Teooria, et oma tundeid saab valida, on mu meelest õige. Alati kui ma sellele mõtlen, siis mul tuleb meelde Mare, vist sellepärast, et me temaga selles osas oleme ühte meelt ja sellest ehk palju rääkinud oleme. Ükskord Jälle arutasime ja mulle meenus mõte, et Mõte on enne tunnet ja kui ma saan sellel mõttel nö sabast kinni siis saan vastavalt sellel otsustada, mida ma tunnen. Otsus peaks siis järelikult sündima õige ja vale printsiibi alusel. Kui mul on sees tunnetus, mis on õige ja mis vale, see tunnetus, mida ma usun, Jumal on mulle sisse pannud, siis peaksin teoorias ju otsustama , mis on õige a siis seda tundma. Päris hea teooria mu meelest.
Mhmh, nii kaua on see hea, kui sa ei pea tegema selliseid otsuseid, mis panevad selle `õige ` ja sinu isikliku heaolu vastuollu. Siis kui sa pead otsustama, et õige on tunda seda ja õige on selle tunde alusel käituda nii, siis, aga südames tahaksid 10 küünt ja veel rohkem neid vastu panna, et mitte ei peaks nii tegema ja tundma. Vot sellistel hetkedel mõtlen küll, et selline suur vastutus on ikka kui Jumal on mulle selle tunnetuse sisse pannud, sest Tema vastu astuda ei saa ja ma ei tahagi. Ja nii ma seisangi lõhkise küna ees, Kogu oma patuse hingega egoistikult tunda tahes ja kogu oma vaimu ja mõistusega õigesti käituda tahes. Aga nagu Piibel ütleb, kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Nii, et ma tänan Teda, et mulle on palju antud ja ma ei nurise kui mu ees on need künad, lihtsalt palun, et teeksin selle õige valiku.
Ja, mulle jõhkralt meeldib see ilm ikka! Lihtsalt läheks ja müraks lumes...kui ma laps oleks
