Teadmatus

Täna käisime ühel vanal naisel õue peal lund lükkamas. Ma millegipärast ei mäleta enam , mis ta nimi oli, sest see polnud tavaline vana nimi vaid mingi eriline, hakkas igatahes A tähega. No ma kutsun siis teda tädi A ks. Sellesmõttes oli huvitav see lükkamine, kuna sain ronida kõrgele kuuri katusele, sest sealt oli vaja lumi maha lükata. Polnudki üldse hirmus, kuigi alguses tädi A ei tahtnud mind sinna lasta, ütles, et ootame ikka poisid ära enne. Ma ei tahtnud oodata. Ja need paar korda, mil hakkasin maha libisema katuselt, olid ka pigem siuksed põnevad. Kuni aga tädi A avaldas meile saladuse. Ta muuseas mainis, et see pool kuuri, see kus pole uut katust , seal on pandud aind kile ja siis lauad sinna peale. Siis tegi veel nalja ka, et kui kukun kuuri, siis pean seal kevadeni olema, sest see uks on lume all ja välja ei saa. Suht hea huumor oli ikka tädi A l. Nojah, aga enam polnud midagi teha ju. Lumi oli vaja ära saada sealt. Ireen lubas vähemalt, et tuleb haiglasse iga päev mind vaatama. See innustas tõepoolest. Jalg oleks ehk värisenud kui ma ei oleks pidanud lihased nii pingutama, kuuril püsimiseks.Aga kuur sai lõpuks puhtaks. Mõtlesin hiljem, et kui ma ei oleks teadnud, siis ei oleks jalg arvatavasti värisema pidanudki. Eks teadmatus ole küll mõnikord abimees, mis säästab ehk ebavajalikust muretsemisest, sest olgem ausad, kui see katus kandis siukest jõhkra massiga lund, siis miks ta ei peaks mind kandma. Aga sellel hetkel hakkad nagu ikka mõtlema, et äkki ei kanna. Ma arvan, et mõned asjad elus on väga targasti niimoodi meile teadmatud, et me ilmaasjata ei muretseks. Oskaks ma teadmatust võtta vahel siis abimehena mitte alati vaenlasena. Ei oska.

Tarksutera siis tädi A lt ka: `Lapsed, jätke meelde, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!`

Viidad

Üks inimene, kes on oma mõtetega minu elupilti selgemaks muutunud ja minu maailmapilti avanud on kindlasti C. S Lewis. Ma usun, et kui selle mehe mõtted on vahel saanud mu omadeks , siis ma ei pea kartma, sest see mees järgis Jeesust. Ja selliseid tüüpe võib võtta eeskujuks.
Leidisin oma vanast märkimikust ühe lõigu tema raamatust, mis olin vist arvatavasti siis seda raamatut lugedes välja kirjutanud. Tema autobiograafiline raamat: ` Tabatud rõõmust` (Surprised by Joy). Jagan:

Kui me oleme metsas eksinud, on teetähise ilmumine suur asi. See, kes teda esimesena märkab, ütleb: ``Vaata!`` Terve seltskond koguneb posti ümber vaatama. Aga kui me oleme tee üles leidnud ja möödume viitadest iga paari miili järel, ei peatu me enam, et neid vahtida. Nad annavad meile julgust ja me oleme tänulikud sellele võimule, kes nad püsti pani. Aga me ei peatu ja ei vahi, vähemalt mitte kauaks, mitte sellel teel, olgugi ta postid on hõbedast ja sildid kullast. ``Me tahaksime olla Jeruusalemmas!```Mis muidugi ei tähenda, nagu ei tabaks ma end aeg ajalt peatumast ja vahtimast isegi vähem olulisemaid asju tee ääres.

