Otsustasin tulla tagasi lihtsate asjade juurde. Ma koguaeg unustan ära, et see on kõige parem.

Jõuluvihm

Kõndisin pimedas õhtul kirikusse, suur vihmavari peakohal lahti ja üritasin kõigest väest mitte autode porilaine sisse jääda. Mõtlesin, et nii hea ikka. Paljud olid ikka frustreeritud, et mis jõulud need on ilma lumeta. Ei tea jah , mis jõulud. Mul on suva, olgu see lumi või mitte. Kogu see jõulutunde taga ajamine ajab pea juba ringi käima ja ma olen tänulik, et Jumal sel aastal lund ei saatnud jõuludeks. Maailm muutub naljakas me ümber ja sees sellel aastaajal mu meelest. ``Pühademeeleolu``- mis asi see veel on? See, kui ma istun kirikus ja teen eriti püha näo pähe, kuulan küünlavalguses ilusat muusikat ja olen kuri kui mingi laps jumalateenistuse ajal liiga palju lärmi teeb. Las teeb, ongi hea kui teeb, võiks rohkem teha mu meelest. Teeks isegi kui oleks laps, meelega, et rikkuda seda meeleolu ja panna inimesi mõistma midagi. Midagi, mis on suurem kui see meeleolu, suurem kui meie ja meie jõulutunded.
Päästja ei tulnud, et jääda sõime ja kord aastas teda seal kiigutataks.

Aitäh, laps, kes sa tegid lärmi ja aitäh vihm, et sa sadasid täna.
Aitäh, Jeesus.