Mind kummitab hetkel laul ``Kauneim linn on Eestis Tartu``. Kui täna aktusel selle laulu saatel lipp sisse toodi, siis hakkasin naerma. Säh sulle, väikevenna südroomi! Mis laulu saatel teil seal Tallinnas lipp sisse toodi? ``Tallinn, parim Eestis.`` Oh, ma unustasin- sellist ju pole olemas.

Huvitav, kui kaua on reaalselt võimalik üht nätsu närida?

Tallinn on täiega minu linn! Viimasel nädalal olen ma seda väga eredalt mõistnud. Kui ma bussiga ühel päeval nõmmelt linna sõitsin, vaatasin hoolikalt terve tee aknast välja ja tundisn kui hea see linn mulle on.
Ma kolin homme Tartusse. Ma ei tea, kas ka Tartu mu jaoks hea on. Ma ei tunne teda. Ma ei tea, kas ma tahan teda tunda. Otsustasin, et annan talle võimaluse. Peaasi, et ma liiga ei muutu, nii et Tallinn mind pärast ära ei tunne.

Minu inimesed, tulge mulle siis külla ja läheme kinno, ja ma tulen teile külla ja läheme kinno.

*Ma lähen viskan nüüd nätsu ära, sest see ajab juba mu südame pahaks. Ehk teen oma eksperimendi teine kord lõpuni.

Kõik , kes te viimasel ajal olete rongiga sõitnud, olete ehk märganud, et aknaklaasidele on tekkinud uutmoodi kleebised. Kleebistele on kirjutatud Eesti luuletajate teosed. Kuna ma ka ikkagi moega tahan kaasas käia, siis otustasin ka ise proovida seda Rongiluulet. Ja Eeva pealetükkival sunnil jagan ka teiega.

*Selle luuletuse kirjutasin Tundmatust Tüübist. Ta oli väga inspireeriv. Istus terve rongisõidu aja (3.5h) üksinda ja vaatas nukralt aknast välja. Ehk veeres sellel melanhoolsel põsel ka paar pisarat, seda ma ei tea. Las see jääda.
Aga jah..see on temast..Mu inspiratsiooniallikas!

***
Kaugusesse.
Üle vabiseva haava.
Metsadesse.
Peita sinu eest
selle vabiseva haava.
Mille kiskusid sa lahti
oma sooja, süüta käega.

Liblikas veel lendab,
kuid peagi maandub.
Ehk kodu ta rajab haavale
ja mõttetus siis taandub.
***

Kuna mu reisikaaslaste meelest see ehk veidike kurblik näis, otsusasin ka rõõmsama tooniga luulet proovida. Ikka seda Rongiluulet. Kes väga soovib võib sellest ka diipimaid tähendusi otsida, aga ma ei soovita. Ärge vaevake enda ilusaid päid.
***
Eesti Pingviin

Hammas loksub- üks, kaks.
Piiga kõrval, kole paks.
Peedu õige Eesti mees,
muhk on peas ja õlts on sees.

Lätlane , Sa vaene mats!
Minul kallis kleidi sats.
Teesklen, et ma olen saks.
Piiga kõrval ikka paks.

Elu on kui heinapall,
millel kaelas ripub sall.
Irvitab ta justkui sõel,
sest ta keres on ju nõel.

Kolm peotäit mulda.
Kanter ei saanudki kulda.
***

Nüüd on ka mul oma enda Rongiluule kogemus. Joonistasin ka väikese rongi pildikes oma paberile. Selline kiire rong on , viib kõikjale kuhu ainult tahad. Ja nagu Tätte laulis- Põrra-põrra!

19.19 ja vabadus

Kell oli 21.10. Ületasin kiirel sammul vabaduse väljakul teed. Olin juba poolel teel , kui mu kõrval peatus hõbedane mersu. Hõbedased mersud on mu lemmikud, sellepärast ehk jäingi vaatama. Aga see auto ei olnud üldse mu lemmik. Sellel autol oli armatuurlaual suur valge-sinine-punane lipp ja peegli küljes lehvis see kole pruun-oranz lindike. Tavaliselt ei lase ma end neil toredatel riidetükikestel häirida, aga täna on 20. august...Ma aeglustasin oma sammu ja endalegi märkamata vahtisin ma mersu juhti oma kõige kurjema näoga. Sekund hiljem vahtis mersu juht mind sama kurja näoga vastu. Aeg nagu peatus. Seal me siis seisime. Mina ja Hõbedase mersu juht. Meid lahutas füüsiliselt vaid see auto esiosa, aga kui palju meid tegelikult lahutab? Ületasin siis tee ja vaatasin vasakule. Tuhanded eestlased olid kogunenud vabaduse väljaku avamisele. Tundsin sees rõõmuhelki ja ja kiirustasin edasi , et jõuda vaatama Välgu jooksu.
Kas inimvõimetel ka piire on? Korraks tundus, et pole. Nüüd tagasi reaalsuses. On küll piirid.

*Mu parema käe keskmisel sõrmel on Puhhiga plaaster, selline sinine:)

``Kolhoosi oli ta andnud kaks lehma, tiine mullika ja vana musta ruuna. Ma püüdsin teda teiseks muuta, ma viskasin teda luuavarrega, ma armastasin teda.``


Mõnikord tahaks midagi väga kirjutada , aga siis meenub, et keegi on juba kõik selle kirja pannud. Teeb elu lihtsamaks.

