Põllud

Viimasel ajal mõtlen hästi palju vastutusest. Mõtlen sellest, mille eest mina vastutan, kas ma peaks rohkem vastutama. Noh, nii vist ei saa küsida isegi. Tihti on ju vastutusega nii, et ma ei saa valida kas ma peaksin seda tegema või mitte, see on lihtsalt nagu osa minust. Ma arvan, et mulle siin vastuvaidlejaid pole, kui ütlen, et iga inimene ise peab vastutama oma sõnade ja tegude eest. Ma arvan, et õppida vastutust on ehk üks elu oluliseim pidepunkt ja koht, mis aitab kõige enam edasi arenemisele. Noh, ma näen elu nii, et inimene peab nagu edasi arenema, muutuma paremaks, õppima oma vigadest , parem oleks veel kui teiste vigadest, et muutuda enam paremaks ja täiuslikumaks. See võib tunduda, kui liiga suur ja mõnesmõttes siuke mõttetu eesmärk isegi, sest juba ette teada, et inimene ei saàgi täiuslikuks ju siin. AGA ma ikkagi usun, et alustades väikestest asjadest, igapäevastest, on inimesel võimalus. Mul on võimalus. Ja rääkides edasi vastutusest, siis arvan, et see ongi selle muutumise juures äärmiselt oluline. Ma lihtsalt näen enda ümber nii palju neid, kes `võtavad vabalt` ja ärge saage must valesti aru, ma ise pooldan ka seda, et ei tohiks kõige pärast liialt põdeda, aga siin tuleb ikkagi mängu seesama kurikuulus Piir, mis siis ütleks meile, mis maani on ok `võtta vabalt` ja mis maalt saab see ` võtan vabalt` lihtsalt ettekäändeks varjamaks tegelikult lauset `nii ma ei pea vastutama`.
Pead vastutama, sina, kes sa ütled midagi teisele inimesel ja sina kes sa teed midagi teisele inimesele. Palun ole hea ja võta siis kõike nii vabalt üksinda kodus, aga lõpuks pead sa aru ikkagi andama Kellelegi Kõrgemal.
Nüüd ma üritan ka siis vastutada nende sõnade eest, mis kirja said ja mõtete, mis nende taga on.



*Täna ma tsiteerin mu armast kadunud (vist nii siis öeldakse surnud inimeste kohta) Liisi:
``Ma tahaks minna praegu kuskile keset põldu ja lihtsalt karjuda.``
Ma pole lihtsalt kunagi nii teinud, seepärast tahaksingi, ei tea, kas see mul üldse välja tuleks.

Linn

Niisiis, korraks jälle lahkun Tallinnast täna. Kuu jälle möödas. Kes teab, tulen ehk siia tagasi varemgi kui kunagi mõelda tahtsin.
See polnudki ju ammu kui Tallinn oli mu kodu ja mõte mujal elamisest ei tundunud nii rõõmus. Kiiresti ikka muutub mul see kõik peapeale. Siuke rahutu loom ikka olen. Nüüd tunnen suurimat naudingut sellest, et saan minna Koju, Tartusse, istuda köögis ahju ees, mis meile kamina eest ja naerda koos Iirisega.
Aga eks kõige nende naudingutega ole ikka nii, et mida sakim on seda parem on nauding pärast. praegu kui olen nädala Tallinnas korralikult vaimselt ja füüsiliselt end piitsutanud, siis seda suurem nauding on minna nädalalõpus Tartusse ja oskangi olla paremini rõõmsam. Või see on ju samamoodi, et mida külmem ikka õues on ja rõvedam, seda mõnusam on see hetk kui jõuad koju, sooja. Jah, külm on tõepoolest praegu peamine teema, nagu oleks siuke sõda, aga mitte nii hull. tahaks lihtsalt kõigile kuulutada, et nii haigelt külm on ikka. Ja siis tahaks, et nad ise ei teadnud ja siis ma ütlengi neile, et nii külm on!

Väike Artjom täna mu viimasel praktika päeval:``Ave, see teeb mulle muret, et sa oled viimast päeva täna. Mis mu elust saab nüüd!?`` ja siis ta hakkas nutma.