Üks pea 90 aastane meespatsient rääkis täna oma juba 18 aastat tagasi lahkunud naisest pisarsilmi kui hea ja armas ta ikka oli. Mõnes mõttes on kohe erilisem kui keegi nii vana juba nõnda räägib teisest inimesest. Nagu muinasjutt, mis ei lõppe ära ühe inimese lahkumisega, vaid kestab edasi. Küll nukra, igatseva tooniga, aga ilus on ju seegi. Nüüd tuli küll kevad. Mulle meeldib see lootus ikka.

Raadi mõisapargis.

Toredad :)

Minu Tartu.

Üks Rael on puudu.