumal armastab mind siiski. Ja kui küsite-Miks? Siis, ausalt mul pole aimugi!

Häid Jõule

Liisa:` te olete ikka imelikud, mõlemad arvutites klõpsite vaid`
Ma: `parem harju sellega, varsti vajud ise ka sellesse maailma`

Liisa on nagu siuke värske tuul siin, meie elutoa diivanil täna. Räägib ja joonistab. ta on armas:)

Hommikul lähen ära ja suvel olen ka ära ja kuigi ma ei tea veel, et kas ma ka sügisest ikka siin samas diivanil istun, siis mul on hea meel, et Liisa siia kolib. Muutused on head ma arvan. Või noh, teglt on nad neutraalsed ikka vist. Loomulik osa elust, jah? No see mõte nagu ei vii kuhugi, selline tunne. Aga mõned mõtted vist polegi mõtlemiseks vaid pigem lihtsalt elamiseks.

Liisa just ütles, et vähe magamine põhjustab ülekaalulisust, nii et ma siis ruttan nüüd kähku igaks juhuks magama ära!

Ps: pildil on siis vasakul Liisa( kui hakkasite mõtlema , et kumb siis) ja paremal Erkki (aka Laulujõmm, hüüdnimega Jõmm) ja meie ameerika kuusepuu ka muidugi!

Meri

Mulle väga meeldib meri. Ma ei tea küll, kuidas ma seal Tartus niimoodi ilma mereta vastu üldse olen pidanud. Siin Saarel olen ikka iga päev mere ääres käinud. Täna polnud päevitus või võrgu ilma, aga otsustasin siiski minna. Mere ääres ei olnud kedagi. See aga ei üllatanud mind ega heidutanud, ehk oligi parem. Ma otsustasin muulile minna, sest olin ikka iga päev ju mõelnud, et peaks muulil ka ära käima üks päev. Ilm oli külm, aga päike see eest paistis ikka soojalt, et ta selle külma parajalt tasakaalustas. Kõndisin mööda muuli otsa poole ja avastasin, et suurtel kividel kõndida on ikka meeletult hea. Kui olin muuli otsani jõudnud, istusin ühe kivi peale ja panin jalad allapoole teisele. Päike pani lained mõnusasti sillerdama. Ipodist tuli just parasjagu Tuulevaiksel ööl. Ja kuigi polnud väga tuulevaikne öö vaid pigem nagu väga jõhkra tuulega õhtupoolik, sobis see laul mu hetke ime hästi. Istusin seal siis niimoodi, igakas juhuks olin veel kapuutsi pähe tõmmanud ja vaatasin merd. See oli nii rahutult rahulik. Mulle meeldivad sellised lihtsad, nagu raamatust välja võetud hetked. Siis kui ma istun ja ei pea mõtlema elu keerulisi mõtteid, vaid saan lihtsalt vaadata rahulikult, kuidas laine aeg ajalt mu paljastele jalgadele mere soolaseid piisku pritsib. Sellistel hetkedel ma nagu teaks kõige olulisemaid asju elus. Seda, et Jumal ongi kõikvõimas ja ilma temata poleks ma midagi, Ta andestab mulle ja armastab mind. Ja sellistel hetkedel mitte ainult ei teaks neid asju vaid lausa mõistaks neid. Armastan ikka väga neid hetki... ja merd.

Mina otsin valget purje

Vihm

Ma unustan palju. Näiteks olin ma juba täiesti unustanud, miks ma vihma armastasin. Selle unustamise pärast ma mõnikord isegi olin pahane, kui vihma hakkas sadama ja mõtlesin, et miks ometi... Kuid täna oli hästi soe ilm ja ma sõitsisn parasjagu rattaga Karlovast kodu poole. Olin jõudnud üle silla sõita, kui vihma hakas sadama. Alguses niimoodi õrnalt,aga kui jõudsin valgusfoorini, tuli järsku nii palju vett taevast, et paari hetkega olin üleni märg. Käega näo pealt vett ära lükates , nägin kuidas kõik inimesed mu ümber jooksma hakkasid, et varju leida. Mõtlesin, et peaks ka vist tempot lisama, aga otsustasin äärmiselt kehva nähtavuse tõttu seda mitte teha. Nii ma siis sõitsin rahulikult paduvihmas, vahelpeal käega nägu puhtaks pühkides, kodu poole. Ja teate, nii hea oli! Kodu uksest sisse astudes ja riideid väänates, olin ma õnnelik, sest mulle meenus , miks ma vihma olin armastanud.
Ma tahaksin, et mul ei läheks meelest, miks ma midagi või kedagi armastan. Et kui elus tuleb selline vihm, mis sel hetkel minu enda mingi hoiaku tõttu mulle ei sobi, siis meenutaksin seda algpõhjust, miks ma alguses teda üldsegi armastasin. Jah, ma tahan mäletada, mitte unustada.

