Muld

Naljaks, et kahel inimesel on ju täitsa erinev maailm, kuigi Maailm on sama. Üks ütles, et tema arvates lause- Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn, ei ole rõõmus lause. See pidi meenutama surma.
Mulle ei meenuta surma. Ma ei tea kui palju oled käinud matustel, ma ikka olen päris mitmel ja siis on siuke komme, et visatake peoga sinna kirstule peale mulda. Miks seda tehakse ma ei teagi. Nagu tahaks anda surnule veel midagi kaasa, mis ei kuulu mulle. Aga olgu. Niipalju kui mul kogemust on nende viskamistega , siis mu meelest pole seal surnuaedades küll enamasti siuke ehtne muld, pigem siuke liiv ja segu. Niisiis ei meenuta muld mulle surma.
Hoopis- meenutab see mulle lapsepõlve, meenutab, kuidas maakodus, kummikutega kartulipõllul sai koperdatud. Muld, mis pärast vihma täitsa poriks oli vormitud ja mis kummiku äärest salakavalalt sisse tahtis tungida. Aga meid ei huvitanud, me jooksime. Ükskord jäi kummik kinni ka mulla sisse , tuli jalast ja sokk vajus porri. Naljakas oli. Ükskõik , mis maailm ümber polnud, see muld oli naljakas.

Nii, et kui kevade lõhn on mulla lõhn, siis on naljakas.

Täna ma sõin 2 apelisini. Üks meeldib teine ei meeldi.

Vot selline päev siis. Mõtlesin, et mulle ei meeldi, kui inimesed teevad paastu facebookist. Ma isegi ei tea, miks see mulle ei meeldi. Kuidagi siuke popp asi, sellepärast vist. Tundub kuidagi nõrk. Ma õpin alles seda nõrkuse armastamist. Või äkki on tugev- paastuda, mitte alla anda kiusatusele klikkida kõikide võimalike piltide ja linkide peale. Eks see ole sama nende enesetapjatega, kumb sa siis oled, nõrk või tugev. Ma ütleks, et kumbki. Pigem kadunud.

Mulle meeldib kui inimesed küsivad nõu mult lihtsates asjades nagu `Kas see kaste sobib üldse pizza peale?``Nii ma tunnen end inimesena. Ma tunnen, et ei saa hakkama keeruliste nõuannetega. `Loe Piiblit``ütlen, et teisele tunduda pühalikum, targem, kui tegelt olen. Naeratan ja neile tundub, et kõik mu elu on paigas siis. Mõtlen, et miks ei peakski olema. Jumal on mul nii lähedal, et kardan, lahti lasta. Aga kahtlus ikkagi jääb, kas on paigas.

Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn.

Ohud

Täna tegin pannkooke hommikul. Olen palju pannkooke teinud, aga täna oli teisiti. Ma olen alati mõelnud, et lahe on kui keegi niimoodi visates õhku, neid keerab, aga ma ise nii ei ole kunagi teinud. Arvasin, et see on liiga raske ja siis kui viskan siis see kook kukub niimoodi kuhugi pliidi peale ja kogu mu kaunis ja äärmiselt maitsev kook läheb halvaks. Siis ma pigem olen võtnud asja ohutult ja keeranud labidaga. Aga täna siis, nagu ma juttu alustasin, ma mõtlesin, et mis seal ikka, proovin, midagi pole kaotada. Kuidagi tuli selline võimas tunne ja ütlesin endale seal köögis seistes- Sul pole ju midagi kaotada! Jah, olin nõus. Proovisin, viskasin ja kohe esimene kook mis viskasin, kukkus täiuslikult pannile õiget pidi tagasi. Täiega võimas ikka! See oleks mul nagu koguaeg sees olnud. Ja mina, elades oma `ohutut` elu, olen selles lahedusest päris pikalt ilma jäänud. Oi kuidas ma nüüd viskama hakkan!
Paneb mind mõtlema, kas on mul elus veel neid asju, kus peaksin olema vähem ohutum...Ja samas, kohti kus see ohutus on ikkagi vajalik ja õige, mida ei peaks muutma. '


Linnud juba häälitsevad õues. Alguses laulavad, varsti muutub tüütuks , siis röögivad. Ja tulp mu laual on ka üsna teisest maailmast kui need lumised teed. Jah, elu mulle meeldib :)