Kell on 4 pärastlõunal ja ma avastasin, et ma pole täna ühtegi sõna rääkinud. Mõtlesin siis, et äkki on mul just täna hääl ära ja ma ise ei teagi seda.See oleks küll raiskamine. Aga kuidas siis seda kindlaks teha? Mõtlesin, et alustaks vestlust endaga, kuid siis tuli meelde, et ma olen palju maganud ja ei saa ajada unepuuduse süüks oma veidrat käitumist. Otsustasin laulda. Milline pettumus, mu hääl oli alles. Ja mul olid sellised lootused!

Märkasin just, kuidas taevapisarad aknaklaasile kukkusid. Lähen ja jooksen ära kaugele. Ja siis jälle tagasi.

Üks tüüp kirjutas (mul ei tule ta nimi tõesti meelde hetkel): ``Minu arvates on inimesed jultunud, kui nad ütlevad, et ma olen sügav ja siis üritavad mind 5 minutiga tundma õppida. Tegelikult ma ei ole sügav. Olen väga lai. Ja minu ümber ringi tegemine võtab kaua aega.``

See on huvitav, et inimesed on nagu veekogud. Mõni on nagu jõgi, kärestikuline. Nii kiire, et ojake ei jõua järele. Teine on nagu bassein. Vahel ajab silmad kipitama, aga muidu selge.
Palju ütlevad, et ma olen sügav, tundmatu ja mõistmatu. Nagu rabajärv. Aga tegelikult, arvan ma , et olen hoopis nagu porilomp. Tegelikult väga madal, aga keegi ei taha sinna sisse astuda, sest jalad saavad muidu märjaks. Nii ma siis istun ja armastan vihma, mis mind toidab. oodates kedagi, kes vaevuks panema kummikud jalga ja püüdma väikeseid porikalakesi, mis tegelikult on olemas!

Kui mina alles noor veel olin...

Selline ilus, blond tüdrukutirts, siis uskusin, et kui ma leian sirelipõõsast viie õielehega õie ja selle ära söön, siis saan midagi soovida ja see täitub.Ja kui leian kuue või seitsmega, siis täitub see kohe eriti kindlalt! Nii ma siis veetsin vahel tunde sirelipõõsa juures, otsides oma õnne. Vahel leidsin, vahel mitte.Kui leidsin , siis sõin õie ära, soovisin midagi ja olin õnnelik, et nüüd saavad mu soovid ka reaalsuseks. Õnneks olin nii rumal ja unustasin alati , mida ma soovisin, sest vastasel juhul oleksin arvatavasti pidanud pettuma.
Täna koju tulles, kõndisin ühest õitsevast sirelipõõsasat mööda. Aga seekord ma ei peatunud. Ei mõelnudki õnnele, mis mind sirelipõõsas oodata võis. Mõtlesin vaid mutatsioonile, mille tulemusena on mõned õied väärakad. Ma arvan, et mõni ilus, blond tüdrukutirts lööks mind sellise mõtte peale ja otsiks edasi, uskudes sellesse väärakasse sirelisse kogu oma siira südamega.