Täna nägin kuidas kaks poissi anne kanali juures kiikudeni pääsemiseks peaegu nabani veest läbi läksid , siis rõõmsasti kiikusid ja tagasi jälle nabani veest läbi tulid. Päris tore oli niiviis vaadata ja naerda nende üle, rõõmu tunda et ma nende ema pole ja salaja ise samamoodi teha soovida.
Ma olen sügavalt veenudnud, et kunagi on see päev, mil anne kanal ja emajõgi saavad üheks. Ja siis pole isegi vaja mõnel küsida enam: kas anne kanal polegi emajõega ühenduses? sest siis ju on!
No comments:
Post a Comment