Ämber

Nüüd on see siis käes lõpuks. Suvi. Tõeline Eesti suvi! Tänan sind, et sa ikka meid ei unustanud ja enne sügise algust end näole andsid. Selline armsasti masendav ilm, mis on piisavalt külm, et filp floppidega jalad siniseks tõmbuvad kuid siiski piisavalt suvi, et flip floppe kannan. Selline äratundmis rõõm nagu. Tuttav ja soe tunne kui nii mõelda. Või noh, tunne on pigem nagu külm, aga võib ju mõelda, et tuttav on alati soe ja mõnus.


*Ostsin ämbri, sest nüüd ma pean mõtlema sellistele asjadele nagu ämber. Alati on ämber ikka olnud selline asi, mis lihtsalt on olemas. Aga enam mitte. Nüüd pidin selle ostma , et see oleks olemas. Nüüd on. Laimi roheline.(selline ilus nagu need coca klaasid)
Selliseid asju on veel, mida ma võta iseenesest mõistetavalt. Nad lihtsalt on ju. Ega ikka ei ole küll. Vaeva peab nägema, siis nad on.

Saun

Olime naistega saunas ja keegi mainis seda kuidas Soomes leili maratonil olla just üks ära surnud. Arutasime veidike selle loo üle, sest see nii hästi sobis sinna sauna, kus me parasjagu isegi ju olime. Meelike ütles, et mismõttes ta siis välja ei läinud kui tundis , et pilt hakkab eest minema. Nojah, võistlus oli ju. Siis ei minda välja. Eriti kui oled mees. (ma arvan, et nii ütleks mulle mõni mees) Täna aga seal ma mõtlesin ka nii, et mis mõttes ta ei läinud välja lihtsalt. Hiljem aga kui ma ikka suhteliselt kaua olin juba seal leili visanud ja juba mitmendat ringi siis hakkasin hoopis mõtlema, et mina olen ise ja samasugune, Kugi ei ole mingit võistlust siis minu jaoks oleks raske vaimselt välja minna saunast sellepärast et pilt hakkab ära minema. Ikka istun seal alati ja mõtlen et läheb üle. Päris hull on tegelikult see võistlusmoment, kus kõige hullem mis võib juhtuda on allaandmine. Veel hullem on aga siis kui istud saunas üksinda, sest kõik on juba läinud ja ikka on see sama võistlustunne. Kellega sa siis võistled seal niimoodi. Eks ikka iseendagi. Ja Ise on tavaliselt see kõige hullem vastane...


* Jumal on andnud mu ellu ikka väga armsaid ja ägedaid inimesi ja ikka veel annab. Ma olen ikka nii tänulik Talle selle eest :)

Auk

See on huvitav, et kui me Iirsega üks õhtu mööda hipodroomi teed mere äärde läksime, tema rulluiskudel mina joostes, siis kirusime, et seda vana auklikku teed. Nüüd aga kui ma täna paduvihmas mere äärest rattaga koju sõitsin mööda seda sama auklikku teed, olin ma õnnelik, et seda teed pole parandatud ja need meetrised augud mõnusa vihmaveega täitunud olid. Üks ütlemata hea tunne on see, kui sa vabalt ükskõik mis lombist võid sõita ja soe lombivesi su paljaid varbaid hellalt soojendab. See ju näitab, et elu ei olegi nii värvitu kui mõnikord kipub tunduma. Igal asjal on mitu külge. Vähemalt kaks. Ka neil aukudel, mu jaoks vähemalt. Ma lihtsalt soovin mõnikord, et võiksin asjade teisi külgi varem avastada, oleks ehk veidike lihtsam. Vahel aga on selleks vaja ju vihma ja tormi.

