*Sööme ennast paksuks
-davai!

Iga kuu otsitakese Google otsingumootori kaudu 31 miljardit korda.
Aga kes vastas kõigile nendele küsimustele enne Googleit?

Kas inimesed olid siis targemad või hoopis lollimad, et neid ei huvitanudki sellised küsimused. Inimestel on vajadus info järele. Tahaks lihtsalt võimalikult palju teada.Küll siis alles oleksin tark! Aga kas ikka oleksin? See, et ma tean, millal asutati esimene peedisuhkrutehas, ei tee ju mind targemaks kui seda on 2. klassis õppiv Kati. Kes siis on üldse tark? (noh, mare on!) See sõna on tegelikult üsna huvitav. Ehk on see nagu evolutsioon. Alguses olen loll, siis targem ja siis lõpuks tark . Aga siis peaksin juba Jumal olema. Nii, et põhimõtteliselt pole ikkagi keegi, v.a. Jumal , tark. Mõned lihtsalt kalduvad rohkem targema poole, mõned lollima. Oma valik.

Täna kirjutasin Google otsingusse: colon cancer.

Ps: esmaspäevad on kuidagi meeldivad viimasel ajal.
Ps1: mõnikord on tunne , et olen ikka nii patune.
Ps2: mis sa ütled, kui sa ärkad öösel üles ja näed telekat hõljumas?;)

Homme ma arvatavasti nutan. On palju põhjuseid , miks ma nutta võin. Võibolla nutan Liisi pärast või hoopis kuna olen kade või hoopis , sest Margit on nii ilus või lihtsalt tahan. Aga võibolla ei nuta ka, olen varemgi valesti mõelnud, mida ma teen ja mida ma teinud olen. Ja see pole enam veider vaid lausa kummaline.

Aga südames olen ma ikkagi rõõmus, et vähemalt ühest kahest saab nüüd üks, ja Temast ja Temast saavad Nemad ja Õnn on siiski olemas..kuskil.

Olen rõõmus, et Jumal on stabiilsus ise ja mitte kunagi muutuv, sest mina pole stabiilne ja inimesed minu ümber ka mitte.


*Margitile mul kalli Bono sõnadega. ..`` We`re one but we`re not the same.We get to carry each other.``

Käisin jooksmas. Mulle meeldib jooksmas käia päris õhtul. Siis kui viimased koerajalutajad ja muud elukad mind pilkudega enam ei saada ja tänavavalgustitel on ka praktikas mõte.
Olin juba natuke jooksnud, kui tundsin , et igav on. Vaatasin siis, et ees on päris pikk sirge ja otsustasin silmad kinni joosta. Hästi tuli välja. Ja igavus oli ka peletatud.Kõik oli hästi. Kuid siis ilmus mu teele Kurv. Ta esitas mulle väljakutse. Korraks ehmusin, kuid võtsin siiski väljakutse vastu. Panin silmad kinni ja jooksin. Paari hetke pärast tegin silmad lahti, sest mu tossuninad olid mullas. Jooksin edasi, silmad lahti. Ei vaadanud tagasi. Natukese aja pärast nägin kaugelt tulemas veel ühte Kurvi. Jälle esitas mulle väljakutse. Korraks kõhklesin, kuid otsustasin mitte lasta end eelnevast läbikukkumisest heidutada. Paarkümmend meetrit enne Kurvi panin silmad kinni ja jooksin... Tegin silmad lahti, ja Kurv oligi selja taga, isegi tossud olid puhtad. Vaatasin tagasi ja jooksin naeratusega mäest alla. Imetlesin siis jäätmejaama, mis oli puhtam kui kõrval olev kraav.
Jooksin edasi, kui tundisn tuttavat igavust kummitamas.Äkki nägin hämaruses kassi kükitamas. Esitasin siis talle väljakutse ja ta võttis vastu. Jooksin nii kiiresti kui võimalik ja oleksin peaaegu kõutsile pähe teinud, aga suurest hirmust mulle alla jääda, hüppas ta põõsa alla ja häbenes. Ma ei pane talle seda üldse pahaks. Ma olin kui Välk!
Kuna rohkem mul igav ei hakanud, otsustasin koju sörkida. Kaaslasteks Bono ja Püha Vaim. Ukse ees nägin veel kahte kassi. Nad vaatasid mulle paluvalt otsa, kuid väljakutset ma ei esitanud, ma ei jaksand.

Ps:I, mul on toas praegu 20 kollast nartsissi!

Dagö- Veider

Isa, mul on liiga suured käed
risti rinna peal või taskus,
hoian neid kui õue läen,
õlgu längu kisub raskus.

Kuulutusi ma ei kuule,
nägemusi ma ei näe.
Ma ei oska minna kuule,
vaevu ronin üle mäe.

Suukorvis suudlustel maitse metalline tundub
ja üles pundub kurgulagi.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk Sindki, kui ma ei kuku!

Ema, mul on liiga väike pea,
paljugi ei mahu ära,
sestab paljut ma ei tea
ennastki ei tunne ära.

