Vaatasin täna dokumetaalfilmi `Hugo ja Rose`. Ma arvatavasti ise vabal ajal sellist asja ei vaataks, aga õnneks olin sunnitud grenatoloogia loengus seda tegema. Nimelt rääkis see film kahest tavalisest rootsi vanainimesest. Hugost ja Roseist. Nad olid õde ja vend ja mõlemad üle 90 aasta vanused. Üldiselt oli see väga südmalik dokumentaal ja pani mõtlema nii mõnegi asja peale. Pärast oma 101 sünnipäeva istus Hugo akna all ja hüüdis Rosei, hooldajad aitasid ta voodisse ja Hugo naeratas ja ütles, et ta läheb nüüd koju Rosei juurde. Kui mõlemad olid surnud, rääkis keegi nende lähedastest ja ütles, et kõige olulisem, mis nende elust meelde jäi, oli see, et neil oli aega teiste jaoks. Tänapäeval pole meil enam aega üksteise jaoks. Meil pole tihti aega isegi enda jaoks. Kus see aeg siis järsku kadus? Mu õppejõud rääkis, et vanasti oli ikka nii, et väiksed tüdrukud mõtlesid, et ohh oleks ma juba ometi 16. Tänapäeva lapsed aga mõtlevad reedel, et appi, kas juba saabki nädal läbi! Isegi lastel on kiire ja aega pole enam kellelgi. Viga on kindlasti ka ühiskonnas, mis ütleb, et sa pole piisavalt edukas, kui su päevaplaan pole nii täistopitud, et söömise ja magamise jaoks aega ei jää. Arvatavasti on see viimane küll natuke ülepingutatud, aga vahel on ka seda vaja. Aja ära kadumisest saavad inimesed aru tihti aastaaegade järgi. `Appi, juba ongi mai kuu kohe!` Nii ma taban end mõtlemast. Kuhu siis jäi aprill, ja märts- see vee vulisemine , mis pidi kevade tulekut näitama. Selline tunne on, et oleksin maganud kui pikka und ja siis ärganud uude aastaaega, mis järgmise aastaja saabudes jälle unustusse vajub. Ja kogu selle imestamise kõrvalt elan ikka edasi seda täistopitud elu, mis lõpus ei loe. Suhted loevad-ka igavikuliselt ja neid ei saa elada ilma ajata. Nii, et teile ja eelkõige mulle soovin, et otsiksime üles selle aja , mis Jumal meile andnud on ja kasutaksime seda nii, et kui me ükskord koju lähme siis teised mõtlevad, et temal oli aega teiste jaoks ja see on see , mis tegelikult loeb.
