Täna ma tegin endale haiget

Iiris ütles nii, mitte üldse ma. Kõndisime eile kodust Kolgata poole ja ilm oli selline piisavalt mõnus, pime , tuuline sügisilm ja siis ta ütleski: Täna ma tegin endale haiget. Ma ei jõudnud kuulamagi hakatagi, mis mõttes kui mulle kuidagi tuli kohe pähe, et see lause on lihtsalt nii täiuslik raamatu pealkirjaks või halvemal juhul mõne luuletuse. Onju! Aga ma siiski otsustasin, et seda lauset ma ei pane oma raamatule pealkirjaks: esites, sest Iiris ütles selle, ja kui keegi tahab pannna üldse siis tema ja teiseks see on lihtsalt liiga emo. Aga sellegipoolest on see piisavalt diip minu jaoks, et kirjutada üks postitus ja mitte lasta neil sõnadel, mis nii delikaatselt selliseks lauseks on moodustunud, lihtsalt unustusse kaduda. Vot.
Siis rääkis Iiris edasi. Ta seletas väga innukalt kuidas ta vannitoas musta pesukorviga endal sõrme alla kuidagi vigastuse tõmbas. No,meil on selline punutaud mustapesukorv, siis kujutangi ette, et oli nii umbes, et üks selline salakaval oksatükike oli nagu teistest eraldunud ja Iiris siis tõmbas sellesama omale küüne alla. Ja sellega siis tegi ta omale haiget. Sellepeale ma muidgi, emaaptiline nagu ma olen , tundisin kohe ta valu ja vastasin umbes nii: Appi, kui rõve...see ongi kõige hullem! (oli vist nii umbes jah) Siis Iiris ütles ühe asja veel. Ta ütles, et tal oli lihtsalt nii kiire.
Kiire. Kas pole mitte tihti nii, et kui meil on omaarust nii kiire, siis me just kipumegi omale haiget tegema. Tõmbame kaela asju, mis üldse ei tuleks meile kaela kui me lihtsalt EI kiirustaks, Võtaksime aega, et küsida, mõelda ja alles siis tegutseda. Ma usun, et on nii küll. Aega on, inimesed! pole ju mõtet kiirustada ja siis hiljem kurvalt tõdeda, et : Täna ma tegin endale haiget.


Sellest, et köögiakna taga sajab suuri lumehelbeid ja mu arvuti playlistist tuleb millegipärast hetkel jõululugu, sellest ma ei kirjuta. Liiga vara on. Mõne asja jaoks on veel liiga vara.

Päike, püsi paigal

“If the size of your vision for your life isn’t intimidating to you, there’s a good chance it’s insulting to God.”

Täna ma mõtlen Elevationi Churchi pastror Steveni mõtet. Sest see mõte on palju mõtekam kui mu enda oma. Ma usun, et see sama mõte on vaikselt saamas ka minu omaks, ma vähemalt loodan. Ja ehk kui mul veab siis saab see ka veel teoks. Aga ärgem rutakem asjadest ette. Teod on ju aeglased loomad.
Ma usun, et mulle on vaja rohkem usku ja rohkem unistusi, visiooni. ja mitte lihtsalt neid unistusi mis tunudvad reaalsed, vaid just neid mis tunudvad täiesti võimatud ja millesse ma isegi vahel olen usu kaotand. Sest kes on siis tegelikult Jumal- kas mina ise? Ei! Ja ärgu ma isegi hakaku oma imetilluksete unistustega seda arvama, sest minu Jumal on Suur Jumal ja tema teod on Suured. Nii, et ma soovin sulle ja mulle, et võtaksime oma usu kapist välja ja julgeksime paluda: Päike, püsi paigal!

Joosua 10:12-13

Võlurid

Öeldakse ,et väikeste asjades on võlu. Ma olen mõelnud selle peale, ja ma olen ikkagi jõudnud järeldusele , et neil on õigus. No neil, kes nii ütlesid. Ma arvan, et nad olid targad. Aga kuidas siis saada aru, mis on suur asi ja mis väike. Tegelikult vist ei ole oluline, sest suurtes asjades võib ju ka võlu olla. Ja ongi. Aga tavaliselt on lihtsalt nii, et suuri asju ei võluta nii palju kui väikseid. Ja seetõttu and lihtsalt vist ütlesidki, et väikeste on just see võlu, et inimesed võluksid siis ja sellega ehk näitaksid, et hoolivad. Et mis asju siis võlutakse? Ma ise siinkohal mõtlen neid asju, mis teised sulle ja sina teistele , inimestele ikka, võlud. Sellised pisikesed asjad, mis ei võta palju resursse, kuid näitavad palju. Näitavad, et sa hoolid, sest võlusid. Ma ise olen saanud mõned väiksed võluasjad viimasel ajal, mis on mulle näidanud, et inimesed kes mu ümber on hoolivad päriselt ka minust. Seda on nii hea vahepeal nagu uuesti avastada ja samas paneb ka enda käitumist analüüsima, kas ma olen ikka ise piisavalt hea võlur. Kui teid häirib sõna võlumine, siis võin kasutada ka sõna armastamine, sest eks see olegi seesama. Armastada väiksete asjadega suurelt.
Hea on armastada, sest hea on armastatud olla.