Kortsud otsa ees on otse,
vahel valu kiiva veab,
kui ma tahan minna otse,
ringi mööda käima peab.

Suukorvis suudlustel...

#######################

Veider on see, et ma sõin just hommikust ja kell on veerand 4 öösel. Veider on see , et ma tantsisin väikeste tüdrukutega Mamma Mia laulu järgi. Veider on see, et kui Mathilde tahtis , et ma nimetaksin oma sõprade nimed, siis kuuendaks ütlesin ma Liis.
Ma olengi veider. Ja kas see on halb või hea, seda ei oska ma öelda. Võibolla kunagi. Aga ma kahtlen. Ja milleks üldse analüüsida, parem on lihtsalt olla. Või lihtsam- aga mõnikord lihtsam ongi parem.




Ps: sorri, kui te must aru ei saa...ega ma ise ka ei saa;)
Ps1: Tiina on nii äge!
Ps2:Sest Maile meeldivad Ps id.

Ma olen nende tädi. Ja veel 5. sellise.

Kõik inimesed kardavad midagi või kedagi. Hirm on oma olemuselt mingisugune tundmus, mis tekib, kui võtta ära inimeselt tema turvalisus. Näiteks Iiris kardab kõrgust, Mai kardab autosid ja minu koolivend kardab õunu. Ma kartsin kunagi hirmsati pimedust. Enam ma ei karda.
Nüüd on minu kartused hoopis kummalisemad. Ma tahaksin karta kõrgust ja autosid- siis oleksin vb natuke ettevaatlikum. Õunu võiks ju ka karta, kuigi ma pole kindel , mida see mulle juurde annaks. Aga mina kardan hoopis seda, et ma tasapisi unustan Liisi ja Jürgeni. Praegu ma veel mäletan,mis tunne oli Liisi kallistada. Aga ma kardan. Mõistuslikult on see väga veider, sest isegi , kui ma unustan, siis mis see mulle ikka teha saaks? Aga ma ikkagi kardan.
Enamik minu hirme tulenevad sellest, et ma ei usalda piisavalt Jumalat. Kardan elu. Nii kummaline, sest varem , siis kui ma pimedust kartsin, ei kartnud ma selliseid asju. Uskusin, et kõik läheb nii , nagu peab. Jumal teab paremini. No tegelikult usun seda ka praegu, aga hirm on ikkagi alles.
Võibolla, kui ma suureks saan , siis saavad hirmud väikeseks ja ma oskan elada. Jah, ma jään selle peale lootma.

Seniks aga lähen ja söön ühe õuna.

Paluks motivatsiooni. Mitte sellist lumehelbekese taolist, mis käele langedes sulab,vaid ikka sellist korralikku lumepalli, mis tavaliselt otse vastu nägu lendab.

ohhh, mul tuli just meelde, et ma ei jõudnudki sellel talvel kelgutada. Koguaeg rääkisin( Triinule vist-vaesekene), et peaks kelgutama minema. Aga nüüd on leheke juba puul ja Sindis olla juba õunapuu õitsele puhkenud. ``Küll alles aeg lendab`` ütleks selle peale, aga milleks. Ega see lause aega maa pinnale ju too.

Hommikul poole kuue paiku laulsid linnud nii valjult, et ma ärkasin üles. Mõtlesin siis oma peas, et oleks mul ometi kuskil mingisugune kivi, siis viskaksin neid linde. Kivi mul kahjuks polnud toas ja arvatavasti poleks neid linnukesi ka huvitanud erti, mida ma nende tegevusest arvan. Nuuskasin siis ja magasin edasi.

Nii tore ongi see kevad.

Võtaksin selle kivikese ja viskaksin sinna vette. Et ta vajuks sügavale. Nii sügavale, et seda kätte saada oleks võimatu, sest mu käsi ei ole nii pikk. Ja isegi kui ma võtaks kogu oma väikese jõu kokku, ei küündiks ma selleni.Ja siis peale natukest rahutust oleksin ma jälle rahulik. Sest Tema on Jumal.

Oleks tõesti hea.

Aga mis siis, kui ma ei tahagi võtta seda kivi ja visata. Mõistus tahab, võibolla isegi liha, aga vaim on nõder. Mis siis teha? Tahaks , et oleks hea, aga samas on ju palju ägedam kui pole hea. Isegi endal hakkab kummaline.

***

Aga täna ostsin ma uue plaadi H. M. Arderi ``Päike ikka paistma jääb`` ja täna ma nägin nii õigel hetkel kohvikesi ja täna ma mängisin heeringa mängu ja täna ma tegin palju läti nalju ja täna ma vaatasin oma lemmik filmi ja täna ma rääkisin margitiga telefonis kaua ja täna ma kandsin esimest korda flip-flope ja täna ma mõtlesin kui oluline on Mai ja täna ma tundsin armastust.

Nii, et kui nüüd natuke ikkagi mõelda (sorri ,Joel, ma vahel libastun)siis tegelikult on ju ikkagi ilus ja hea.

:)