Aeg

Vaatasin täna dokumetaalfilmi `Hugo ja Rose`. Ma arvatavasti ise vabal ajal sellist asja ei vaataks, aga õnneks olin sunnitud grenatoloogia loengus seda tegema. Nimelt rääkis see film kahest tavalisest rootsi vanainimesest. Hugost ja Roseist. Nad olid õde ja vend ja mõlemad üle 90 aasta vanused. Üldiselt oli see väga südmalik dokumentaal ja pani mõtlema nii mõnegi asja peale. Pärast oma 101 sünnipäeva istus Hugo akna all ja hüüdis Rosei, hooldajad aitasid ta voodisse ja Hugo naeratas ja ütles, et ta läheb nüüd koju Rosei juurde. Kui mõlemad olid surnud, rääkis keegi nende lähedastest ja ütles, et kõige olulisem, mis nende elust meelde jäi, oli see, et neil oli aega teiste jaoks. Tänapäeval pole meil enam aega üksteise jaoks. Meil pole tihti aega isegi enda jaoks. Kus see aeg siis järsku kadus? Mu õppejõud rääkis, et vanasti oli ikka nii, et väiksed tüdrukud mõtlesid, et ohh oleks ma juba ometi 16. Tänapäeva lapsed aga mõtlevad reedel, et appi, kas juba saabki nädal läbi! Isegi lastel on kiire ja aega pole enam kellelgi. Viga on kindlasti ka ühiskonnas, mis ütleb, et sa pole piisavalt edukas, kui su päevaplaan pole nii täistopitud, et söömise ja magamise jaoks aega ei jää. Arvatavasti on see viimane küll natuke ülepingutatud, aga vahel on ka seda vaja. Aja ära kadumisest saavad inimesed aru tihti aastaaegade järgi. `Appi, juba ongi mai kuu kohe!` Nii ma taban end mõtlemast. Kuhu siis jäi aprill, ja märts- see vee vulisemine , mis pidi kevade tulekut näitama. Selline tunne on, et oleksin maganud kui pikka und ja siis ärganud uude aastaaega, mis järgmise aastaja saabudes jälle unustusse vajub. Ja kogu selle imestamise kõrvalt elan ikka edasi seda täistopitud elu, mis lõpus ei loe. Suhted loevad-ka igavikuliselt ja neid ei saa elada ilma ajata. Nii, et teile ja eelkõige mulle soovin, et otsiksime üles selle aja , mis Jumal meile andnud on ja kasutaksime seda nii, et kui me ükskord koju lähme siis teised mõtlevad, et temal oli aega teiste jaoks ja see on see , mis tegelikult loeb.

Tsitaat

Kallid abituriendid, ma ei kadesta teid

*Elu on...
nagu tatilapp. See saab ükskord ikka tatti täis ja kui sa seda ära ei puhasta, siis on see lõpuks kasutu ja isegi rõve. -tsitaadi lõpp-

Ma tihti mõtlen elu peale, sest noh, ise ju elan seda sama Elu. Mulle meeldib see elu. Jumal on ju selle mulle andnud. Ma mõtlen nii, et see , mis ma elan ei ole üldse minu oma, vaid Jumala, ja see mõte paneb mind rohkem väärtustama elu ja mitte nii väga virisema. Kuigi vahel ma libastun, nagu osteoporoosiga vanatädi. Siis ma virisen, olen kade, mõtlen, et mu elu on ikka crap, et mina olen crapp... Aga teate, siis tuleb minu kallis Päästja ja aitab mu vaese osteoporoosihaige üles ja mul on häbi, aga kõige vingem on Jumala juures see, et ta võtab isegi selle häbi ära! No mõelda vaid, kui ägedat Jumalat me ikka teenime!
Mul on palju mille eest olla tänulik, aga kahjuks ma ei pea seda nii tihti meeles. Ma tahaksin, et mu süda oleks kaetud tänuga ja ma siis oskaksin elada nii, nagu Jumal on määranud. See oleks vinge. ma arvan, et mu probleem ongi see tihti, et ma lasen muudel asjadel varastada esikoha oma elus. Aga esikoht peab kuuluma mu südames Jeesusele, lihtsalt peab! Kõige kuulim Jumala juures on see, et tema oli,on ja jääb samaks. Püha ja Kõigeväeline:)

Ps: Mu tsitaat käis küll retro riidest tatilappide kohta aga ma tegelt kasutan neid ühekordseid. Enne istusime diivanil siis, mina ja Mare, ja mina siis nuuskasin ja nuuskasin ja nuuskasin oma sisikonda välja ja siis oli hunnik lappe mul siin kõrval diivanil. Nüüd võite mõelda, et rõvedad! aga oh ei! ``Tuleb ikka ilu näha``ütles mulle üks. No ma siis nägin ka ilu...lapid olid kui väiksed armsad lumepallid, millega saab sõda teha või kindlust ehitada. Ma otsustasin esimese kasuks ja tegin sõda Marega.Võite arvata , mis ta selle peale ütles, ta ei näind ilu...

Jõekanal

Täna nägin kuidas kaks poissi anne kanali juures kiikudeni pääsemiseks peaegu nabani veest läbi läksid , siis rõõmsasti kiikusid ja tagasi jälle nabani veest läbi tulid. Päris tore oli niiviis vaadata ja naerda nende üle, rõõmu tunda et ma nende ema pole ja salaja ise samamoodi teha soovida.

Ma olen sügavalt veenudnud, et kunagi on see päev, mil anne kanal ja emajõgi saavad üheks. Ja siis pole isegi vaja mõnel küsida enam: kas anne kanal polegi emajõega ühenduses? sest siis ju on!

