Meil kerjatakse metroos niimoodi.

Täna nägin sellist prussakat , mis oli umbes 8 cm pikk. Ja ma ei taha isegi mõelda kui lai, sest kui ma mõtlen siis tuleb ta mulle jälle meelde, kuidas ta seal haigla seina ääres lamas ja naeris, et tuleb mulle öösel külla.
Vähemalt sain siiski päeva veeta haigla uues ja remonditud osas.
(Tahtsin ka illustreerimiseks pildi googlist otsida, aga millegipärast mu sõrmed ei taha seda otsingusse kirjutada.)


Täna hakkas vihma lõpuks sadama. See teeb mind rõõmsaks, eriti kui kuulen akna tagant kõuemürinat. Tekitab sooja ja koduse tunde siin, kaugel prusskatemaal.

Loksutajad &Passijad

Juba väiksena õppisin, et on olemas kahte sorti inimesi. On need, eks siis kui hammas hakkab niimoodi vaikselt ära tulema, et juba natuke loksub, loksutavad seda lihtsalt koguaeg, süües ja mängides, ja telekat vaadates ja magades (no, vb magades just mitte, oleneb siis unenäost) Loksutavad seda vaest hammast, vaatamata sellele, et tegelikult teeb see ikka valu kui niimoodi loksutada ja palju parem oleks lihtsalt jätta see rahule ja oodata. Aga miski nende loksutajate sees ütlesb, et peab nii tegema, sest kui hammas juba loksub, siis järelikult on tal aeg minna ja mida varem seda parem, isegi kui see natuke rohkem valu teeb. Ja teised inimesed on need passijad. Need, kes jätavad hamaba rahule ja ootavad. Nad teavad, et loksutades on valus ja pealegi ema ju ütles, et jäta hammas rahule. Neil on õigus, passides ongi valutum ja küll lõpuks ta ise ära tuleb ka, aga ebamugav on ikkagi käia ringi, suus loksuv hammas. Kuna mina ikka see loksutaja pigem olin, siis ei saa ma aru- Mismõttes sul on loksuv hammas suus ja sa lihtsalt passid!
Kui ma aga natuke järele mõtlesin, siis elus olen ikka mõnes koha pealt väga passija. Ise teades, et kui juba loksub, siis on aeg minna, aga kuidagi ei taha võtta kätte ja seda välja loksutadada. Eks ma pean siis mineviku endalt õppima ja vajadusel ka niidi hamba külge panema ja kõigest väes tõmbama. Ja siis oma jõu vähesust tunnistama ja kellegi appi kutsuma. Nagu üks raamat ütles, kui sa oled nõrk, siis sa oled tugev.

Mind kunagi natuke frustreeris , kui keegi mulle ütles, et ta peab ennast leidma. See väljend lihtsalt tundus nii vale. Ma arvan, miks see mulle ei meeldinud oli asjaolu, et vaatasin seda liiga kitsalt. Loomulikult olen ma ka praegu seda meelt, et leida saab ainult siis kui oled kadunud ja ainult Jumal saab seda teha, kuid ma mõistan ka, mida need inimesed, kes mulle on seda öelnud, selle ”enda leidmise all” on mõelnud. Ma ise aga teeksin selle väljendi hoopsi ümber küsimuseks- kes ma olen? Ka see küsimus on minu jaoks väga pikalt tundunud natuke klišee küsimusena, aga kui ma hakkasin sellel hiljuti rohkem mõtlema, siis ma mõistsin, et see sama küsimus tegelikult on üks kõige olulisem küsimus inimese elus. Kas pole mitte nii, et tihti inimesed üritavad nii meeleheitlikult saada teada, mida nad tegema peavad, arvates , et just tegemine on see, mis defineerib neid kui inimesi. Juba lapsest peale tegelikult. Ma mäletan, et ma tahtsin väiksena väga politseinikuks saada. Ma arvasin, et see on lahe. Lapse mõistus on muidugi lapse mõistus. Aga tõsiasi on see, et samamoodi otsustavad ka suured inimesed, mõtlemata, et kõige olulisem ei ole see, mis sa teed vaid kes sa oled seda tehes. Ma arvan, et seda võiks küll juba lastele õpetada. Sest ma usun, et kui sa tõesti tead, kes sa oled, kelleks Jumal su loonud on, siis sa ka tead, mida sa tegema pead.

Unidade Especial de Policia

Vist oli nii.
Sel nädalal oleme mina ja Dagmrar praktikal seal. Mis tõlkes tähendab siis Politsei eriüksust. Ja tegelikult oleme veel kahes politseikohas. Nii, et väga palju erinevaid politseinikke igatahes. Juhendajaks on meil Nuno, kes on umbes 40ndadtes mees, eks ei räägi sõnagi inglise keelt. Alguses oli veits imelik, aga nüüd juba harjunud ja patsiendid (no ma isegi ei kutsuks neid kohati nõnda) tõlgivad koguaeg. Patsientideks on mehed (kuigi täna oli üks naine ka!), kellel on juhtunud tööl mingi trauma. Nii, et väga spordifüsio valdkonda läheb see praktika. Väga hea on aga see, et erinevalt eelmise nädala praktikale, kus me enamjaolt niisama passima pidime, siis nüüd saame teha ise väga palju. Eriti palju oleme saanud harjutada füüsikalist ravi nign massaaži. Nende aparaadid pole just selle aasta mudelid, kuid siiski nende erinevate masinate kogus on väga muljetavaldav. Neil on isegi SWD!
Täna hommikul kui paar patsienti oli ära käinud , tuli üks tüüp, kes käib iga päev põlve probleemiga. Juhendaja suunas meid, et me läheks koos temaga jõusaali , et vaadata ,mis harjutusi ta tegema peab. Läksime, aga mitte et vaadata. See tüüp hakkas meie treeneriks, ning tund aga järjest tegime lihtsalt jõusaalis trenni koos teiste politseinikega. Lõpetuseks viis ta meid mattidega saali, ning õpetas enesekaitset, või noh, löömist siis ja nii. Mitte, et ma väga lööja oleks, aga lõpus tuli juba päris hästi välja, niimodi vihaselt üritasin, häälega. Ja nagu see tüüp ütles :``Your bodies are great for fighting`` misiganes see ei peaks tähendama siis. Aga tore tüüp, tahab meid veel õpetada.

Muidu, ma armastan väga Päikest ja me sobime suurepäraselt kokku.

Armastan laevu nad kutsuvad kaasa
Eriti armastan kevadet just
Armastan linde nad viivad mu taeva
Kurbust ei vaja vaid igatsust

-Jäääär