Nägin täna unes Liisi. Ta oli nii õnnelik ja ma olin nii õnnelik. Ma kallistasin teda nii kõvasti kui suutsin ja ta ütles mulle naerdes, et ma lõpetaksin. Ma vastasin, et ma ei saa ju teda lahti lasta.
Siis ma ärkasin ja elasin edasi.

aitäh

Pesin täna aknaid. Ma ei mäletanudki kui meeldiv tegevus see olla võib. Kuna päike paitas ja elu tundus korraks ilus, mõtlesin , et olen ekstra tubli ja pesen kõik väiksemadki praod, mis tavaliselt jäävad kahe silma vahele, ja mis tegelikult ei paistaks mitte kunagi välja. Kui ma tunni aja pärast oma musklite treenimise lõpetasin ja õue läksin, jäin ma imetlusega oma kättetööd vaatama. ``Nii puhas aken`` Võiks öelda möödakõndiv tädike.Mõtlesin. Aga mina vastaksin ``On jah, teine puhas, aga teate mis , armas tädi, see , mida te näete pole veel pelgalt kõik. See aken on TÄIESTI puhas. Ja siis, kui mammi mind imelikult vaataks, ei kohkuks ma , sest...``Kõige tähtsam on ju silmale nähtamatu``

Homme on kirjand ja mul tuli meelde, et unustasin pastakaid osta. Eks ma siis võtan 3 pooltühja pastakat kaasa ja palvetan. Aga äkki on nad hoopis pooltäis?

A

klaas

Ma vaatasin Tuulepealse maa viimast osa täna. ``Klaasist riik`` oli selle pealkiri. Eesti riik oli klaasist. Ilus, aga habras. See sattus valedesse kätesse ja kukkus maha ning purunes.
Minu elu on nagu klaas. kui mul poleks Jumalat, siis arvatavasti varem või hiljem see puruneks. Aga teate, minu elu on tugev klaas. Teate nagu see vene klaas, millest lapsepõlves teed sai joodud,ja mis ükskõik kui kõvasti maha kukkudes terveks jäi ja uuesti kasutuskõlblik oli. Vahel mulle ei meeldinud, kuidas see välja nägi , aga kui ma suuremaks sain, mõistsin, et ükski muu klaas poleks vastu pidanud tee kuumusele.

Üks Jumala ime ka teie päeva lõpetuseks:

Mu Õel (Evelin) oli 4 last. Ta tahtis veel lapsi, aga ta mõtles , et ta ootab veel umbes aasta või nii. Tööl tekkis aga väga pingeline aeg ja ta otsustas, et noh, mis seal ikka, jääb rasedaks, ja saab kodus olla. Kui õde rasedaks jäi, läks ta arsti juurde ja talle tehti igast uuringuid. Tal avastati emakakaela vähk. Arstid ütlesid, et see oli täiuslik aeg, mil seda avastada, sest kui oleks hiljem kunagi avastanud, oleks liiga hilja olnud.Põhimõtteliselt, kui ta poleks just siis rasedaks jäänud, poleks seda avastatud. Ime.

A

Hea

Marest inspireerituna siis midagi isiklikku.
Mul on parem, vahel isegi hea. Nädalavahetus aitas.

Kui eile noortekal Mai palve-paare jagama hakkas, istusin ma viimases pingis ja mõtlesin, et ma tahaks nii väga saada kedagi tuttavat, lähedast , kellega ma saan palvetada selle pärast, mis mu südamel on. Aga paariliseks sain Egle. Ta ei olnud lähedane, isegi mitte tuttav. Läksime kiriku rõdule ja hakkasime rääkima. Ma märkasin kohe, et ta on nii siiras ja rõõmus. Meil oli nii lihtne rääkida. Egle õpib esimesel kursusel tegevusteraapiat, mis on peaaegu nagu füsioteraapia. See oli kuidagi nii imeline, kuidas temaga rääkides sain ma aru, kui suur mu mure tegelt oma tuleviku pärast on. Ta palvetas mu pärast ja see oli nii hea. Ma palvetasin tema pärast ja see oli nii hea. Lõpus, kui meil aeg otsa sai (kahjuks), ütles ta , et ma olen esimene inimene , kellele ta ei pea seletama, mis on tegevusteraapia.

Täna oli terve päev selge ja sinine taevas. See oli hea, isegi imeline. Kui vaid suudaksin ka oma hinge selgemana hoida.Aga progressi on märgata, mis on hea.

Kas elu on siis ilus või kole. Või oleks üldse liiga julge minna sellistesse äärmustesse?

Arvan, et elu on hea. See on neutraalne.

Ja ma armastan teid väga palju- nii hästi tahan armastada, et Jumalal oleks hea.

