Täna ostsin poest hästi palju sokke ja sain nad siukses jõulukilekotis. Punane ja lumehelvestega. Peal oli veel- best gifts from C&A. Väga huvitav muidugi, kuidas nad üldse teavad, kuidas lumehelbed välja näevad. Võib olla googledasid, igatahes väga tõetruud. Järgmine kord prooviks siin osta juulis villaseid sokke, äkki saab lumememme kauba peale.
See on nagu see jäääära laul- patune mõte. Kus on lause- soovin , et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi. Kaks asja mis nagu kokku ei käi lihtsalt praktikas, kunstis jah, aga mitte elus. Ühe korra käisin talvel saunas ja siis läkisn lumme ka, valge oli küll, aga mitte kohev, sain päris mitu verist haava omale. Aga õnneks nüüd on mul ju portugali sokke palju vähemalt, mis on ju loodud sellise tõetruu lume jaoks!

Kõige suurem šokk mu jaoks siia tulles oli avastus, et portugaallased on sama ebaviisakad kui eestlased. Täpselt samasugused! Mina pean alati esimesena tere ütlema naabritele. Mina olen see viisakas ja tore siin, ja ise olen eestlane. Siuke vastuolu lihtsalt. Mu lapsepõlve unelm, et kõik välismaa inimesed on toredamad kui eestlased, sai murtud. Noh, hea tegelt, ma pole veel Venemaal käinud. Kui oleks sinna enne läind, siis oleks võib olla sügavamad haavad.

Üks kõige raskemaid raskemaid asju mu jaoks oli see: Neil on 3 tervitust, mida öeldakse päev läbi. Esimene on Bon Dia, mis on kuni kella 12 päeval, siis on Boa tarde , mis on siis pärastlõuna kuni 5 ja lõpuks Boa noite, mis on siis õhtu ja öö. Ma ikka veel ei saa pihta, et kas ma pean täpselt alati vaatama, et kui kell saab 12:01, siis enam bon dia ei või öelda, ja kui ma ütlen, kas siis olen süüdi kohe. Seetõttu olen ma ikka veel ebakindel ka naabrite suhtes, ütlen tavaliselt vaikselt, et nad ei kuuleks, kui valesti ütlen ja parem naeratan rohkem ja kui on eriti ohtlik aeg, siis teen ta noogutuse natuke peaga. Poes aga ootan alati ära, et poemüüja ütleks enne, avalik koht ikkagi. Ainult kui hästi hilja lähen , siis ütlen sellise kindlusega, et eile üks müüja tegi veel mingit nalja mulle, mille peale ma siis ka kaasa naersin, sest ma ikkagi ei taha ju süüdi olla.

Ma võin ju neid mõnitada, nalja teha ja öelda, et and on imelikud, sest and on. Aga samas olen ka mina, ja see tõttu on mul ikka hea meel, et sain siin olla natuke aega, tutvuda inimesetega, kelle nimed mul arvatavasti enam aasta pärast meeles pole, kuid kusagil sisimas ikka tunnen, kuidas see maa ja need inimesed ka mind muutnud on... loodan, et parema poole. Maailm on ikka huvitav küll.
Hea , et mul kodus siis travel channel ikka ustavalt ootab. Nagu lemmikloom, võiks öelda.

Mõnikord ikka tahks kohe täitsa ära muutuda. Siukseks hästi heaks, niimoodi kohe järsku ühe hetkega. Aga see vist poleks õige, mis need teised hetked siis peale hakkaksid...nojah.