Mu selle nädala suurim avastus oli see, et pimedad lapsed mängivad ka peitust.
Mul on imeline võimalus kuu aega töötada pimedate lastega. Nad aitavad mul õppida jälle elu kohta. Need lapsed ka näevad. Nad näevad teistmoodi kui mina, kes saan lugeda neid sõnu, mida kirjutan, aga nad näevad. Mõtlen, et tahaks isegi ka nii näha nagu nemad. Mitte olla pime, aga lihtsalt näha sügavamale, kui see, mis paistab silmale. Olen Jumalale tänulik, et saan näha Tema imelist loodut siin maailmas ja palun, et ma suudaksin rohkem näha südamega.
Väike 3. aastane Karl, vaadates üles, aknast välja õue poole, kus sadas paduvihma: ``Päike paistab.``
Jah, paistab küll...
