Mõned nädalad enne siia tulekut , käisin päris palju Margitiga jooksmas. Ühel korral , kui jälle koos jooksime, rääkisin ma talle avastuse enda kohta. Nimelt avastasin, et kui ma jooksen, siis hoian teadmatult parema käe sõrmi kergelt rusikas, vasaku käe sõrmed on aga vabalt. See mind väga ei häiri, aind parem peopesa läheb natuke higiseks seetõttu, mis on ebamugav. Kui ma vahepeal seda avastan, siis üritan ikka sõrmed vabaks lasta, aga sellele mõtlemata, lähevad sõrmed ikka rusikaase. Ma siis seletasin Margitile seda, et kui veider ikka , et mul nii on. ``Huvitav, miks see nii on?```Niimoodi küsin talt. ta ütles:`` Ei tea tõesti``, sest ta ei teadnud.
Aga täna juhtus midagi. Käisin jooksmas väljas, sest soojaga ikka käin väljas joooksmas. Ja kui ma tavaliselt väljas jooksen on ainuke asi , mida ma ei saa kuhugi enda külge panna, võtmed ja ma võtan need tavaliselt kätte lihtsalt. Olen juba päris palju jooksnud oma elus väljas, nii et need ei häiri mind , kui nad käes on. Panen need tavliselt nii, et parema käe nimetissõrme panen võtmerõngast läbi ja võtmed võtan kergelt kätte lihtsalt. Ja kui ma täna jooksin, niimoodi võtmed käes, siis ma sain lõpuks aru! No sellest, mille peale isegi Margit ütles :``Ei tea tõesti``. Kuna ma väljas jooksen koguaeg võtmed paremas käes, siis sees joostes või joostes nii, et mul pole võtmeid vaja, on mu parem käsi nii harjunud olema rusikas , et see lihtsalt ongi koguaeg. Ma teadsin, et sellel peab mingi loogiline seletus olema! Tavaliselt asjadel ikka on, kuigi mõnikord need seletused jõuavad ikka väga suure hilinemisega ellu. Aga pole midagi, sest see aeg , kus mõtled, et oledki lihtsalt sündinud ebanormaalse parema rusikaga, on ka omaette väärtus.

Espaço Diagnostico

Täna alustasime praktikaga. Ühe nädala veedame kõik kolm erakliinikus- Espaço Diagnostico. Minu arusaam ja kujutluspilt erakliinikust oli ikka hoopis teistsugune, aga eks siin olegi asjad teistsugused, nii et see ei üllata mind. Kliinik ise on väike ja vana. Ma täpselt veel ei saanud sealsest struktuurist aru, aga vist töötab seal paar taastusarsti, õed ja 5 Ftd. Ja siis mingi suvalised, kes teevad füüsikalist ravi, nagu ütles juhendaja. Juhendaja (Nancy) on noor naine, arvan, et kaehkümnendate lõpu kanti, väga jutukas (inglise keelt räägib ka hästi) ja äärmiselt tore, nii meie kui patsientidega. Väga huvitav oli aga see, et kui eestis olles kõik füsiod alati virisevad, et eesti süsteem sakib, siis ma soovitaks kõigil korra siin ära käia. Nimelt on siin füsiodel nii, et igal pool on antud erinev miinimum patisientide arv, kellega nad peavad tegelema päevas. Kui veab, saad 12, kui ei vea, siis isegi kuni 30 patsienti päevas. Mis on hullumaja. Nancy ütles, et see on normaalne, kui neil on 3-4 patsienti korraga.See pidi olema tegelikult positiivne, et siis patsient muutub iseseisvamaks ja hoolib enda paranemisest rohkem. No, võib olla, aga ma siiski eelistaks keskenduda ühele patsiendile korraga. Muidugi ei tea kuidas statsionaariga on, eks edaspidi saab selgemaks.
Seal ruumis, kus toimusid tunnid (nö saal) oli korraga 3 füsiot ja korraga kuni 9 patsienti. 5 teraapia lauda (mis on n pärit aastas 1980 ma arvan) ja väga vähe ruumi, et liikuda, rääkimata siis sellest, et kasutada põrandapinda teraapia läbiviimiseks.
Muidugi, meeldiks ka neile füsiodele, kui oleks seal neil korralik tööruum ja korralikud vahendid, mitte hingata sisse seda majanduslanguse hõngu. Aga ma usun, et see ei ole kõige olulisem. Põhiline , mis mulle ikkagi meelde jäi oli see, kuidas Nancy ütles, et nad on nagu perekond siin. Patsiendid ja fysiod. Palju kroonilisi haigeid ja vähe ruumi- perekond. Eks seda oli tunda ka. Terve aja kui seal olime, siis kõik jutustasid omavahel. Ja kuigi ma mitte kui midagi aru ei saanud , siis vahel ei pea mõistma keelt, et mõista , mida inimesed öelda tahavad.
Kell 10 hommikul ütles juhendaja , et nad juba kaks tundi tegelt räägivad kõik omavahel jalgpallist. Arvata on, neil on ikka siin suur kisma, Benefica, Porto ja Sportingu fännide vahel, nagu ma aru saan. Neil on isegi vastavalt hüüdnimed- punavereline, sinivereline ja rohelisevereline. Vastavalt siis mis klubi sa pooldad. Pühapäeval on Benefica staadionil ka oluline (mitte, et ma teaks, kui oluline see on, lihtsalt kuulsin, et on oluline) Benefica- Porto mäng. Eks ma ühe korra üritan ikka mängu ka vaatama minna, et näha missugused need hullud portugaallased siis on.