Kujutlus

Andsin täna lasteaias 4. aastastele põngerjatele liikumistundi. Tunni alguses seletasin neile soojenduse reegleid. Üheks reegliks oli see, et ringis jooksmise ajal pidid nad ümber kahe maha pandud hüppenööri jooksma, et siis ring väikses ei läheks. Väga loogiline mu meelest. Siis üks tegelane ütles mulle: `Kule, teeme nii , et seal keskel on tuli.` Ma olin loomulikult nõus sellega. Aga siis hakkasid teiste laste võimed ka ilmsiks tulema.`Teeme, et seal on vesi! Teeme, et on krokodillid, mis su ära söövad kui sinna keskele lähed!` No , olgu..siis me tegimegi, et seal oli Tulevee järv kus elasid jõhkrad krokodillid. Hakkasime siis ringis soojendust tegema ja , et harjutusi ette näidata läksin ma ise ringi keskele,et kõik mind näeks ja korraga hakkasid lapsed karjuma: Krokodillid söövad su ära !!! Hüppasin siis ruttu Tulevee järvest välja ja napilt veel pääsesin eluga, tänu Jumalale. Kuidas ma küll nii kiiresti unustada sain. Kui ma oleksin väike, siis ütleksin, et suured on ikka väga rumalad vahel.

Vahel ma tahaksin olla mees. No ma igaks juhuks siis seletan ka.
Kõnnin toredasti üksinda hilja õhtul annelinna betoonmajade vahelt kodu poole. Kell on päris palju, nii, et enam teisi kõndijaid nagu polegi. Et kiiremini koju jõuda, otsustan natuke maad lõigata ja otse üle muruplatsi minna. Teiselt poolt muruplatsi teeb üks teine ka lõikekat, otse mulle vastu tahab tulla. See teine on mees, selline mustas , kapuuts peas. Mina siis kõnnin edasi, rahulikult. Siis kustub täpselt minu kohal tänavavalgustus ära. Nüüd ma mõtlen , et see on natuke nagu õudukas. Aga samas kõnnin ikka edasi ja see mees kõnnib ka edasi. Mida lähemale ta jõuab, seda hirmsam hakkab. Jah, ma natuke kardan, aga midagi teha ei saa muud kui rahulikult edasi kõndida. Nii, hetke pärast on ta mu kõrval täitsa, siis läheb mööda ja kõnnib edasi, ja samamoodi ma. korraks vaatan veel selja taha, et olla kindel. Milles täpsemalt? Seda ma ei tea, et lihtsalt olla kindel.
See on veider. See mees võis olla ka maailma kõige heatahtlikuma ja toredam, aga mina ikka kartsin. Sest tema oli ju mees, tumedas ja kapuutsiga. Äkki kui ma oleks tumedas ja kapuutsiga kardetaks ka mind.. vaevalt, ma olen ju naine, keegi ei karda naisi, aind mehi. Aaa, kahvatuid lapsi valges kleidis kardetaks ka, ma arvan.

väike äike

Praegu sajab äikese vihma õues. Nii kuul mu meelest. Mulle on alati äike meeldinud. Ma ei teagi täpselt miks, vb sest see on lihtsalt nii võimas ja mulle meeldivad võimsad asjad üldiselt. Ma mäletan kuidas ma kord seisin pirital mere ääres ja parasjagu oli äikesetorm, selline mitte tavaline - üks välguke siin seal,vaid ikka korralik, nii et taevas koguaeg pidevalt sähvatas igasuguse kuju ja pikkusega välgunooli ja paar korda lõi terve taevalaotuse siniseks. Siis niiviisi väljas seistes seal tekib partamatult tunne, et oled ise ikka nii jõuetu kogu selle võimsuse kõrval, mis Looja teind on. Mind ikka ja jälle hämmastab Jumala arm. Noh, et miks ta üldse peaks niimoodi inimese peale mõtlema, temast hoolima, teda armastama. Ehk see hämmastus teebki Jumala armu nii võrratuks.
Panin selle pildi, sest mulle meenus, et Tiina kardab äikest. Isegi väga. Selles mõttes, et Jumala loodu on vahel isegi nii võimas, et võtab värisema!

Lähen nüüd jooksma igatahes, sest märtsi lõpus äikesega joosta on väga harv võimalus mu meelest ja ma ei tahaks elus võimalusi käest lasta libiseda.

Pühendan selle Marele, sest ta on lihtsalt nii...lahe
Nimelt istume praegu annelinna köögis, pisike köök on meil. Mina istun rahulikult arvuti taga ja söön maailma parimat shokolaadi. Järsku kuulen karjeid. Ehmatusest tõstan pea ja vaatan, kellel need karjed kuuluvad. Avaneb siis mulle selline pilt: Margit istub toolil, pisar silmas ja karjub marele, kuidas õigesti juukseid peab värvima. Mare hoiab käes suurt punast kammi, mis näib kui raudne ,nõukaajast pärit. Mul on selline tunne, et Mare on Margiti peale kuri ja kikub ta juusekid. siis vaatan imestusega, mis toimub, Mare üritab teha Margiti juustest sellist soengut nagu tsipoliinol oli, teate see sibul.Mina siis istun rahulikult, vaikselt, nagu ma ikka alati olen ja Mare karjub mulle: Mis sa irvitad seal, tule värvi ise! Milline ülekohus...

Oehh,kingsepale kingi valmistama vist pole jah mõtet minna.