A

Rama, Rama

Oli päiksepaisteline pärastlõuna, kui ma pahaaimamatult Tõnismäel hambapolikliiniku uksest välja astusin. Kõndisin uhkel sammu, oma uue hambatäidisega Kesklinna vp poole. Hakkasin jõudma lähemale ülekäigurajale , kui kuulsin kurjakuulutavat heli. Algul ei saanud aru, kust see tuli ja vaatasin segaduses ringi. Kuid siis märkasin nurga tagant vilksamas midagi oranži. Nüüd oli asi selge. Krišnaiidid. Selleks ajaks olin jõudnud kahe tee vahelisele eraldussaarele ja mehike foori sees näitas mulle keelavat tuld. Paremal pool, kus mu oranžid sõbrakesed olid näitas foor rohelist tuld. Mõni hetk hiljem olidki nad koos minuga eraldusribal ootamas ülekäigu võimalust. Laulsid ja tantsisid selle väikese riba peal. Mina seisin seal, nende keskel ja ei teadnud, kas nutta või naerada. Kas ka minust on saanud nüüd krišnaiid? Naersin. Ei tantsinud. Süttis roheline tuli ja astusin edasi, väheke kiiremal sammul. Kuigi mu tee läks, Oranžide sõbrakestega lahku, jäi mul veel natukeseks kummitama pähe laul ``hare Krishna, hare khrishna...``

Ja siis hakkasin ma mõtlema, kes nad on niisugused üldse. Elades Tallinnas ja kohates neid tihti , on mul vahel tunne, et nad on midagi, mis teeb inimestele kas nalja või tekitab ebamugavust, või annab võiamluse oma viha välja elada.
Üldiselt on see suhteliselt tavaline religioon. otsitakse õnne ja rahu, Hare Krishna laulmine on otsene otsimine, mis peaks tooma ülima õnnelikkuse.

Paar huvitavat fakti:
*Kõik peavad iga päev vähemalt 1728 korda leelotama mantrasalmi ``Hare Krihna, Hare Krishna...``
*Abielulistele on seks lubatud vaid kord kuus laste sigitamise eesmärgil.
*Guru sõnade kohaselt on naised üldiselt ebaintelligentsed ja usaldust mitteväärivad ning neid tuleks kohelda lastena.
*Tallinnas rajati kogudus 1993. a. lasnamäe paneelmajades on asutatud üks korter munkade ja teine nunnade jaoks.
*Silmade vahel on neil savist joon tõmmatud, mis on jumala jalajälg.

Vot, minu oranžid sõbrakesed. Kahju tegelt neist. Nende häälepaeltest ja muidugi ka selle teise punkti tõttu.

Aga lõpetuseks veel üks tsitaat Sirvas Panditilt (kes oli varem Jaanus):
``See ei ole lihtsalt materiaalne helivibratsioon. Kujutage ise ette, kui me laulaksime Coca- Cola, Coca-Cola kaks tundi- me oleksime hulluks läinud ja meid oleks kinni pandud.``

Ps. Minu Jumal on ainus õige!

Väike kevadrõõmutäpike teile.

Meister ja Margarita. Hea raamat. Seda lugedes hakkas mulle silma üks koht, mille ma kohe ka kuhugile paberitükile kirjutasin. ``Kas või naeratus, kui pole mahti sõnakest öelda, kas või põgus peanoogutus! Kõik, mis te iganes soovite, ainult mitte tähelepanematus. see närtsitab neid...`` Täna siis vaatasin seda sama filmi ja mulle tuli see koht meelde. Otsisin paberitükikese välja ja mõtlesin.
Inimesed on nagu lilled (peale selle, et elu ise on üks lill, aga see on teine teema)- Kui sa neile tähelepanu ei pööra ja armastust ei anna, siis nad närtsivad. Tasapisi ja märkamatult. Ja ükskord avastad , et lill, mis enne nii ilusasti õitses, on muutunud kägaraks, mida pole enam võimalik uuesti elustada. Nagu Tiina potilill, mis mu aknalaual juba kuuendat kuud vapralt piinleb. Lõpp on suhteliselt lähedal. Ma muuseas hoiatasin Tiinat ette, nii et pole minu süü!
Aga jah, siin kohal pööraksin tähelepanu Triinule, sest ta on lihtsalt nii tuus!


Ma istun bussis alati paremal pool. Lihtsalt üks fakt.
Jänku!

A

Niisiis.
Minu inimesed, teie.

Mai- Sinu tungival soovil ma kirjutan. jälle. Tundub, et ma olen nii mõjutatav või teglikult on mul koguaeg ikkagi sees soov kirjutada. Jagada ennast. See on imelik, aga samas vajalik. Igatahes, Maiuke, sinu uus stiil detailselt oma elu kirjeldada inspireeris ka minu sõrmelihaseid intensiivsemalt töötama.

Mare- Aitäh. Kuigi vahel ma tahaks trampida su jutu peale jalgu ja mõnel hetkel isegi tulistada sind oranžide plastikkuulidega, olen ma meeletult tänulik, et sa hoolid ja oled nii hea. Selline ongi armastus.

Iiris- Ilu ja võlu ongi pisiasjades. Nagu soe Dr. Pepper; kallistus, mis kestab nii kaua , et Siim peab märkuse tegema või aluspükstes asfaldil. Koos on ikka kergem, isegi kui see `´koos`` tähendab kahekordset ``sassis``.

Triin- Trinntrinntrõnn. Ma lausa naudin seda, kuidas sa räägid inimestes ja olukordadest sellise passioniga, et kui se füüsikaliselt oleks võimalik, tõuseks sa lendu.
Suur L otsaette.

Margit- Sa koguaeg mõnitad mind!:D mis ma sulle teinud olen(A) Varsti jookseme, proua Padar.

Ja Liis... ma tean, et sa ei loe seda ja ei saa teada, mida ma kirjutan, aga ma pole valmis sind välja jätma ju.
Ma kavatsen igatahes need asjad ära teha, mida me koos tegema pidime.

Ma armastan teid väga ka siis kui mu meid lahutab paarsada km või mõõtmatu vahemaa.

A