Vaatasin täna Travel chanelilt ühte saadet, kus erinevad inimesed pandi kokku, et nad koos 10 päeva reisil hakkama saaksid. See saade oli üldiselt väga põnev, sest ma tavaliselt naudin erinevate riikide kohta tehtud saateid. Tekitavad minu hinges igatsust minna ja avastada. Avastada midagi, mida keegi teine pole avastanud.Isegi mitte nii füüsiliselt midagi avastada, vaid võibolla vaimselt kogeda midagi uut ja imelist.Aga jah...
See konkreetene saade oli tehtud Itaalias, mis minus tegelikult ei tekita väga selliseid emotsioone, nagu näiteks Laos;) Aga mulle meeldis üks koht sellest saatest ikkagi. Üks naine , kes oli väga reisihimuline läks ühel õhtul mägedesse ja päikeseloojangul seal kivil istudes, rääkis, et igale poole kuhu ta läheb, läheb ta otsima ühte täiuslikku hetke. Ja seal kivil istudes , oligi see hetk. Hetk , mille nimel tasub ära kannatada ebameeldvad reisikaasalased või olukorrad, mis tunduvad võimatuna läbida.
Ma mõtlesin, et tegelikult on elus ka just sellised hetked. Tunned, et see nagu olekski see täiuslikkus, millest paljud pole julgenud rääkida. Aga kas see ongi kõik või on teglikult veel palju rohkem meie jaoks valmis pandud? selline mõtlemine paneb küll naeratama. Kujute ette kõige täiuslikumat hetke, mida sa oled kogenud ja siis kujuta ette, et Jumalal on midagi veel paremat varuks su jaoks.. lihtsalt vau:)

Tahaksin mägdesse või merele või siis lihtsalt hetke.. Aga iga asja jaoks on ju oma aeg;)

Hetkel Tahaksin karjuda ``Arrrrghh, Jumal on võimas!`` mäletate, nagu Jürgen seda tegi Jaanuari alguses. Ja kuigi ma seda valjult siin Lõunakeskuses praegu karjuma ei hakka, siis mu sisemus teeb seda küll.
Hetkel,mil sa avastad reaalselt lause tähendust, et Jumal on võimas , avaneb nagu mingi kolmas silm, mida sa nii pingselt suletuna oled hoidnud. Võibolla kartusest , et valgus ärritab. Ehk ongi see Südamesilm. Ja teate, valgus ärritabki. Alguses. Tunned , et paneks silma uuesti kinnni, sest liiga valus on , aga ära tehke seda. Kui lõpuks see südamesilm harjub valgusega, mis tuleb Jumalalt,mõistad selle lause tegelikku tähendust, mis paljudele mõistmatuks jääbki.
Selle mõistmiseks aga ei saa magada, peab ärkama unest. Veetma aega Jumlaga palves ja sõnas.
Elu, kus südamesilm jääb suletuks ei ole see elu, mis on meie jaoks plaanitud. Jumal tahab, et meie elu oleks täis rõõmu ja rahu, aga ilma Temata on see võimatu.


Ma loodan, et igaüks teist võiks kogeda ehtsat Jumalat. Avada oma kolmas silm ja istuda rahulikult arvuti taga , sees soov karjuda, kui võimas on meie Looja, Kõigevägevam, Ainus Õige, Jumal.

Ja kuigi tunded hääbuvad, siis teadmine , et Tema on Jumal jääb, igavesti.

:)

(hoiatus: siit tuleb jälle lugu stiilis ``kui ma olin väike``)

Kui ma olin väike, umbes 5 aastane pidin koos õdedega oma suved veetma maakodus. Võib tunduda selline tavaline lugu, aga ohh ei! see polnud tavaline maakodu , tavalise vanaema ja tavliste pannkookidega. Minu maakodus elas minu onupoeg (ma arvan, mingi sugulane igatahes) tema siis valvas meid. Temagi polnud tavaline. Ta oli kõige õelam inimene, keda ma teadsin. Või noh, keda ma oma 5. aasta elukogemuse juures olin kohanud. Ta sundis meid päevast päeav tööd rügama ja andis väga vähe süüa. ( see pole üle pingutatud) Vanematele ei julgenud me midagi rääkida, kuna arvasime, et siis saame karistada. Kui vanemad vahel külla tulid, oli see onupoeg väga tore ja sõbralik. Ühel õhtul otsustasin, et mulle aitab ja kui Onupoeg oli parajasti telekat vaatamas , otsustasin põgeneda. Raha mul polnd, aga teadsin, et koolieelikud saavad tasuta bussis sõita, nii et probleemi ka polnud. Hiilisin siis majast välja ja võtsin oma tillu kotikese ja asusin teele.Kuna bussijaam oli mingi 5 km meie majast siis kohale jõudes olin küllaltki väsinud. (ma olin siiski vaid 5) Õnneks oli bussijaama juures mu sõbranna maja ja ma otsustasin tema juurde jõudu koguma minna. Läksin sinna ja sõbranna ema kutsus mindki nende perega sööma. Huvitav kas see ema mind imelikult ei vaadanud. ``Mis sa siis teed siin üksinda?`` . ``Ahh, niisama põgenen`` vms. Aga jah, kui olin söögi lõpetanud märkasin väljas oma õdesid , kes olid mulle järele tulnud. Ohh , seda pettumust ja pisaraid , mille saatel ma tagasi koju pidin minema. ..
Karistada sain ka. Peksa ei saand. Ainult teleka keelu ja ekstra rohimist. Ise ka imestasin, et kuidas nii kergelt pääsesin.

Nüüd, umbes 15 jalanumbrit ja 35 kilo hiljem on mul vahel ikka soov põgeneda. Enam aga mitte kurja Onupoja eest. Nüüd tahaks põgeneda tunnete ja mõtete eest ja vahel ka enda eest. Ja kui vahel tundub, et õnnestubki. Leian end jälle samalt teelt pettumuse ja pisarate saatel koju minemas. Ja taganjärgi ongi just see kõige õigem.


*Täna ma naersin nii, et kõhulihased valutasid. Hea oli.