Olen hetkeln üksinda kuulan Tõnist ja söön halvaad. Mulle meeldib halvaad süüa nii, et võtan ikka korraga suure ampsu ja siis söön seda ampsu natuke aega. Aga halvaaga on selline kurb lugu, et see õudsalt pudiseb. Nii ma siis hammustan oma ampsu ja terve nägu on seda halvaad täis. Nagu väiksel lapsel , võiks öelda. Aga mind see ei heiduta, sest just nii mulle meeldibki üksinda halvaad süüa. Teistega koos ma nii ei söö. Siis murran halvaa küljest väikese tüki ja närin seda nagu mõni lind. Veider jah, et inimesed teistega koos olles on alati kohe teistsugused ikka. Arvatakse , et siuke rafineeritud käitumine teiste juures olekul on see õige. No ma ise ju arvan ka nii, aga miks ometi? Võibolla just peaksid kõik inimesed olema sellised teiste juuresolekul nagu nad üksigi on, noh, et ei ole siin midagi ilustamist onju! Ei tea jah.

Kui ma nüüd teie juures halvaad söön järgmisel korral, ärge siis üldse mitte imestage...

Mõtlesin just kui hea, et mu nimi Talvi pole, emotsionaalselt raske oleks...noh, siuke muserdavalt pikk talv on olnd, ja siis kui end tutvustaksin, tere mina olen Talvi, siis kõik vaataks mind niimoodi imelikult, ja ei ütleks midagi, aga ma teaksin, jah ma juba teaksin, et nad mõtlevad sisimas: sina oledki selles süüdi, Talvi!

Panen oma tütrele igaks juhuks nimeks Juuli.

Rääkisime respiratoorsest hindamisest ja õppejõud küsis: Milliseid hingamistüüpe te üldsegi teate?
Keegi vastas tagapingist: Üheshingamine.

jap, mõnikord on rõõm olla eestlane, selline sulnis rõõm, kui kohe nii eriti täpne olla.

Mulle väga meeldib lapsepõlv. Võibolla mulle lapsena see põlv väga ei meeldinud (siinkohal tahaks hirmsasti kellelegi ühe põlve nalja teha, aga las see jääda;)), aga igatahes nüüd, suurena meeldib see mulle väga. Kogu kontsepsioon lapsepõlvest tundub mulle kuidagi müstiline aga samas lihtne, nagu mingi muinasjutumaa oleks. Mul on nii hea meel, et Jumal on lapsed just selliseks loond, nagu ta on. Lapsed on nii siirad ja konkreetsed. Mu meelest suudavad nad kuidagi paremini elada olevikus. Nad ei muretse nii palju sellepärast, mis on tulemas ja samas ei mõtle sellele, mis oli. Nad unustavad kiiremini selle,mis ei vääri meelespidamist. Neilt on ikka nii palju õppida. See on veider, et peab nagu uuesti jälle õppima, sest tegelt on kõik ju olnud lapsed ja olnud just sellised siirad ja konkreetsed.
*Eile nägin muru ja olin nii õnnelik, ausalt. Mõtlesin siis natuke kevadele, niimoodi lihsalt mõtlesingi kevade peale. Ilus. Igatahes, leidisn täna sellise luuletuse:

Kevad on ilus aeg
meid suveks valmis laeb
Meile lilli ta toob
pajudele urvad külge koob

Mõnus lihtne ja konkreetne luuletus mu meelest. Võite siis arvata, kes selle kirjutas.Ta on suhteliselt kuulus tegelt.

Hetkel toimuvad olümpiamängud on mu meelest väga huvitavad, sest nad võivad sulle nii mõndagi õpetatda. Näiteks olen mina hakkanud mõtlema, et olen hoopiski norrakas tegelt. Igakord kui norra sportlastel hästi läheb, läheb ka mul. Kui Björgen sprindi võitis olin ma sama õnnelik, kui just mitte õnnelikum , kui Krsitiina hõbeda sai. Kui Steira suusavahetuses jälle neljandaks jäi oli mul tunne, nagu ma oleks neljandaks jälle jäänd( ma tean seda tunnet küll, väga valus on). Ja kui Svindal SG võitis , tuli mul ikka pisar silma ka..no, peaegu ikka! Novot, vb on see sellepärast, et eestlasi lihtsalt pole , kes mul emotsioone tekitaks ja eks neid emotsioone on ikka vaja ju. Aga noh, eks ma ikka täiesti tuim polnud ka täna , kui peale originaaltantsu eesti paar viimasele kohale jäi. kurb. Aga mis seal ikka vähemalt mul oli GB paar, kes tantsis J. Cashi laulu` I`ve been everywhere man` laulu järgi kantrit.
Nagu te aravata võite ,siis mulle meeldib väga olümpia .Mulle meeldib rõõmustada koos võitjatega ja kurvastada kukkujatega. Mõelda, et just minu sportlane sai kulla, kuigi tegelikult pole me isegi samast riigist, aga vähemalt nii mõelda on hea.

