Sügis kodus

Kodu on seal, kus su süda on- ütles ju keegi..

Sügisest peaksin ka kirjutama, sest juba on. Kohe täitsa siuke, et tuleb ja lööb sulle vastu nägu. ``Paras!``ja siis üritad selle märja porise, aga sams nii ilus värvilise lehe endal suust ära saada. Silmad sooja salli sisse peita ja nagu pimedana edasi minna. Miks sa nii kuri oled, Sügis! Mõtlen, aga samas tean, et temagi vajab ju ainult armastust ja hoolt. Eks me kõik.

Päikest on vähe, vahel ta nagu tuleb korra välja. Siis ma tahaks ta vahel kinni püüda ja purki panna. ja siis õhtul kui on pime, või hommikul kui on hall..siis natuke seda välja lasta enda näole pai tegama. Kas või paar minutit nii. Siuksed luulelised igatsused mul.

Eile mõtlesin ka suuri asju natuke. Mõtlesin, et ma ikka vahel üldse ei oska armastada. Muidu nagu ei saagi sellest aru. Arvad, et oled juba hästi okei. Aga kui su ellu tuleb keegi , kes su südame nii tugevasti rõõmutsema paneb, siis kogu selle rõõmu ja iluga tahab ka see isekus nii salakavalalt välja ronida ja ennast veel õigustada ja õigustada ja õigustada.. Ahh, kui rumal! Palun, et Jumal õpetakas mind armastama ja juhiks mind. Annaks mulle enam alandlikkust. Aga oi kui põnev on see õppimise protsess ja ma üldse ei muretse tegelikult. Pean õppmima aind endalegi andestama, kui kukkumine nii kerge tulema.
Olgu see klišee või mitte, aga kõige parema mehe on Jumal mulle nüüd küll kaaslaseks saatnud, see on kindel!

Kas need, kes on sulle olulised, täna, just praegu teavad, et nad on?

Seeaeg

Täna läksin õue seeliku ja lühikeste varrukatega. Korraks oli juba tunne, et enam nii välja minna ei saagi, aga võta näpust, sain veel. Kuid sisimas ma juba kuulen, et suvi hakkab otsa saama. Lõpeb ära, et teha ruumi teistele värvidele ja võludele. Ja olgem ausad, must on ju ka siiski värv. Rääkisime üks päev ühe kliendiga natuke elust. Ta on must pea 50 aastat vanem, seetõttu oli huvitav, et ikkagi nii palju ühist leidsime. Tõdesime, et suudaksime leppida selle vahelduva ilmaga siin Eestis, aga see pimedus kohe küll üldse ei meeldi. Mulle ei meeldi ärgata, ja mitte aru saada, kas silmad on nüüd lahti või kinni, sest nii pime on alles. Midagi ju teha selle vastu ei saa, aga mulle ikka ei meeldi ja ma tahan öelda, et ei meeldi. Külma kardan ka. Ta nii kavalasti alati tuleb mu sisse ja jääb sinna pikaks ajaks, kuni kevadpäike ta seal troonilt mitmete kuude pärast alles tõukab. Sel sügisel on ka ikka teisiti õnneks. Nüüd mul on ju maailma kõige parem peika, kes mind ikka külma eest kaitseb, vähemalt mu südamele ei saa see külm enam mitte kuidagi ligi.

Aeg lendab. Ütles juba vanarahvas. Või kes iganes seda ütles. Ma ei teagi nüüd, kas see ütlus on hea või halb. Pigem siuke neutraalne, pisikese igatsusega. A, las lendab siis , kõrgelt. Tahaks ikka taga koos lennata, et ei peaks hiljem seda igatsust kahetsusega asendama. Elada igat päeva täisväärtuslikult, on ju olnud positiivselt mõtlejate kauaaegne soov. Mu meelest ei toimi see- ela igat päeva, nagu see oleks su viimane. Seab mu ette rohkem küsimusi kui asi väärt on. Ma arvan, et igat päeva peab elama , nii nagu see päev on, tänulikkuses.  Kui on esmaspäev siis elan seda nagu esmaspäeva. Kui ongi halb tunne hommikul, et jälle peab töönädalat alustama, las siis olla. See on selle päeva tunne, ega see siis päeva halvaks tee.

