Vahel ma tahaksin olla mees. No ma igaks juhuks siis seletan ka.
Kõnnin toredasti üksinda hilja õhtul annelinna betoonmajade vahelt kodu poole. Kell on päris palju, nii, et enam teisi kõndijaid nagu polegi. Et kiiremini koju jõuda, otsustan natuke maad lõigata ja otse üle muruplatsi minna. Teiselt poolt muruplatsi teeb üks teine ka lõikekat, otse mulle vastu tahab tulla. See teine on mees, selline mustas , kapuuts peas. Mina siis kõnnin edasi, rahulikult. Siis kustub täpselt minu kohal tänavavalgustus ära. Nüüd ma mõtlen , et see on natuke nagu õudukas. Aga samas kõnnin ikka edasi ja see mees kõnnib ka edasi. Mida lähemale ta jõuab, seda hirmsam hakkab. Jah, ma natuke kardan, aga midagi teha ei saa muud kui rahulikult edasi kõndida. Nii, hetke pärast on ta mu kõrval täitsa, siis läheb mööda ja kõnnib edasi, ja samamoodi ma. korraks vaatan veel selja taha, et olla kindel. Milles täpsemalt? Seda ma ei tea, et lihtsalt olla kindel.
See on veider. See mees võis olla ka maailma kõige heatahtlikuma ja toredam, aga mina ikka kartsin. Sest tema oli ju mees, tumedas ja kapuutsiga. Äkki kui ma oleks tumedas ja kapuutsiga kardetaks ka mind.. vaevalt, ma olen ju naine, keegi ei karda naisi, aind mehi. Aaa, kahvatuid lapsi valges kleidis kardetaks ka, ma arvan.

väike äike

Praegu sajab äikese vihma õues. Nii kuul mu meelest. Mulle on alati äike meeldinud. Ma ei teagi täpselt miks, vb sest see on lihtsalt nii võimas ja mulle meeldivad võimsad asjad üldiselt. Ma mäletan kuidas ma kord seisin pirital mere ääres ja parasjagu oli äikesetorm, selline mitte tavaline - üks välguke siin seal,vaid ikka korralik, nii et taevas koguaeg pidevalt sähvatas igasuguse kuju ja pikkusega välgunooli ja paar korda lõi terve taevalaotuse siniseks. Siis niiviisi väljas seistes seal tekib partamatult tunne, et oled ise ikka nii jõuetu kogu selle võimsuse kõrval, mis Looja teind on. Mind ikka ja jälle hämmastab Jumala arm. Noh, et miks ta üldse peaks niimoodi inimese peale mõtlema, temast hoolima, teda armastama. Ehk see hämmastus teebki Jumala armu nii võrratuks.
Panin selle pildi, sest mulle meenus, et Tiina kardab äikest. Isegi väga. Selles mõttes, et Jumala loodu on vahel isegi nii võimas, et võtab värisema!

Lähen nüüd jooksma igatahes, sest märtsi lõpus äikesega joosta on väga harv võimalus mu meelest ja ma ei tahaks elus võimalusi käest lasta libiseda.

Pühendan selle Marele, sest ta on lihtsalt nii...lahe
Nimelt istume praegu annelinna köögis, pisike köök on meil. Mina istun rahulikult arvuti taga ja söön maailma parimat shokolaadi. Järsku kuulen karjeid. Ehmatusest tõstan pea ja vaatan, kellel need karjed kuuluvad. Avaneb siis mulle selline pilt: Margit istub toolil, pisar silmas ja karjub marele, kuidas õigesti juukseid peab värvima. Mare hoiab käes suurt punast kammi, mis näib kui raudne ,nõukaajast pärit. Mul on selline tunne, et Mare on Margiti peale kuri ja kikub ta juusekid. siis vaatan imestusega, mis toimub, Mare üritab teha Margiti juustest sellist soengut nagu tsipoliinol oli, teate see sibul.Mina siis istun rahulikult, vaikselt, nagu ma ikka alati olen ja Mare karjub mulle: Mis sa irvitad seal, tule värvi ise! Milline ülekohus...

Oehh,kingsepale kingi valmistama vist pole jah mõtet minna.

Olen hetkeln üksinda kuulan Tõnist ja söön halvaad. Mulle meeldib halvaad süüa nii, et võtan ikka korraga suure ampsu ja siis söön seda ampsu natuke aega. Aga halvaaga on selline kurb lugu, et see õudsalt pudiseb. Nii ma siis hammustan oma ampsu ja terve nägu on seda halvaad täis. Nagu väiksel lapsel , võiks öelda. Aga mind see ei heiduta, sest just nii mulle meeldibki üksinda halvaad süüa. Teistega koos ma nii ei söö. Siis murran halvaa küljest väikese tüki ja närin seda nagu mõni lind. Veider jah, et inimesed teistega koos olles on alati kohe teistsugused ikka. Arvatakse , et siuke rafineeritud käitumine teiste juures olekul on see õige. No ma ise ju arvan ka nii, aga miks ometi? Võibolla just peaksid kõik inimesed olema sellised teiste juuresolekul nagu nad üksigi on, noh, et ei ole siin midagi ilustamist onju! Ei tea jah.

Kui ma nüüd teie juures halvaad söön järgmisel korral, ärge siis üldse mitte imestage...

Mõtlesin just kui hea, et mu nimi Talvi pole, emotsionaalselt raske oleks...noh, siuke muserdavalt pikk talv on olnd, ja siis kui end tutvustaksin, tere mina olen Talvi, siis kõik vaataks mind niimoodi imelikult, ja ei ütleks midagi, aga ma teaksin, jah ma juba teaksin, et nad mõtlevad sisimas: sina oledki selles süüdi, Talvi!

Panen oma tütrele igaks juhuks nimeks Juuli.

Rääkisime respiratoorsest hindamisest ja õppejõud küsis: Milliseid hingamistüüpe te üldsegi teate?
Keegi vastas tagapingist: Üheshingamine.

jap, mõnikord on rõõm olla eestlane, selline sulnis rõõm, kui kohe nii eriti täpne olla.

Mulle väga meeldib lapsepõlv. Võibolla mulle lapsena see põlv väga ei meeldinud (siinkohal tahaks hirmsasti kellelegi ühe põlve nalja teha, aga las see jääda;)), aga igatahes nüüd, suurena meeldib see mulle väga. Kogu kontsepsioon lapsepõlvest tundub mulle kuidagi müstiline aga samas lihtne, nagu mingi muinasjutumaa oleks. Mul on nii hea meel, et Jumal on lapsed just selliseks loond, nagu ta on. Lapsed on nii siirad ja konkreetsed. Mu meelest suudavad nad kuidagi paremini elada olevikus. Nad ei muretse nii palju sellepärast, mis on tulemas ja samas ei mõtle sellele, mis oli. Nad unustavad kiiremini selle,mis ei vääri meelespidamist. Neilt on ikka nii palju õppida. See on veider, et peab nagu uuesti jälle õppima, sest tegelt on kõik ju olnud lapsed ja olnud just sellised siirad ja konkreetsed.
*Eile nägin muru ja olin nii õnnelik, ausalt. Mõtlesin siis natuke kevadele, niimoodi lihsalt mõtlesingi kevade peale. Ilus. Igatahes, leidisn täna sellise luuletuse:

Kevad on ilus aeg
meid suveks valmis laeb
Meile lilli ta toob
pajudele urvad külge koob

Mõnus lihtne ja konkreetne luuletus mu meelest. Võite siis arvata, kes selle kirjutas.Ta on suhteliselt kuulus tegelt.