Elaja

Täna lõppes 3D koguduse jutluste seeria `Mis vahet seal on?`. Hea küsimus mu meelest. Võiksin seda kohe sult uuesti küsida isegi. Mis vahet seal on? `Kus seal ?` küsid ehk vastu. Või ei küsi, aga ma mängin et küsid ja arendan siis dialoogi... Sinuga, või siis endaga, kui nüüd järele mõelda. No olgu, kui sa küsisid, siis ka vastan.- Elus. Mis vahet on elus? Mis vahet on kas ma usun millesegi üldse? Mis vahet on kas ma armastan kedagi? Mis seal üldse vahet on, kas ma elan? Miks ma ei võiks lihtsalt olla ja eksisteerida? Jah, ma usun, et elamine ja eksisteerimine on kaks iseseisvat seisundit, mida me saame ise valida. Täna ma ütlen, et on vahet...jõhkralt on. Ma olen eksisteerinud ja ma olen ka elanud. Ja elan ka praegu ja ma tean, mis vahet seal on. Tundugu sulle see klišeena või mitte, aga tõde on see, et ilma Jumalata ei ole võimalik elada. Ma olen seal olnud. Loomulikult on võimalik bioloogiliselt eksisteerida, aga see on midagi muud. Tõeliselt elada, niimoodi, et Kõik mis sa teed, on kaetud mõttega, niimoodi pole võimalik. Võibolla on see julge väide, mina usun seda, sest mina ise elan seda. Ma tean, et inimesed, kes ei usu Jumalasse võivad olla isegi õnnelikud , neil võib olla olemas kõik, mis nad on tahtnud elus saavutada- Klassikaline värk: pere, hea töö, maja , auto. Aga kas see ongi siis see? Elu. Mina usun, et need inimesed ei ole elajad vaid eksisteerijad. Sest maised asjad võivad tõesti tekitada ka õnnetunnet ja tekitada ka tunde, et tõesti elu on lill. Aga tõeline elu algab siis, kui tuleb mingisugune eriti crapp olukord, ja siis sa vaatad üles ja ütled, et see on alles ELU. Ja sellise mõtte ja suhtumise saab anda üksnes Jumal.Tema teab täpselt, mis asi on elamine, sest tema on ju loonud Elu.
Ma võikisn kirjutada pikalt elust pärast surma, taevast ja põrgust. Aga täna ma tahtsin sinuga, kes sa küsisid mult, rääkida Elust , elamisest ja elajatest. Sest täna ma ütlen sulle, et seal on vahet! Nii, et teie, eksisteerijad, saagu teist elajad!

Tatar

Kui nüüd olla aus, siis elu on elu. Väljas on 2 kraadi sooja. Või on külma. Noh, mul on siin mõnusasti soe toas, siis las olla väljas ka sooja. Sügis on mu meelest ilus, aga samas ka siuke natuke masendav. Ta on nagu selline tüüp, kes tuleb ja naerab sulle näkku, et haaaaa..aina külmemaks ja ebamugavamaks ja vastikumaks ma muutun. Ja mulle üldiselt siuksed tüübid nagu ei istuks. Aga jah, eks nemadki ole Jumala lorud. :) Ja pealegi on siuke stabiilne teadmine ikka kusagil hingesopis olemas, et Kevad ju eksisteerib. Võibolla hetkel tundub see kui unes, aga ikkagi.
Ma kirjutan tihti ilmast, sest mu meelest on ilm üks põnevamaid neturaalseid teemasi , millest kirjutada. Sest olgem ausad, ega ma siia armsasse virtuaal maailma ikka väga oma südant puistama ei hakka. Kuigi need kõige targemad ehk võivad siiski ka minu nii kavalalt varjatud metafooridest miskit välja lugeda , kui vaid soovi on. Sest elu ongi üks suur metafoore ja paradokse täis uni tegelikult. Ja kes sellega ei nõustu, siis arvan, et peaksite ehk silmad avama ja üles ärkama, te normaalsed inimesed.

Hetkel tahaksin ma kõige enam tatarputru. Sest seda ma ei saa ju, kuna ma tatart ei varunud omale koju enne kriisi puhangut. Nüüd ma siis istun ja mõtlen, et oleks ma ometi tatart ostnud. Teen veel siukse ohke ka nagu..Oehhh, tatar... Lähen nüüd siis magama ja elu vaatama, ma arvan, et seal on ka tatar olemas .


Nüüd on 1 kraad külma õues..no olgu, teeme siis nii, et nüüd on külm, mitte soe õues. Siis on võrdne.