Leidisn täna pesumasinast oma ipodi. Ohh jah. Nüüd kuulan ja naudin vaikust. Vaikusel on suur väärtus, selles kärarikkas maailmas, kas teate..

Oli mis oli. Aga nüüd on jalka igatahes. Päris siuke mõnus stabiilne elu sellessuhtes, ükskõik mis päeval ka poleks, õhtud on ühtlased. Mänge on olnud igasuguseid. Hetkene lemmik on Rootsi- Inglismaa. Aga mu lemmikmeeskond ikka rokib sajaga loomulikult, mis on oodatult Über Alles. Parim on muidugi jagada elamusi lemmikumate inimestega! :)

Aa, noh vahepeal mu armas õde Tiina abiellus ka  Ära. Mesilad.

Üks vaablane lendas ka rõduuksest sisse, nii et suured mehed jooksu pistsid. Sellest võib järeldada, et talv enam pole.

Mulle meeldib kui juba sellised väga noored on nagu hästi ägedad. Siuksed mõnesmõttes välja kujunenud aga samas mitte täitsa. Siuksed, kes tahavad olla need kes nad on. Mõned ei jõua kunagi elus sinna punkti ja mõned jälle kaotavad selle. Ei tea, kas sellist enesekindlust on võimalik õpetada ka või on see nagu kaasa antud asi. Ma õpetaks kõigile noortele seda kui saaks. Mul on rõõm, et olen sel aastal saanud juhtida gruppi, kus on sellised noored tüdrukud. Mu väiksed hullukesed. Eeskujuks paljudele enda vanustele. Ja vanematelegi, sealhulgas ma ise.

(Pildil on Mari, kes on hullem kui Väike My :) )

Aeg lõhkuda

Käisin eile puid lõhkumas. Noh, kui nüüd aus olla siis pigem ladumas, või nagu need asjatundlikumad ütlevad- lappimas. Aga lõhkusin ka. Oma esimese puu. Kirvega ja puha. Päris võimas tunne oli kui see puu niimodi keskelt pooleks läks. Tegelt ei ole väga raske. Peab teda seda soonte asja ja kust puu pehmem on ja nii. No ma loomulikult ei tea neid asju. Ma tean, et puud on head ja kasel on need mustad triibud. Ja sel aastal sain teada, et vahtra mahla juuakse ka. Nagu vesi aind, et tervislikum- nii nad ütlesid.
Kirved mulle üldiselt meeldivad, aga ma kardan ka neid natuke. Kui ma selle kirve kätte võtsin, siis ikka natuke mõtlesin, et äkki ta tuleb mu palja varba sisse ja siis varvas lendab niimoodi puuhunnikusse kaarega. Samas mõnesmõttes oleks jälle lahe ka, mul nagunii need varbad on juba sandid kõik.

Kui ma söön pähkleid , siis mulle just meeldib kui on pähklite pakis ka hästi palju rosinaid, siis vahepeal neid süüa, tasakaalustab ära nagu. No, see on sama, et kui söön šokolaadi, siis vahepeal tahaks hapukurki süüa, siis saab jälle edasi šokolaadi süüa. Samas võiks olla hapukurk ju pähklipakis ka.  Terve elu peaks vist tasakaalustama ära nii, võibolla siis saaks rahu.

Mulle väga meeldivad raamatukogud. Praegu pea eriti tihe elanik olema raamatukogus. Täna hommikul kui jälle oma tuttava lauakese poole kõndisin, vaatasin raamaturiiuleid ja mõtlesin, et tahaks ikka nii paljusi raamatuid lugeda, aga pärast hetkelist vaimustuts tuli reaalsus koju, et mul ei ole aega ju. Mõtlesin, kui palju aega mul kulub ühe raamatu lugemiseks. Natuke isegi vist liiga palju. Mu meelest raamatud väga hästi näitavad aega. Nad on nagu kell, aga siuke võimsam, mitte ainult 24 tunni oma. Mõtlen nende inimeste peale, kirjanikud ehk võib nimetada neid , kes midagi kirjutavad, kes on oma sadu või tuhandeid tunde pannud nende raamatute kirjutamise alla. See tekitab siukse võimsa tunde, heites pilgu nende riiulite suunas. Ja siis ma mõtlen, et kuidas kõigil on oma aeg, samal ajal kui teisel on oma aeg. Ja siis tekitab see minus hoopis ühtsema tunde, et kui ma loen seda raamatut, siis ma nagu natuke annaks tagasi sellele kirjanikule tema aega. Aega ju tegelt ei anna, vb siis mõtte annan, miks ta üldse kirjutas.

