Kui Tiina veel kodus elas, siis tegime tavaliselt peale kooli alati praekartuleid. Mina koorisin ja tema praadis ( nii oli kõigile parem). Siis võtsime oma taldrikud ja läksime telekat vaatama. Mina tahtsin tavaliselt BBC d vaadata , aga allaheitlik , nagu ma olen , jäi Tiina arvmus alati peale ja me vaatasime seebikaid. Isegi kui ma igat lauset mõnitasin ja koguaeg kordasin, kui mõttetu see on, oli ikkagi tore. Mitte seebikate pärast, vaid aja. Minu ja Tiina aja.
Põhjus, miks ma sellest kirjutan: Üleeile tulin koju ja mõtlesin, et teen praekartuleid. Läksin kööki ja hakkasin koorima. Mulle tuli meelde, kuidas oli vanasti olnud... Aga seal köögis, kus me nii tihti Tiinaga koos olime süüa teinud, olin ma nüüd ..üksinda, telekat ma ka enam ei vaata (isegi mitte BBCd). Kurb hakkas lausa. Miks , mai tea. Võibolla oli põhjus selles, et natukese aja pärast tundsin kõrbelõhna ( Ega ma asjata vanasti ainult ei koorinud kartuleid), või hoopis selles, et ei suuda lahti lasta asjadest, mis on head...
Keegi(ma ei mäleta enam kes) ütles mulle hiljuti , et ära vaata tagasi. Loomulikust reaktsioonist vastasin, et ma ei vaatagi! ja hetke pärast ma lisasin..JU.
Ma arvan, et ma pean tagasi vaatama, aga ma ei tohi teha rohkemat. Ma ei tohiks kramplikult hoida kinni millestki, mida enam ei ole. Isegi kui see on hea. Sest hea , mis oli, ei pruugi saada heaks , mis on.
Las siis hetked, mis olid, jääda nendeks, mitte saada deformeerunud hetkedeks olevikus.
:)