*Kui ma kunagi bobikelgutajaks hakkan, siis hakkan kindlasti kahemehe ( või noh, naise) kelgus tagumiseks sõitjaks. Miks tagumiseks? Tagumisel on nii, et tema alguses hüüab siis.. ( no ma täpselt ei teagi nüüd, mida, aga ma mõtlen siis mida ma hüüakas) ma arvan, et hüüaksin igas erinevas riigis selle riigi keeles midagi. Nt kui ma siguldas peaksin harjutama (see on eestile kõige lähem kelgurada) siis hüüaksin `salde jums!` Siis ma lükkaks kelgu lahti ja me jookseks kiirestikiiresti. Siis natukese aja pärast me hüppaks kelku ja mina (tagumine sõitja siis) paneks lihtsalt pea alla põlvedele ja siis niimoodi sõidaks seal 150 km/h, samal ajal kui eesmine sõitja peab pea püsti hoidma ja juhtima. Ma saaks isegi põhimõtteliselt tukkuda seal, keegi ju ei saaks aru kui mul pea nagunii põlvedel on. Ma arvan, et teeks isegi omale eesmärgiks, et selle 50 sek jooksul magama jääda, et kas see oleks füüsiliselt üldsegi võimalik.

Lucid Living

Üks mu teooria on siis selline: (Illustreerin seda looga)
Pühapäeval hakkasin tallinnast tartu poole tulema.(mõne jaoks minema, mulle hetkel tulema) Mõtlesin juba kahese rongiga tulla, aga kahjuks (või samas, õnneks või noh mis iganes) ma ei jõudnud sellele ja ei jõudnud ka viiesele ja jõudisn hoopis kaheksasele. Niisiis, kuna ma olen juba üpris kogenud selles tartu-tallinn-tartu rongisõidus, siis tean täpselt, et kui tahan saada istekohta akna all kaheksasele rongile, pean kindlasti kolmveerand perroonil olema ja ootama, millal rong sisse jõuab, et siis nobedasti inimeste vahelt märkamatult rongi lipsata. Jah, selline nobe lipsaja ma olengi. Sellel pühapäeval ootasin siis rongi seal perroonil koos mitme saja teise vaese tudengiga, kes 50. krooniga tartu tahtsid minna(tulla). Minu kõrval ootas rongi ka Iiris, kes on lihtsalt nii äge , et tuli mulle taskurätikuga nutma. Siis me seal niimoodi kahekesi ootasime (pluss ülejäänud sada matsi, aga neid me ei tundunud ja siis kirjutangi, et ootasime kahekesi, sest isegi kui nemad ootasid midagi, siis meie ootasime seda rongi, mis mind tartusse viiks, teised ootasid seda, mis neid viiks) ja I, ma usun natuke ikka nuttis, onju. (no, las ma mõtlen siis , et natuke nutsid, siis on lugu nagu põnevam) Kuna minu nobeda lipsamiseni oli veel 5 mintsa aega,jõudsime veel Iga natuke mõtiskleda. Mäletan , et mõtisklesin rongisõidu üle. (Loogiline vist jah, kui mõtiskleks nt laevasõidu üle parroonil oleks vist midagi viltu). Ütlesin nii: `Nii huvitav, et vanasti oli nii,et tartu rongi peale minna oli nii hea tunne, aga nüüd on nii, et tallinna rongi peale minna on hea tunne , aga tartu oma peale tuim.` see oli mu meelest väga sügav mõtisklus.Siis hakkas rongi tuluke paistma ja I ütles: `Ma täiega tahaks lihtsalt hüpata sellele rongile ja tulla suga tartu.` Ja ma ütlesin siis:` No, tule siis!` Aga I ei tulnud. I pidi veel õhtul Viimsisse sõitma ja siis juuniorite tundi ette valmistama ja siis veel sada asja tegema. Ta ütles, et järgmine kord tuleb. Aga ma ütlesin, et siis pole see enam see. (kui mõistate, mis see see on)
Niisiis, pikk lugu lühike: (või tegelt pikk lugu on ikka pikk). Kui I olekski hüpanud minuga rongile, lihtsalt sellepärast, et tal tuli selline mõte, et Ohhh tahaks täiega hüpata rongile ja sõita tartu, siis mu meelest see kvalifitseeruks juba Lucid livingu alla. Või noh, võiks ju iseenesest.

*Täna öösel õppimise kõrvale vahetasin kohvi coca vastu, olen enda valikuga rahul. Kahju, et ma varem selle peale ei tulnud.

Aa, ja veel see ka, et ma siiski täna lõpuks nägin Lucid dreami üle pika aja. Pole kunagi nii kõrgele lennanud. Täiega kuul oli:)