Lusikas ja supp

Ma mõtlen vabadusest. Et mis see on. ma kunagi keskooli ajal lugesin sellist tsitaati: Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see , kel pole suppi. ` Ristikivi, kui mu mälu mind ei peta. (See oleks jõhker tegelt kui Mälu tegelikult ka petaks niimoodi salakavalat.) Et siis Vabadus. Jah, meelega panin suure tähega. Mulle meeldib selliseid suuri ja sügavaid sõnu nagu vabadus või armastus või lootus või elu, kirjutada suure algustähega, see muudab nad minu jaoks veelgi suuremaks ja müstilisemaks. Nii on ka Vabadusega. Ma tean , et see on olemas. Vähemalt oma terve elu olen ma uskunud. Aga seda, mis ta tegelikult on, seda ma ei tea ja sellepärast ma ta peale natuke oma ajast kulutangi. Vahel ma mõtlen, et äkki see ongi vabadus, et hommikul tõustes ei pea ma esimese asjana mõtlema, kas lapsed on juba üleval, ei pea mõtlema õhtul töölt tulles, et huvitav, kas mu mehele ikka meeldib mu tehtud toit. Omamoodi eks see olegi vabadus, süüa millal iganes, midaiganes, ilma süümetundeta, istuda kaheni arvutis ja vaadata mõttetuid videosi või sarju. No ma ei tea. Või siis olen mõelnud, et vabadus on see, et mul on põhimõtteliselt ükskõik millal võimalus Eestist minema sõita, sest mind ei hoia siin mitte miski ekstra kinni. No ma ei tea. Võib olla see ongi. Või siis olen mõelnud, et äkki on vabadus hoopis need hetked, mis selles elus tunduvad täiuslikud. Näiteks üks õhtu olin meres ujumas ja vesi oli täiuslikult soe ja ilm oli täiuslik, päike loojus parajasti ja see oli selline täiuslik hetk, mil sa ei pea millelgi muule mõtlema vaid elad täiesti selles ühes hetkes. No, ma ei tea..võib ju olla see tegelt iseenesest. Või ei olegi vabadus tunnetes, vaid hoopis teadmises. (no tegelt ma ju tean õiget vastust: `Vabaduseks on Kristus meid vabastanud`) see on õige, jah, ka minu elu jaoks...Aga ma siiski ei suuda rahulduda veel ainult selle vastusega...Sest ma tahan panna oma sõnadesse Vabadust. Seda vabadust mida ma tunnen ja seda vabadust mida ma tean. Mille Kristus on mulle andnud. Nii ma siis lendan edasi mil iganes ma jälle lucid dreamingut näen, sest see on kõige lähem vabadusele minu mõistuse jaoks. Lennta. Sest seda ma saan teha siis.

Mis iganes see Vabadus ka poleks. Siis seda ma tean, et kui ma supi olen ise kokku keetnud , pean selle ise ka ära sööma. Vabadus aga on see, kui Jumal mulle ka lusika annab , millega seda teha.

sõlmin

Eile tööl olles õppisin uues asja selgeks. Nimelt õppisin kuidas teha lipsusõlme. Mõtlesin küll hetkeks- veider, et ma varem pole kunagi seda õppinud, aga noh, tegelikult pole mul ju tarvidust olnudki. Ega nüüdki pole, aga hea on ikka ju osata...asju. Helen õpetas mulle. ``Paned lipsu kaela, siis, tõmbad ühe otsa hästi pikaks, siis teise, selle laiemaga teed alt ringi siis pealt ja vahelt läbi. Siis veel ühe ringi ja siis veel vahelt läbi`` Nii ta seletas mulle. Ma muidugi noogutasin rõõmsasti ja otsustasin proovida, kuigi ma eriti ei mõistnud. Alguses ei tulnud hästi välja, siis korraks nagu juba tuli ja siis jälle ei tulnud. Aga ma otsustasin mitte mitte alla anda vaid edasi sõlmida, kuni saavutan soovitud tulemuse. Lipsu sõlme tegemisega on naljakas lugu. Hakkad seda vaikselt tegema ja kunagi ei tea sa ette, et kui ilus ja täiuslik see sõlm lõpuks tuleb ja minu puhul, et kas lõpus ikka välja tuleb. Novot, ehk harjutamisega saab ka meistriks, kes teab. Aga see hetk, kui sa viimast korda tõmbad selle paksema osa vahelt läbi ja näed , et sõlm ongi täiesti olemas..see on mõnus. Ja siis tuli veel Heleni sõber Siim( kellel pidi kodus olema 40 lipsu), kes ütles, et täiuslik sõlm ju.
Ma tunne , et mu elu on küll nagu lipsusõlme tegemine. Ei mõista eriti juhiseid, aga ikka kuidagi üritan. Korraks tuleb nagu välja, aga siis jälle ei tule. No ma loodan, et lõpuks tuleb Keegi Võimsam, kel on kodus 40 lipsu ja ütleb, et on ju küll korralik sõlm.
Ma arvan,et lootust on.