 Aknast näen kaht tüdrukukest mängimas õues.Mul on hea meel, et nad mängivad õues. See annab ka nagu lootust, et keegi kunagi veel mängib õues.

Jooksuaeg

Jap, Joosta mulle meeldib. Alustasime Margitiga rahvajoosku võistluste hooaega täna. 7 km. Haigelt raske oli ikka. juba peale 2 km mõtlesin, et tahaks hoopis maratoni ikka joosta. Eks need lühikesed maad on jah siuksed nagu nad on. Alguses jooksime täitsa hea tempoga, siis mingi 3-4 km vajus veits ära, aga õnneks ootas 5 km Margus meid joogiga, sest nii palav oli ja muidu poleks me ikka üldse vist suutnud normaalselt lõpuni. Nii me vähemalt spekuleerisime seal rajal. Pärast seda tuli ikka jõud ka tagasi ja lõpuks väga halb aeg ei tulnudki. 33, 27 mul ja Margitil 33, 29. natuke kuidagi ikka jäi mul, et oleks ikka parem pidanud tulema. Aga noh jah. Ega väga ei viisti seda parandada ka tegelt, pole ikka minu ala. Järgmine võistlus kahe nädala pärast. Ja see juba rohkem mu maitse järgi. Võimas avastus oli muidugi, et armas Johanna on ka jooksja. Ja veel milline jooksja! Sai naiste arvestuses 2. koha, ajaga 28,07! Jee!

Üks pea 90 aastane meespatsient rääkis täna oma juba 18 aastat tagasi lahkunud naisest pisarsilmi kui hea ja armas ta ikka oli. Mõnes mõttes on kohe erilisem kui keegi nii vana juba nõnda räägib teisest inimesest. Nagu muinasjutt, mis ei lõppe ära ühe inimese lahkumisega, vaid kestab edasi. Küll nukra, igatseva tooniga, aga ilus on ju seegi. Nüüd tuli küll kevad. Mulle meeldib see lootus ikka.

Raadi mõisapargis.

Toredad :)

Minu Tartu.

Üks Rael on puudu.

Võidurõõm

Sõber Erkki jutlustas täna kirikus. Hästi jutlustas. Rääkis Kotionust ja rääkis Jeesusest. Rääkis lapsemeelsusest. ``Kui te ei pöördu ja ei saa nagu lapsed, siis te ei pääse taevariiki!`` Vaatasin lapsi, jooksid ringi, rõõmutsesid seal. Läksime kooriga lavale , laulsime. Voolab rõõm, voolab rõõm...No miks te siis nii nukrad olete, kui isegi laulus on nii öeldud, et rõõmu voolab, kogudus! Isegi surm on võidetud, vau..see kõige tumedam ja masendavam asi üldse. Tänu, Jeesus!

Hiljem lõunalauas vaatasin sõpru. Nii lapsikud tundusime seal. Ise pooled juba abielus, kõik suured inimesed juba. Ei vabanda, et oleme lapsikud. Palun rohkem lapsemeelsust. Nagu Erkki ütles, lapsemeelsus ei ole naiivsus, see on usaldus.
Nii vaesed sead ikka.

Muld

Naljaks, et kahel inimesel on ju täitsa erinev maailm, kuigi Maailm on sama. Üks ütles, et tema arvates lause- Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn, ei ole rõõmus lause. See pidi meenutama surma.
Mulle ei meenuta surma. Ma ei tea kui palju oled käinud matustel, ma ikka olen päris mitmel ja siis on siuke komme, et visatake peoga sinna kirstule peale mulda. Miks seda tehakse ma ei teagi. Nagu tahaks anda surnule veel midagi kaasa, mis ei kuulu mulle. Aga olgu. Niipalju kui mul kogemust on nende viskamistega , siis mu meelest pole seal surnuaedades küll enamasti siuke ehtne muld, pigem siuke liiv ja segu. Niisiis ei meenuta muld mulle surma.
Hoopis- meenutab see mulle lapsepõlve, meenutab, kuidas maakodus, kummikutega kartulipõllul sai koperdatud. Muld, mis pärast vihma täitsa poriks oli vormitud ja mis kummiku äärest salakavalalt sisse tahtis tungida. Aga meid ei huvitanud, me jooksime. Ükskord jäi kummik kinni ka mulla sisse , tuli jalast ja sokk vajus porri. Naljakas oli. Ükskõik , mis maailm ümber polnud, see muld oli naljakas.