Hetke olukord on siis nii: Kell saab kohe pool kolm. Meil on korteris kolm tuba ja igas toas magab praegu üks inimene. Mina pole see üks, sest ma ju ei maga. ma olen hoopis köögis ja õpin. Nüüd tekib mul küsimus, et kas õpin ikka, sest praegu ju kirjutan hoopiski. No, mõtleme, et õpin, siis on parem. Triinu aitas mul enne miimika lihaseid õppida. Tegi tuima nägu nt ja mina siis ütlesin, et suud tõmbab lateraalsele m. risorius. Aga alahuule langetamises oli ta suht kehvake. Ma avastasin, et ma ei oska mõlemat suunurka korraga langetada. Triinu oskab, veel oskab ta naeratada suunurgad all- Ulme! Mul läheb praegu kolmas tass kohvi, või neljas, ma ei mäleta täpselt enam. see aga hakkab lõppema, nii, et tassi põhjas on kohvi paks. Nüüd saan selle pealt ennustada vist. Kohvipaksu pealt mu meelest ennustati ju. No vaatame siis....Nii suht rõve näeb välja, selline pruun ja paks nagu..noh..teate isegi..Ennustan , et tuleb porine kevad.
Sõitsin rongiga tartu täna ja avastasin, et akendel on uued luuletused pandud. see tegi mind rõõmsaks, sest vanad olid juba nii ..vanad. Minu aknale sattus täna luuletus `Aeg`. ma enam ei mäleta seda muidugi, sest magasin terve tee, aga mõte jäi meelde. See oli umbes selline, et aeg tuleb ja sööb su ära. Või noh, peaegu selline. Võibolla nägin seda hoopis unes , aga mu meelest siiski oli selline. Päris hea mõte mu meelest tegelt, kui nüüd niimoodi öösel mõelda seda mõtet.
Siis üks mõte, mis ma veel mõtlesin oli see: sõitsin rongijaamast bussiga annelinna poole. Oli selline väike marsa buss. Ja kui peatus oli ja inimesed maha läksid siis ütlesid kõik rõõmsasti bussjuhile `tänks, mees!` ( tegelt ütlesid siiski aitäh, aga ma olen kindel, et mõtlesid nii) ja soovisid ilusat õhtut. Ja kui minu kord tuli maha minna, siis ma ka üritasin olla selline hästi, hästi rõõmus ja ütlesin `head aega!` ja siis mõtlesin, et nii tore ikka , et lihtsalt ühistranspordis kõik on nii toredad siin tartus õhtuti!

Täna on nüüd 15 veebruar ja 14 sai läbi, kuigi ma pole ju maganud vahepeal. Kuidas siis uus päev niimoodi tuleb ilma , et ma magaks vahepeal.. ehk niimoodi see aeg vaikselt näribki meid.

Pole vahet, kas sa avaldad luulet, või armastust.
Niimoodi ütles üks mees, mitte mina. Kuid olles selle kirja pannud, ütlesin siis ehk minagi.Nojah, eks armastus ole omamoodi luule küll. Ma pole eriti armastusest kirjutanud. Võibolla sellepärast, et ei tea , mis see täpselt on. ja võibolla ka sellepärast, et kardan. Kardan armastust?-mõtlete. Ei, seda mitte, väljakutsed meeldivad mulle. See on pigem nagu aukartus. Kardan muuta selle suurejoonelise isegi salapärase asja oma sõnadega vähem tähtsaks ja tavaliseks. Sõnadel on vägi, kas teatsite. Ma kunagi mõtlen välja kuidas kirjutada suurejoonelisest armastusest , lihtsate sõnadega. Oma sõnadega , oma armastusest. Ja siis ma kirjutan teile. Täna aga pole armastus defineerimiseks, vaid elamiseks.

*Siis mõtlesin veel täna , et kuna ma pole ammu Lucid dreamingut saanud harrastada, siis võiks proovida Lucid livingut. Kuidas see käib? pole veel mõelnud, küll jõuan. Mul on palju mõtteid:)

Ma tahaks paljajalu vihma sees joosta--see on mu soov . Natuke igav tegelt. Võiks tahta nt paljajalu lume sees joosta. Seda pole ma varem teind ja samas oleks kohe omast käest see lumi võtta, või noh õuest siiski. Siis ma ei peaks isegi kõigile ütlema , et ma tahaks lume sees paljajalu joosta, siis võtaks lihtsalt villased sokid jalast ja läheks. Mare veel küsiks tõstes pilgu: `kuhu sa siis niimoodi lähed keset ööd?` (natuke nagu emaliku tooniga). Ja ma vaataks tõsiselt talle otsa ja vastaksin ` Lähen lume sisse jooksma, paljajalu..ja kui küsid- miks? siis vastan: tahan!` Aga selle peale loomulikult Mare ei küsiks- miks.Ta juba teaks...

Aga ma tahaks paljajalu ikkagi vihma sees joosta:) Ja siis mu unistuses on veel nii, et on umbes 20 kraadi sooja, ja päike loojub, nii et nagu peaaegu on loojunud ja veel natuke on jäänud..ja siis ma seal üksi jooksen, mul on seljas selline ilus valge seelik, ja siis kõrval heinamaal on kaks lammast ja üks lehm, siis nad vaatavad niimoodi armasti mulle järele, nagu tahaksid öelda..`Me mõistame, miks sa jooksed...:)` (--see smail siis tähendas, et nad naeratavd ka) Ja siis ma olen õnnelik..et vihma sajab ja õnnelik, et ma saan joosta, niiviisi paljajalu.

Mõnikord on selline päev, mil ma mõtlen olulistest asjadest. Asjadest, mis muudaksid maailma, minu maailma ja isegi asjadest , mis muudaksid teiste maailma. Sel päeval ma tunnen, et olen tugev ja saan hakkama kõigega. Ei lase mitte millelgi ega kellelgi tõmmata end alla. Sellisel päeval tunnen, et elan. Elan sellist elu, mis Jumal tahab , et elaksin. Sellisel päeval ma võtaks kätte raamatu, mis õpetab, kuulaks tarkusi, loeks tarkusi ehk isegi räägiks tarkusi. Sellisel päeval ütleks ma inimestele asju, mis loevad -unustaksin korraks tühjad sõnad ja kasutaksin olulisi. Sellisel päeval ma ei oleks nii egoistlik ja armastaksin paremini, vähemalt prooviksin armastada.