Ma usun, et Jumal annab meile asju tee ääres, mis ei ole nii olulised kui viidad, aga siiski on ilusad, et me korraks peatuks ja vaataks.
Seisin täna vannitoas, korter oli juba selline hämar, Iiris magas ühes toes ja teisest toas mängis muusika, mis ka vannituppa kostus. Võtsin parasjagu pesu pesumasinast välja ja riputasin seda kuivama , samal ajal kuulasin ilusat muusikat ja mõtlesin. Mulle väga meeldib pesu kuivama panna , see on üks mu väga veider joon ja mulle tohutult meeldib see muusika , mis ma kuulasin..ja sel hetkel, ma tundsingi, et oli nagu siuke hetk, mille oleks tahtnud korraks freezeida. Tavaliselt on ikka olnud mul sellised hetked, mis on seotud väga tugevate emotsioonidega, aga seekord mitte. Mingi imeline rahu oli lihtsalt. ja siis ma mõtlesingi, et eks Jumal on tee äärde pannud ikka lihtsaid asju ka, ainult sellepärast, et ta armastab ja tahab, et meil oleks hea. Ma lihtsalt tahan , et ma oskaks neid asju rohkem märgata. Sest mõnikord tunnen, et olen õigel teel ja märkan viitasi. Aga läheb meelest , et Jumal on veel ägedam. Tahan lihtsalt jääda seisma õigel ajal ja tänada Teda.

Koos, mitte üksi

Üks väga suur vale arusaam , mis inimestel kipub tekkima on see, et selleks , et endast aru saada ja ennast nö leida, peab minema kuhugi üksinda metsa või välismaale või kuhugi mujale, eemale. Eks ma olen ise ka ju seda mõelnud erinevates elu etappides. Mina julgen väita, et see on vale. Jumal ei loonud inimest olema üksi. Ja seetõttu ei saa ükski inimene ennast tundma õppida paremini kui suhetes teistega. Missugune sa tegelikult oled, seda peegeldavad sulle need inimesed, kellega sa oled koos ja jagad seda imelist kingitust, elu. Ma võin vabalt minna sinna metsa üksi ja vahel on seda vaja, et palvetada ja kuulata Jumalat, aga mitte eesmärgiga, saada endast aru, sest see ei toimi nii. Ma ütlen, et pole mõtet aega raisata sellega, et ennast kusagil üksi leida. Palju konstruktiivsem on vaadata seda kuidas sa suhtud teistesse, mida sa mõtled teistest ja kuidas sa käitud erinevates olukordades. Niimoodi vaikselt õppides enda kohta, lähtudes teistest, aitab palju paremini muuta, seal kus on vaja muutust ja armastada rohkem, seal kus sellest puudu jääb.

Sina said uue elu

``Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elame tõe õiguses ja vagaduses.``
Ef 4:22-24
Uuest elust ja uuest inimesest mõtlen ma hetkel võibolla seetõttu , et just tuli uus aasta ja siis ju kuidagi ikka mõeldakse uutest asjadest, või mõtlen ma hoopis see tõttu, et paar päeva tagasi said mu 16 sõpra 3D talvelaagris uue elu, tänu Jeesuse päästele.
Tihti on nii, et kui elus toimub mingisugune muutus, mingisugune uuenemine, vanadest halbadest asjadest vabanemine , siis unustatakse üks väga oluline faktor. Kui sa võtad ära mingi halva asja, siis sa pead lihtsalt selle asendama heaga. Jumala sõna ütleb, et te peate riietuma uue inimesega... Kui võtta ära vanad räbaldunud riided, siis peab panema selga uued, sest kaua sa ikka paljalt ringi joosta saad. Nii, et kui sina oled selline inimene, kes teeb neid nö uus aasta lubadusi ja sa mõtled, et sel aastal sa muudad enda juures halbu asju, siis pea see meeles. Paljad ringi kekslevad inimesed ei ole normaalsed. (mu tõlgendus Piibllist)

Mina sain uue elu peaaegu 6 aastat tagasi. Jeesus päästis mu. Jumal andestas mu patud ja sellest ajast alates olen ma elanud elu, millel on mõte. Ja tänu sellele mõttele, ärkan ma igal hommikul sooviga muutuda iga hetkega aina paremaks, et saaksin elada nii, nagu Jumal on mu loonud elama. Ja kuigi ma tean, et mul on pikk tee minna ja vahel tundub see võimatu, siis on mu kõrval teadmine , et minu Jumal on nii võimas, et Tema jaoks pole ju miski võimatu. Ja läbi selle teadmise ka lootus. Seetõttu pole mul vaja 31 detsembrit, et sügaval südames tunda , et ehk uuel aastal läheb paremaks. Mul on see teadmine igal hetkel olemas. Ma tean, et parimad ajad on veel tulemas. Ja see pole mitte mingi sinisilmne mõte, et mul lihtsam ealda oleks, vaid see ongi reaalsus. Kui Jumal juhib elu, siis on parim alles tulemas ja ma usun, et siis võin seda sama öelda ka oma surivoodil.

:)