Nii, et kui kevade lõhn on mulla lõhn, siis on naljakas.

Täna ma sõin 2 apelisini. Üks meeldib teine ei meeldi.

Vot selline päev siis. Mõtlesin, et mulle ei meeldi, kui inimesed teevad paastu facebookist. Ma isegi ei tea, miks see mulle ei meeldi. Kuidagi siuke popp asi, sellepärast vist. Tundub kuidagi nõrk. Ma õpin alles seda nõrkuse armastamist. Või äkki on tugev- paastuda, mitte alla anda kiusatusele klikkida kõikide võimalike piltide ja linkide peale. Eks see ole sama nende enesetapjatega, kumb sa siis oled, nõrk või tugev. Ma ütleks, et kumbki. Pigem kadunud.

Mulle meeldib kui inimesed küsivad nõu mult lihtsates asjades nagu `Kas see kaste sobib üldse pizza peale?``Nii ma tunnen end inimesena. Ma tunnen, et ei saa hakkama keeruliste nõuannetega. `Loe Piiblit``ütlen, et teisele tunduda pühalikum, targem, kui tegelt olen. Naeratan ja neile tundub, et kõik mu elu on paigas siis. Mõtlen, et miks ei peakski olema. Jumal on mul nii lähedal, et kardan, lahti lasta. Aga kahtlus ikkagi jääb, kas on paigas.

Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn.

Ohud

Täna tegin pannkooke hommikul. Olen palju pannkooke teinud, aga täna oli teisiti. Ma olen alati mõelnud, et lahe on kui keegi niimoodi visates õhku, neid keerab, aga ma ise nii ei ole kunagi teinud. Arvasin, et see on liiga raske ja siis kui viskan siis see kook kukub niimoodi kuhugi pliidi peale ja kogu mu kaunis ja äärmiselt maitsev kook läheb halvaks. Siis ma pigem olen võtnud asja ohutult ja keeranud labidaga. Aga täna siis, nagu ma juttu alustasin, ma mõtlesin, et mis seal ikka, proovin, midagi pole kaotada. Kuidagi tuli selline võimas tunne ja ütlesin endale seal köögis seistes- Sul pole ju midagi kaotada! Jah, olin nõus. Proovisin, viskasin ja kohe esimene kook mis viskasin, kukkus täiuslikult pannile õiget pidi tagasi. Täiega võimas ikka! See oleks mul nagu koguaeg sees olnud. Ja mina, elades oma `ohutut` elu, olen selles lahedusest päris pikalt ilma jäänud. Oi kuidas ma nüüd viskama hakkan!
Paneb mind mõtlema, kas on mul elus veel neid asju, kus peaksin olema vähem ohutum...Ja samas, kohti kus see ohutus on ikkagi vajalik ja õige, mida ei peaks muutma. '


Linnud juba häälitsevad õues. Alguses laulavad, varsti muutub tüütuks , siis röögivad. Ja tulp mu laual on ka üsna teisest maailmast kui need lumised teed. Jah, elu mulle meeldib :)