Täna aga keriks end tekis sisse mõnusasti ja aind magaks, siis vahepeal tõuseks, sööks midagi head ja siis jälle magaks. Vot siuke päev on siis täna. Ehk homme tuleb see oluliste mõtete päev.

Linda

Olen üksinda kodus. Seda just tihti ei juhtugi, et niiviisi ükisnda laupäeva õhtupoolikut tartus veedan. Vanasti olin ikka väga tihti üksinda, nüüd siblab ikka keegi koguaeg siin korteris ringi. selles mõttes on väga hea vaheldusesks üksinda olla. Logelesin teleka ees (õppimne loomuliklt käe ulatuses, et te ei arvaks, et ma mingi logeleja olen;))ja vaatasin Travelit, siis otustasin, et midagi vist peab sööma, aga ma ei viitsinud midagi tegema hakata. See ongi sellise üksi olemise eelis, kui tahan süüa siis võin teha sed nt , mis ma nüüd tegingi... Mulle meenus , et mul on kusagil 300 g shoko, mis ja just jõuludeks sain (mitte, et see oleks kuu aega vana, vaid sain just ühe jõulukingi) ja mõtlesin siis, et huvitav kas suudaksin korraga terve 300 g shoko ära süüa. Otsin välja siis `Linda` shokolaadi, mis mulle kohe Kalevit meenutas. Ei tea küll , miks. Kui ma Kalevile mingit kinki pean tegema, siis ma alati ostan mingeid kalevi komme või shokolaade juurde ja ise vaikselt mõtlen, et vau küll ma olen geniaalne , aga tegelt on tõde see, et olen lihtsalt üks neist, kes arvab, et ta on geniaalne ostes Kalvile kalevit. nagu Tiinale tiina kommegi. Peab vist ikka Tiinale hakkama Kalevi komme viima, see oleks vist geniaalsem, jah:) Niisiis. Võtsin oma Linda ja hakkasin lõunat sööma.(või noh õhtust, kui võtta üldkehtivate kellaaegade järgi, mitte minu elu kellaaegade) Aga õnnetuseks ei suutnudki tervet süüa. Noh põhimõtteliselt ma arvan, et oleksin suuteline selle sisse ajama, aga siis peaksin arvestama õhtupooliku tualetis veetmisega, mis ei tundu just eriti mõnus plaan, nii et piirdusin selle 100. grammiga siis.
Tahtsin siis teed peale juua ja mu terve tassitäis teed oli jälle külmaks läinud. Alati ma unustan ära, et mul on tee ja siis see läheb külmaks. See on üks kõige tüütum asi üldse.Ma tahaks leiutada nagu mingi seadeldise, mis tuletaks mulle meelde, et mul on teed tassis ja annaks märku kui see kriitilise jahtumise piiri peal on. Aga jah, mis seal ikka, Joon nüüd oma külma teed ja kujutan, ette , et mul on hästihästi palav. Nüüd on mõnus juua.

Elu on päris lihtne, mis! Kõik on kujutlemise asi. Eks ma niimoodi üksinda kodus olles kujutlengi, teistega koos ei saa, siis peab elama.

Täna praktikumis:

õppejõud: Nüüd hüppame kõik nagu rohutirtsud. Kuidas rohutirts üldse hüppab?
keegi: Rohutirtsul on viiul.

õppejõud: see pool siin on emased kassid ja see pool isased, nüüd teeme nii, et isased ründavad emaseid.

* Teoorias õppisime siis kuidas anda liikumistunde lasteaias, aga praktikas õppisime , kuidas olla laps. Oli meelest läind juba. See polegi nii lihtne. Ei saand väga hästi hakkama sellega, aga vist pole vajagi. Las laste lõbud jääda lastele.
Aga peale praktikumi jäi mulle kõrvu kummitama üks laul küll. Kurg ja konn. Ehk teate seda tuntud lastelaulu. Aga mul jäi kummitama hoopis see suurte versioon sellest, mille genialistid tegid kunagi. See versioon, kus lõpus istub kivil kurg, kel on kõht täis konn ei jõudnud end päästa... Mulle on alati see versioon millegi pärast kuidagi rohkem meeldinud.

Mul on õdede-venna lapsi nüüd juba nii palju, et kui keegi küsib nende nimesid, siis pean ikka pikalt järele mõtlema. vanuseid pole mõtet küsidagi. Tean vaid , et kõige vanem on (vist) 15 ja kõige noorem (vist) alla kuu.(või oli ikka juba üle kuu- ei mäleta enam) Igatahes on tädi päris äge olla. Saan lastega mängida ja pisemaid hoida ja samas ei pea tegelema nende pahanduste või öiste nuttudega. Saan olla lihtsalt see `lahe tädi`.(No vb selle 15 a meelest, ma pole enam nii lahe, aga mis tema ka teab- pubekas ju) Lapsed ei saa kunagi mu peale vihaseks, ega solvu. Igakord kui näen neid, siis teen mingit ägedat mängu ja jälle olengi `lahe tädi`.
Aga isegi kui ma naudin seda `lahe ´ olemist väga, oleks ikka suht äge kui oleks lapsed, kes saaksid mu peale vihaseks ja solvuks, ja kelle meelest ma ei ole koguaeg nii lahe. Imelikuna kõlab see unistus. Ei tea jah, eks lahe pole vist nii lihtne olla midagi.

