laiali on

Ma mõtlen vahel, et elu on nagu siuke puzzle. Kunagi ammu panime kokku ühte väga imelikku puzzlet terve öö. Ma mäletan, et see oli nõme puzzle, sest seal oli hästi palju ühesuguseid tükke, siuksed kirjud. Paned ühe tüki paika ja lähed edasi, natukese aja pärast aga avastad, et see polnudki õige ja pead hoopis muud kohta sellele otsima hakkama. Või siis on mõne tükiga nii, et sa oled lihtsalt nii kindel , et see peab sinna kohta minema ja see, et tegelt need otsad omavahel täpselt kokku ei sobi, ei heiduta sind. Nii siis lükkad kasvõi jõuga ja ei jäta järgi, enne kui see tükk pole seal. Tegelt on aga sellel tükil ju su puzzles teine koht ja sellele kohale on oma tükk, aga seda sa seal emotsiooni sees ei mõtle. Nii, et elu on nagu puzzle, tükid laua peal laiali ja ootavad oma kohta. Peaks vist vahel lihtsalt astuma korra kõrvale, tulema emotsiooni seest välja ja mitte jõuga üritama tükki panna sinna, kus see ei käi.
...Palju asju peaks tegema tegelt.

Haige

Täna mult küsiti mitu korda, kas ma olen haige. Väga armas oleks tõesti kui keegi nõnda küsiks, noh, kui ma tegelt oleks ka haige, siis ikka. Aga ma polnud, üldsegi mitte. Mu haigus seisnes ainult selles, et mul ei olnud meiki peal ja tüübid, kes olid harjunud mind meigiga nägema siis arvasid, et olen haige. No, ma saan aru, mu enda süü, peaksin rohkem ilma ainult olema, siis ei küsitaks kah. Aga huvitav on see, et niimoodi nagu ma olen, ilma ilustamata, peetakse mind haigeks, sest selleks nö võrdluspunktiks on võetud see ilustatud variant. Mis tegelikult pole ju õige ja hoopis peaks ise kandma seda haige nimetust.Sest tema pole ju normaalne vaid pigem kõrvalekalle normaalsest. Kõik on sassis, peapeal seisab, sest oskab. Ma ei oska peapeal seista, pole kunagi osanud, isegi mitte nii, et paneks jalad vastu seina, ei oska.

* Laul ka polnud sellel pildil haige, lihtsalt et ma saaks ägedama pildi teha, siis ta tegi niimoodi rõvedalt nende silmadega. Aga nüüd võib ikka öelda, `haige tüüp` nagu natuke teises mõttes.

Jäljed

Käisin õhtul jooksmas. Selline natuke tuisune oli, niimoodi ,et tuiskas ikka siukse õrna kihi tee peale. Jooksin oma tavapärast ringi. Lõpetasin ühe ja hakkasin teist jooksma , kui ma avastasin , et ainukesed jäljed, mis mu ees lähevad, on mu enda omad. Igaks juhuks veel meelega astusin nendesse, et olla kindel. Veidi nagu nüri tunne tuli niimoodi, joosta seal ,tuul vastu puhumas, enda jälgedes. Natuke siuke äratundmine tuli. Elu ära tundmine. Täpselt sama tunne on mõne asjaga. Et jooksen juba teist ringi , tuul vastu puhumas, ees ainult enda jäljed, milles astun. Lõpetaks ma siis ära selle ringi ja otsiks mõne muu, kus on ees kellegi Targema jäljed, milles joosta, aga ei, lähen kolmandale ja ainuke erinevus on , et nüüd on kahed jäljed, aga ikka enda omad.

Sain päris oma laulu. keegi pole mulle varem kirjutanud, seepärast ongi see mainimist väärt. Väga vinge laul oli. Mu lemmik rida aga sealt on: `Tean, et sinu silmis märkasin seebimulle.` Lihtne ja absurnde. Nii nagu mulle meeldib see elu.