Täna ma külmetasin ja sain köha, aga vähemalt on hääl mõnusasti madal nüüd.

Ma mõtlen, et kui palju minu lausetest, mida ma öelnud olen, on öeldud ainult minu poolt. Kui eesti keeles on kindel arv sõnu , siis peaks olema ka kindel arv võimalikke lauseid. Huvitav , kui palju neid kokku on ja kui palju neist kuuluvad ainult mulle. Ja kui palju on neid , mis oleksid pidanud ütlemata jääma, ja neid , mis oleksid pidanud öeldud saama, aga ei saanud ja ei saagi. Sõnal on jah vägi, aga ma usun, et lausel veel suurem.


Täna ma ütlesin esimese portugali keelse lause, väljaspool klassiruumi, päris elus. Muidugi polnud see väga pikk ja väga keeruline ja ma arvan, et seda lauset on tuhanded öelnud, siis olin ikkagi rahul. Pealegi, pärast lause ütlemist rääkis see portugali naine muga portugali keeles edasi nii, et mu hääldus oli ka ikka super vist. Kui te mulle helistate, siis võin teilegi öelda.

Live you dream

Leidsin täna poest sellise täiusliku käevõru, mille olid hästi ilusad pärlid küljes ja siis oli üks hõbedane süda, kus oli peale kirjutatud: Live you dream. Ma seisin seal poes ja mõtlesin siis, kas peaks ikka olema -live your dream. Ma oleks väga tahtnud osta seda käevõru, aga kuna mulle ikkagi see väga vale tundus , siis ma ei saanud seda osta. Live, you dream- niimoodi ehk saaks ka.
Ela, sa unistad.

Kui see käevõru mulle niimoodi ütles, siis ütlesin talle vastu: Tüüp, sa ei saa niimoodi elamist ja unistamist vastandada ju. Mõtle natuke peaga. Elu ilma unistamata on äärmiselt vale, sest kas pole mitte nii, et see millest me unistame ja millest mõtleme, selleks me saamegi. Nii, et kui ma jätaks unistamise ja elaks, nii nagu sa soovitad, siis ma jätaks lihtsalt nagu raamatule alguse kirjutamata. Kõik algab sellest, unista, tegutse, ela. Jumal pole loonud meid tuimadeks olenditeks. Tu compreendas?

Siis ta ütles vastu vaikselt - Sim... Ja meie vestlus lõppes.

21 Meia Maratona de Lisboa

Ehk siis Lissaboni poolmaraton (21, 0974 km)

2:01:03 (mitteametlik, mu enda kella pealt)

Ma ise seadsin küll eesmärgiks joosta alla kahe tunni, aga arvestades asjaolu, et ma pole varem nii pikka distantsi jooksnud ja lihtsalt jõhkralt palav oli, siis olen ma rahul.

Kogu see jooks ise aga oli lihtsalt võimas. Seda kutsutakse ka Ponte de 25 Abril jooksuks (ehk siis ühe suure silla jooksuks) sest see algab ühelt poolt silda, mis on 2, 5 km pikk ja kulgeb edasi mööda lissaboni tänavaid. Siin on see sild.



Start oli seal teiselt poolt, kus on see suur Cristo- Rei (Christ the King) kuju. Starti sai special rongidega. Kui ma kell 9 ühes neist rongides olin, mis olid kõik täis tuubitud, kui annelinna bussid, siis vaatasin tablood, mis ütles T. Externo 21C. Siis ütles rongijuht midagi, millest ma aru ei saanud ja kõik hakkasid järsku plaksutama, olimegi kohal. Stardi koridori minnes jagati igal pool punaseid nokamütse, ma alguses mõtlesin, et ma küll ei taha, aga kui nägin, et enamik võtsid omale, siis igaks juhuks võtsin ka, et olla nende moodi. Ja tegin hästi, et võtsin.