Bussis oli kas valge mütsiga tädi. Ühel oli punane mantel ja teisel kollane. Ma seisin nende kõrval ja kuulasin nende juttu pealt. Mulle meeldib mõnikord inimeste vestlusi pealt kuulata. Ma kõike väga täpselt ei kuulnud, aga...
Tädi Punases: Minu mehe surmast saab nüüd kolm aastat ( tavalise, erksa häälega)
...kuule, aga kas sa Maie matustel käisid?
Tädi kollases:(rõõmsalt) Jaaaa! Ega meid seal palju polndki, Silvi oli ka.

Täna küsin sult, kas sa kinos käisid juba uut filmi vaatamas, homme küsin, kas sa Silvi matustel käisid- ja seegi tundub juba tavaline.
Ma tahaks, et see ei muutuks tavaliseks, aga midagi pole vist parata.

*Täna sain postiga kirja. Nagu sellise oldschool ikka, käsitsi kirjutatud, kuupäev paremas servas ja ümbrikul ilus mark. Nii mõnus. Kohe tekkis tahtmine vastu kirjutada.
Kui keegi tahab mulle ka kirju saata, siis mu praegune aadress on
Kaunase pst 14-18
50704 Tartu
:)

Eriline aasta vol2

Mu meelest on väga huvitav see, et inimesed tunnevad tavaliselt piinlikust kui nad kukuvad. Näiteks kui libisevad ja siis kukuvad. Imelik, miks peaks piinlikust tundma? Täna ma kukkusin. Libisesin ja kukkusin. Aga mitte nagu niisama jää peal vaid ikka korralikult kivi trepil, nii, et libisesin lausa paar astet alla ja puha. (Ma polnudki varem nii kukkunud, nii et päris huvitav tegelikult.)Aga esimene mõte polnud mul, et kui suured vigastused nüüd mul on vaid mõtlesin, et appi kui piinlik. End püsti ajades ja eemale longates mõtlesin alles, et appi, kui rõvedad sinikad nüüd jalgadel on. Piinilikust tuntakse ehk selle tõttu, et kaotad kontrolli enda üle ja kes ikka tahaks kaotada enda üle kontrolli , onju. Või ehk sellepärast, et kukkumisega sa näitad, et sa ei oska arvestada, noh siin siis ilmastikuolude ja saapamaterjali kooskõlaga. Kukkumine on natuke nagu alandus. Ma ususn, aga, et seda on vahel vaja. Nüüd ma teoorias olen targem ja enam sellise ilmaga neid saapaid jalga ei pane ( teoorias siiski). Nagu eluski, kukume vahel, sest omame ju kontrolli enda üle, kuid see on nii kerge kaduma. Siis kukumegi, saame alandatud ja hiljem armu läbi jälle tõstetud.
Etv pealt tulid aastavahetusel libauudised, kus räägiti, et tallinn palkab 20 000 kõnnisaatjat, kes talvel inimesi käekõrval saadavad. Meil on olemas elu jaoks Kõnnisaatja, peame laskma tal vaid meid saata.
Hiljem koju jõudes vaatasin siis jalgu, Paremal jalal on sinikas mille läbimõõt on umbes 15 cm, päris kuul!

Ma juba tunnen, et uus aasta on eriline.(sarkasm) (noh, ma pole veel leidnud siukest fonti, mis ütleks, neile, kes mind ei tea nii hästi, kui ma kasutan sarkasmi) Jah, tulin õhtul koju ja astusin rõõmsana tiina tuppa (vb ma polnud ikka rõõmus, aga te seda ei tea). Viskasin koti maha, kuid järsku polnud ma enam nii rõõmus ( sest te ju eeldate , et ma olin enne rõõmus). Nimelt lebas vaibal mõnus nõelapoiss ja mina loomulikult suutsin selle oma vasakusse jalga astuda. Aga mitte nagu niisama, vaid selle paksema poolega, kus niit ka ikka otsas oli. Selles mõttes huvitav, et ma pole kunagi endale niiviisi nõela jalga astunudki ja ma ei teadnudki , mis tunne see on. Nüüd tean. Kõigil, kel pole veel nii vedanud, siis see on nii: alguses, mõtled, et ai, mis see veel oli. Siis vaatad: oi, nõel! Siis on nagu siuke natuke valus. reaktsioonist üritad kohe seda välja võtma hakata. Vot see tõmbamine ongi kõige valusam, kui jätaks selle nõela sinna jalga, siis ei oleks pooltki nii hull. Aga point on tegelikult tagajärgedes. Nüüd on nii, et mul on jalas auk (noh, mulle meeldib nii mõelda, et mul on nüüd jalas auk) ja see auk nagu annab ennast tunda, tean täpselt kus ta on.Aga muud hullu mu jalaga ei juhtu. Aga kui oleksin selle nõela sinna jalga jätnud, siis ehk tõesti poleks nüüd jalas auku, aga arvatavasti poleks varsti jalga kah. Nii, et tagajärgedega pead arvestama, kui sa midagi teed. Ja mitte ainult nõela puhul, ikka iga asja ja teo.