Häid Jõule

Liisa:` te olete ikka imelikud, mõlemad arvutites klõpsite vaid`
Ma: `parem harju sellega, varsti vajud ise ka sellesse maailma`

Liisa on nagu siuke värske tuul siin, meie elutoa diivanil täna. Räägib ja joonistab. ta on armas:)

Hommikul lähen ära ja suvel olen ka ära ja kuigi ma ei tea veel, et kas ma ka sügisest ikka siin samas diivanil istun, siis mul on hea meel, et Liisa siia kolib. Muutused on head ma arvan. Või noh, teglt on nad neutraalsed ikka vist. Loomulik osa elust, jah? No see mõte nagu ei vii kuhugi, selline tunne. Aga mõned mõtted vist polegi mõtlemiseks vaid pigem lihtsalt elamiseks.

Liisa just ütles, et vähe magamine põhjustab ülekaalulisust, nii et ma siis ruttan nüüd kähku igaks juhuks magama ära!

Ps: pildil on siis vasakul Liisa( kui hakkasite mõtlema , et kumb siis) ja paremal Erkki (aka Laulujõmm, hüüdnimega Jõmm) ja meie ameerika kuusepuu ka muidugi!

Meri

Mulle väga meeldib meri. Ma ei tea küll, kuidas ma seal Tartus niimoodi ilma mereta vastu üldse olen pidanud. Siin Saarel olen ikka iga päev mere ääres käinud. Täna polnud päevitus või võrgu ilma, aga otsustasin siiski minna. Mere ääres ei olnud kedagi. See aga ei üllatanud mind ega heidutanud, ehk oligi parem. Ma otsustasin muulile minna, sest olin ikka iga päev ju mõelnud, et peaks muulil ka ära käima üks päev. Ilm oli külm, aga päike see eest paistis ikka soojalt, et ta selle külma parajalt tasakaalustas. Kõndisin mööda muuli otsa poole ja avastasin, et suurtel kividel kõndida on ikka meeletult hea. Kui olin muuli otsani jõudnud, istusin ühe kivi peale ja panin jalad allapoole teisele. Päike pani lained mõnusasti sillerdama. Ipodist tuli just parasjagu Tuulevaiksel ööl. Ja kuigi polnud väga tuulevaikne öö vaid pigem nagu väga jõhkra tuulega õhtupoolik, sobis see laul mu hetke ime hästi. Istusin seal siis niimoodi, igakas juhuks olin veel kapuutsi pähe tõmmanud ja vaatasin merd. See oli nii rahutult rahulik. Mulle meeldivad sellised lihtsad, nagu raamatust välja võetud hetked. Siis kui ma istun ja ei pea mõtlema elu keerulisi mõtteid, vaid saan lihtsalt vaadata rahulikult, kuidas laine aeg ajalt mu paljastele jalgadele mere soolaseid piisku pritsib. Sellistel hetkedel ma nagu teaks kõige olulisemaid asju elus. Seda, et Jumal ongi kõikvõimas ja ilma temata poleks ma midagi, Ta andestab mulle ja armastab mind. Ja sellistel hetkedel mitte ainult ei teaks neid asju vaid lausa mõistaks neid. Armastan ikka väga neid hetki... ja merd.

Mina otsin valget purje

Vihm

Ma unustan palju. Näiteks olin ma juba täiesti unustanud, miks ma vihma armastasin. Selle unustamise pärast ma mõnikord isegi olin pahane, kui vihma hakkas sadama ja mõtlesin, et miks ometi... Kuid täna oli hästi soe ilm ja ma sõitsisn parasjagu rattaga Karlovast kodu poole. Olin jõudnud üle silla sõita, kui vihma hakas sadama. Alguses niimoodi õrnalt,aga kui jõudsin valgusfoorini, tuli järsku nii palju vett taevast, et paari hetkega olin üleni märg. Käega näo pealt vett ära lükates , nägin kuidas kõik inimesed mu ümber jooksma hakkasid, et varju leida. Mõtlesin, et peaks ka vist tempot lisama, aga otsustasin äärmiselt kehva nähtavuse tõttu seda mitte teha. Nii ma siis sõitsin rahulikult paduvihmas, vahelpeal käega nägu puhtaks pühkides, kodu poole. Ja teate, nii hea oli! Kodu uksest sisse astudes ja riideid väänates, olin ma õnnelik, sest mulle meenus , miks ma vihma olin armastanud.
Ma tahaksin, et mul ei läheks meelest, miks ma midagi või kedagi armastan. Et kui elus tuleb selline vihm, mis sel hetkel minu enda mingi hoiaku tõttu mulle ei sobi, siis meenutaksin seda algpõhjust, miks ma alguses teda üldsegi armastasin. Jah, ma tahan mäletada, mitte unustada.