Tulin lõkkeplatsilt tagasi ja vaatasin , et taevas oli ilusasti siniseks värvunud ja päikesekiired paitasid armsati lehti. Umbes tunnike oli veel jäänud päikeseloojanguni. Kui lapsed hakkasid oma päeva ajalehti tuvustama , otsustasin välja hiilida, et püüda oma päike. Võtsin kaamera kaasa ja kui uks sulgus mu järel, jooksin. Mai tea miks. Kartsin vist, et kui ma kõndides järveni jõuan on päike kadunud. Jõudsin veepiirini ja päike oligi juba puude varjus. Aga ma polnud kurb. Ma jõudsin oma sillale, istusin, vaatasin oma päikese kuma oma järvel ja korraks oli rahu.
Mitte minu rahu. Jumala rahu.


Muide, ise ka mõtlesin, et appi, mis minuga juhtunud on! Aga siis tuli Rauno ja ütles, et ma olen Padakonn. Ja kõik oli omal kohal.:)

tuulevaiksel ööl

Mille järgi sa tunned ära ühe eestlase?

Kui sa kohtad kedagi juuli alguses ja ta alustab vestlust lausega, ``kas sa laulupeol käisid``. Alateadlikult sellepärast, et see keegi ise juhuslikult käis ja ta tahab vaid rääkida, kui ühes eestlased tegelikult korra kahe aasta tagant hingavad. Või siis , sinu vastusele ``Ei``- ta pillub küsimuse `´Miks? `` sellise hooga, et sul on tunne, nagu oleksid ta ema tapnud. - Siis seisab su ees tõeline eestlane.

Ma kohtsain täna päris mitut. Aga õnneks mind ei pillutud. Sest salamisi olen ka mina tõeline eestlane. Selline, kellele need kolm värvi ikka vahel tähendavad rohkem, kui mõnele ameerika turistile ja kelle arust kama ei ole rõve.

Huvitav, kas suitsupääsuke oleks suitsetatult maitsev?