Põllud

Viimasel ajal mõtlen hästi palju vastutusest. Mõtlen sellest, mille eest mina vastutan, kas ma peaks rohkem vastutama. Noh, nii vist ei saa küsida isegi. Tihti on ju vastutusega nii, et ma ei saa valida kas ma peaksin seda tegema või mitte, see on lihtsalt nagu osa minust. Ma arvan, et mulle siin vastuvaidlejaid pole, kui ütlen, et iga inimene ise peab vastutama oma sõnade ja tegude eest. Ma arvan, et õppida vastutust on ehk üks elu oluliseim pidepunkt ja koht, mis aitab kõige enam edasi arenemisele. Noh, ma näen elu nii, et inimene peab nagu edasi arenema, muutuma paremaks, õppima oma vigadest , parem oleks veel kui teiste vigadest, et muutuda enam paremaks ja täiuslikumaks. See võib tunduda, kui liiga suur ja mõnesmõttes siuke mõttetu eesmärk isegi, sest juba ette teada, et inimene ei saàgi täiuslikuks ju siin. AGA ma ikkagi usun, et alustades väikestest asjadest, igapäevastest, on inimesel võimalus. Mul on võimalus. Ja rääkides edasi vastutusest, siis arvan, et see ongi selle muutumise juures äärmiselt oluline. Ma lihtsalt näen enda ümber nii palju neid, kes `võtavad vabalt` ja ärge saage must valesti aru, ma ise pooldan ka seda, et ei tohiks kõige pärast liialt põdeda, aga siin tuleb ikkagi mängu seesama kurikuulus Piir, mis siis ütleks meile, mis maani on ok `võtta vabalt` ja mis maalt saab see ` võtan vabalt` lihtsalt ettekäändeks varjamaks tegelikult lauset `nii ma ei pea vastutama`.
Pead vastutama, sina, kes sa ütled midagi teisele inimesel ja sina kes sa teed midagi teisele inimesele. Palun ole hea ja võta siis kõike nii vabalt üksinda kodus, aga lõpuks pead sa aru ikkagi andama Kellelegi Kõrgemal.
Nüüd ma üritan ka siis vastutada nende sõnade eest, mis kirja said ja mõtete, mis nende taga on.



*Täna ma tsiteerin mu armast kadunud (vist nii siis öeldakse surnud inimeste kohta) Liisi:
``Ma tahaks minna praegu kuskile keset põldu ja lihtsalt karjuda.``
Ma pole lihtsalt kunagi nii teinud, seepärast tahaksingi, ei tea, kas see mul üldse välja tuleks.

Linn

Niisiis, korraks jälle lahkun Tallinnast täna. Kuu jälle möödas. Kes teab, tulen ehk siia tagasi varemgi kui kunagi mõelda tahtsin.
See polnudki ju ammu kui Tallinn oli mu kodu ja mõte mujal elamisest ei tundunud nii rõõmus. Kiiresti ikka muutub mul see kõik peapeale. Siuke rahutu loom ikka olen. Nüüd tunnen suurimat naudingut sellest, et saan minna Koju, Tartusse, istuda köögis ahju ees, mis meile kamina eest ja naerda koos Iirisega.
Aga eks kõige nende naudingutega ole ikka nii, et mida sakim on seda parem on nauding pärast. praegu kui olen nädala Tallinnas korralikult vaimselt ja füüsiliselt end piitsutanud, siis seda suurem nauding on minna nädalalõpus Tartusse ja oskangi olla paremini rõõmsam. Või see on ju samamoodi, et mida külmem ikka õues on ja rõvedam, seda mõnusam on see hetk kui jõuad koju, sooja. Jah, külm on tõepoolest praegu peamine teema, nagu oleks siuke sõda, aga mitte nii hull. tahaks lihtsalt kõigile kuulutada, et nii haigelt külm on ikka. Ja siis tahaks, et nad ise ei teadnud ja siis ma ütlengi neile, et nii külm on!

Väike Artjom täna mu viimasel praktika päeval:``Ave, see teeb mulle muret, et sa oled viimast päeva täna. Mis mu elust saab nüüd!?`` ja siis ta hakkas nutma.

Päike paistab

Mu selle nädala suurim avastus oli see, et pimedad lapsed mängivad ka peitust.
Mul on imeline võimalus kuu aega töötada pimedate lastega. Nad aitavad mul õppida jälle elu kohta. Need lapsed ka näevad. Nad näevad teistmoodi kui mina, kes saan lugeda neid sõnu, mida kirjutan, aga nad näevad. Mõtlen, et tahaks isegi ka nii näha nagu nemad. Mitte olla pime, aga lihtsalt näha sügavamale, kui see, mis paistab silmale. Olen Jumalale tänulik, et saan näha Tema imelist loodut siin maailmas ja palun, et ma suudaksin rohkem näha südamega.


Väike 3. aastane Karl, vaadates üles, aknast välja õue poole, kus sadas paduvihma: ``Päike paistab.``

Jah, paistab küll...