Ma arvan, et ma harjuks siin ära küll, kui ma tahaksin. Ma juba olen natuke nende moodi küll, lähen punase tulega, ilma süütundeta üle tee, kui autot ei tule, sest keegi ei oota siin rohelist, pole eriti mõtet lihtsalt, sest iga väiksemgi tänavaületus omab valgusfoori. Ma oskan juba suurepäraselt ülpingutatud rõhuga teises sõnas öelda Bon Dia, nagu oleks seal 5 i-d aga pole. Seda muidugi veel salaja neid mõnitades, aga noh, ma ju ütlesin, et võiksin harjuda, kui tahan, eks siis tuleks see siirus ka ajaga. Isegi selle tervitamismusi asjaga harjub, alguses oli ikka veider küll natuke, aga nüüd pean ikka ettevaatlik olema, et Eestis musitama ei hakka. Või noh, tegelt ei hakka ikka.

Teistmoodi oleks elu kui ma oleks tulnud siia, et jääda. Eks välismaal oleku juures ongi nii, et kui sa tead, et ei jää elama siia, siis ei lase ka enda sisse seda riiki nii palju. Siuke nagu vabadus on. Ei teki seda kohustus tunne, et pead sobima ja olema nii nagu nad. Võid vabalt olla just see, kes oled ja salaja neid mõnikord mõnitada. Kui aga oleks sees mõte, et jääks elama siia, siis tekiks ka seotus ja kohustus koos sellega. Vastutus ehk isegi. Ja ükskõik kui klišee see Väike Prints ka pole, siis ma arvan, et sa oled vastutav selle eest, mille või kelle sa taltsutanud oled. Olgu see siis saar või manner või hoopis inimene.

Nali naljaks

Meil haiglas ühendati meeste uroloogia ja ortopeedia osakonnad. Portugaallased on ikka väga uhked oma huumori üle. Tavaliselt see väga kvaliteetne pole, aga pean tunnistama, et mõnikord on mainimist väärt. Ja see on küll mainimist väärt, et haiglapersonal vähemalt üritab palju nalja patsientidega teha, mis mu meelest on eestis ikka suht tagasihoidlik, võiks ju rohkem. Ma küll kavatsen just selles vallas midagi muuta, kui ma peaks haigals kunagi töötama.

Päeva tsitaat: `` As you can see from this x ray, the patient is screwed. ``

Täna sain olla pool tundi venelane. Üks vanem patsient, kes oli natuke ka disoriented ei saanud aru, kus asub Eesti ja et elu lihtsamaks teha, ütles mu juhendaja talle, et olen Venemaalt. Sellest sai see proua hästi aru ja isegi natuke vist süüdistas mind Nõukogude liidu pärast. Õnneks ma ei saanud tast aru eriti.Imelik tunne oli küll natuke. Mitte, et mulle venelased ei meeldiks, lihtsalt ma ei tahaks olla ei venelane ega soomalne ega lätlane. (mulle meeldivad ju mu varbad, nagu nad on). Ma olen ikka eestlane. Üritan siin ka rohkem välismaalase moodi välja näha, aga ei tule välja. Koguaeg tullakse rääkima ja küsima portugali keeles midagi. Kui viitsin siis ütlen: Eu não falo portuguĕs, kui ei viitsi siis naeratan ja ütlen-Não sei.

Lõpuks see proua natuke rahunes, võttis mult käest kinni ja ütles, et mul on ilusad silmad. Ma andsin siis talle andeks.

Nälg&Janu

Mulle meeldib süüa väga. Aga söömisel on ka erinevaid vorme. Eelkõige meeldib mulle süüa aga siis, kui mul on eriti tühi kõht. Kui olen pikalt juba söömata olnud, (no mitte nagu paastunud, sest pärast seda süüa on teine asi) nii terve päeva nt, kõht on mega tühi ja siis lõpuks saan midagi süüa. See hetk kui ma esimese ampsu saan võtta ja siis tean, et mul on veel toitu, et oma vajadust rahuldada, vot see hetk on imeline. Samamoodi on joomisega. Eriti hästi tunnen seda, kui lähen jooksma ja pudelit kaasa ei võta ning ilm natuke soojem on. Koju jõudes ja veepudeli võttes, tunnen ma jälle seda sama imelist hetke. Kui ma aga praegu võtaks laualt selle sama veepudeli ja jooks. (proovin siis...) Ei, pole imeline. Ja ma jätan praegu kõrvale kõik need professionaalsed ``kui sul on janutunne, siis on juba hilja`` jutud, mis on tõsi, aga need kahjuks rikuvad mu aju nägemise vaatevälja. Mulle meeldib mu janu ja mulle meeldib mu nälg. Aga mitte mitte nende enda pärast, vaid sellepärast, et ma saan neid rahuldada. Ma arvan, et siuke janu ja nälg, mille rahuldamine toob imelise hetke, peaksid olema igal inimesel elus. Janu ja nälg elu järgi, võiks öelda. Aga päris nii ei saa, siikohal peab olema täpsem. Mina usun, et õige oleks kui igal inimesel oleks janu ja nälg armastuse järgi. Tegelt, see hetk on imeline! Ja kui sa arvad, et olgu sul ongi see janu ja siis jood ja siis ta on läinud... no siis mine jälle jooksma! See on seda väärt.

``What exactly is the iliotibial band? It's not a jazz group whose members tap in time to their music with their tibias.``
Vaene mees, kes selle nalja välja mõtles. Või naine, ma arvan, et mees siiski.