Start oli mõnus. 2 km mega ilusat vaadet silla pealt. Olin veel õnnelik, et nokamütsi olin võtnud ja nautisin täiega. Alguses oli plaan lihtsalt see ära joosta ja mitte vahepeal pilti taskusse visata, see oli mu eesmärk. Aga kui ma 10 km olin jooksnud (56 min) ja end ikka hästi tundsin, siis mõtlesin, et ehk on isegi lootust. Kuni 14 km oli kõik väga hea, no ma ikka korralikult ennetasin ka seda taskupilti ja jõin igas punktis hästi palju. Pärast 15 km, aga tuli kõige raskem hetk. Olin joogipunktist läbi läinud ning vaimselt valmis selleks, et 17, 5 on järgmine joogipunkt. Jooksin siis seal 17 km peal ja edasi..aga joogipunkti ei tulnud...siis oleksin küll peaaegu minestanud. Sest tõesti, ma olen ikkagi põhjamaalt ja ei ole harjunud nii kuumas jooksma. Siis haarasin ma maast kellegi spordijoogi pudeli, ja jõin. Järgmine joogipunkt oli hoopis 18. 5 peal. Selleks ajaks olin ma vaimselt suht väsinud, jõin seal siis vett palju ja kastsin end üle ka, ja paarisaja meetri pärast anti veel apelsine ka, siis läks kohe tuju mul heaks :) Jõud tuli natuke tagasi ja kui 19 km silt oli, siis tuli esimest korda mõte, et oo, nii vähe veel jäänud. Kuni lõpuni elasin ma maha visatud spordijookide peal. Suht geniaalne, ma tean:D Lõpp oli nagu lõpp ikka. Finishis oli nii palju inimesi korraga , et seal koridorist välja saamine võttis meeletult aega ja ma mõtlesin aind, kus saaksin istuda. Üks tore portugali vanem naine, kes oli ise ka just lõpetanud nägi, et mul on veits halb ja pani mu toolile istuma, andis vett ja rääkis midagi, ma noogutasin, sest ei saanud aru ja ütlesin- Obrigado.

Üldiselt olen väga rahul, väga hästi korraldatud värk. Jooksjaid oli kokku umbes 35 000.

A, Iiris , randid on tagasi!

Feira da Ladra

Siin on neil selline stiil, et igal pool on sellised keraamilised plaadid, nagu oleks vannituba igal pool. Sise ruumides on need plaadid ja väljas terved majad on kaetud nende plaatidega. Mulle meeldivad need. Täna käisime kirbu turul, kus isegi müüdi neid plaate ükshaaval, väga lahe.



See Kirbuturg mulle täitsa meeldis, nägi ikka päris inimesi ka. Mitte, et need kes siin kesklinnas on, poleks päris, aga hea on näha ikka kõiksuguseid. Seetõttu mulle meeldib ka metrooga sõita, saan inimesi vaadata. Haiglas vist näeb ka päris inimesi, haigeid. Ootan juba.
Leidsin kirbuturult ka Hellenurmede lipu.




Aa, kes ei tea, siis ma olen siin koos ühe kursaõega, Dagmariga. elame koos siin. Üks kursavend on ka, aga ta elab natuke kaugemal. Tore on, ei pea üksi olema. Üksi oleks vist natuke kurb.





Üldiselt on siin siuke mõnus asi, et neil on kombeks suhteliselt palju joosta, õhtuti on tänavad tervisejooksjaid täis. Nii, et kui ma eile jooksmas käisin, siis tundsin end kui lind õhus, või kala vees..või sina minu südames.

Lisboa

Kui Tartus on hetkel -8 (mu kallis Linux teab) siis siin oli päeval nt +16. Ma ise võrdlesin seda siukse Eesti mai kuu lõpu ilmaga umbes, selline lootuse ilm. Päevitada veel ei saa, aga muru peal saab istuda ja esialgu mulle sellest piisab.
Ma väga palju veel ei tea siin asjade ja elu kohta, aga seda tean, et portugaallased on natuke imelikud küll jah. Näiteks täna märkasin, et neile meeldib hirmsasti joosta, no muidu oleks see normaalne, aga nad harrastavad seda vaid üle autotee jooksmisel. Nad lihtsalt ei suuda oodata kunagi, millal läheb tuli roheliseks vaid lihtsalt jooksevad koguaeg üle tee punasega. Aa, võibolla keegi lihtsalt ajab taga neid kõiki, Aeg vist.


Siin on see , kus elame. Samas korteris on veel natuke rahvast, ma täpselt ei teagi kui palju, mingi 8 on vist kokku. Siin on vist Poolast, Tsehhist, Moldaaviast ja kusagilt veel inimesi. Aga huvitav on, et siin on 3 Susanne i.


Ja siis siin on need portugaallased. Tundub, et armastavad.


Aga siiski kõige ägedam asi juhtus täna, et avastasin, et korteri võti käib nii, et kui väikset nupukest vajutan selle peal siis see võti läheb pikaks, kohe poole pikemaks.

väiksed

Viimasel ajal olen ma ühte asja tundnud. Nimelt igatsust. Tunnen vahel, et ma igatsen lapsi. Mitte, et mul endal mõni oleks ja enam pole...Aga lihtsalt sellest ajast kui ma tartusse kolisin saan väga vähe aega veeta koos lastega. Tallinnas sain ikka iga pühapäev lastega mängida, kas pühapäevakooli tunde andes või niisama peale teenistust, või siis sain rohkem näha ka ühe õe lapsi. Nüüd on aga siuke väike tühjus või nii, mitte nagu aktiivne aga on olemas. Üks õhtu käisin Irenil külas ja sain natuke ta väikse õega rääkida. Ja siis kui väike printsessike mu süles istus, siis mulle tuligi meelde, et ma igatsen. Lapsed on ikka siuksed armsad rõõmuallikad.