Otsustasin tulla tagasi lihtsate asjade juurde. Ma koguaeg unustan ära, et see on kõige parem.

Jõuluvihm

Kõndisin pimedas õhtul kirikusse, suur vihmavari peakohal lahti ja üritasin kõigest väest mitte autode porilaine sisse jääda. Mõtlesin, et nii hea ikka. Paljud olid ikka frustreeritud, et mis jõulud need on ilma lumeta. Ei tea jah , mis jõulud. Mul on suva, olgu see lumi või mitte. Kogu see jõulutunde taga ajamine ajab pea juba ringi käima ja ma olen tänulik, et Jumal sel aastal lund ei saatnud jõuludeks. Maailm muutub naljakas me ümber ja sees sellel aastaajal mu meelest. ``Pühademeeleolu``- mis asi see veel on? See, kui ma istun kirikus ja teen eriti püha näo pähe, kuulan küünlavalguses ilusat muusikat ja olen kuri kui mingi laps jumalateenistuse ajal liiga palju lärmi teeb. Las teeb, ongi hea kui teeb, võiks rohkem teha mu meelest. Teeks isegi kui oleks laps, meelega, et rikkuda seda meeleolu ja panna inimesi mõistma midagi. Midagi, mis on suurem kui see meeleolu, suurem kui meie ja meie jõulutunded.
Päästja ei tulnud, et jääda sõime ja kord aastas teda seal kiigutataks.

Aitäh, laps, kes sa tegid lärmi ja aitäh vihm, et sa sadasid täna.
Aitäh, Jeesus.

Võileib

Mõnes mõttes on unistused paremad kui päriselu. Praegu mõeldes, siis tunnen, et ma enam üldse ei unista nii palju kui varem. Võib olla on asi selles, et nüüd on unistused nagu puu otsast alla poole roninud, nii, et varbad juba maapinda puudutavad ja enam nad ei suuda näha ladavas istudes, kuidas päike tõuseb. Aga miks siis võivad ikkagi unistused paremad kui elu olla. Ma lugesin kunagi ammu kooliajal raamatut, või juttu vms ta oli. Popi ja Huhuu, Tuglase kirjutatud, kui ma ei eksi. Ja sealt olen välja kirjutanud ühe tsitaadi, mis mu kunagise melanhoolse oleku tõttu mind sugugi ei üllata.
``Oli nii hea mõelda ja unistada. See oli peaegu niisama hea kui elada ...või veel paremgi.``
Ma kunagi eriti ei mõelnud sellele, tundus lihtsalt ilus. Aga nüüd täna sain lõpuks aru sellest müsteeriumist. Võttis ikka aega see kirgastumine.
Põhjus, miks see võiks nii olla on selles, et kui sa unistad millestki ja sul seda veel käes pole, siis see rahuldab sind täielikult, aga kui see saab sulle kätte siis võid sa sellest isegi eufooriat tunda, aga see rahuldus, mis sul oli enne seda unistades, on kadunud, sest päris elu ei suuda lõpuni kedagi rahuldada. Näiteks kui mul on kõht hästi tühi ja siis ma unistan, et saaks midagi süüa, kasvõi ainult ühe võileiva. See üks unistuste võileib tundub just see reaalsus mis toob rahulduse, ja toobki, unistades sellest. Aga kui ma reaalselt saaks selle võileiva, siis tegelikult on juba ette teada, et see ei rahulda lõpuni, isegi kui nälg kaob, tekib see uuesti ju jälle.
Või näiteks see, kui ma jooksin maratoni. Ma kunagi ei oleks isegi julgenud unistada, et seda teen. Siis ma unistasin, ja see oli hea. Siis ma jooksin. Ja nüüd ma naeran maratonile näkku ja nutan taga oma unistust, aukartust. Oleks pidanud mitte jooksma siis ? Ei, nii ju ka ei saa elada. Eks ma ikka jooksen nüüd siis veel ja üritan läbi pisarate seda aega parandada ja loodetavasti saan aega parandada kuni surmani, või vähemalt kuni mõistus tuleb noh, koju öeldakse, aga ma pole selles väljendis kindel.
Natuke on jah siuke kahju, et elu nüüd tänu sellele kirgastumisele nii elama pean hakkama, aga samas vähemalt mul on see palju selgemini selge, et tõesti Ainult Jumal saab rahuldada inimest, mitte keegi või miski muu.

Pähkel

Mulle väga meeldib šokolaad. Eriti meeldib mulle selline, kus on terved metspähklid sees. Täna ostsin ka ühe sellise šokolaadi ja mõtlesin koduka jaoks hoida, aga noh..jah. Hakksin seda siis lõunaks sööma ja avastasin midagi väga häirivat. Nimelt tegin paberi niimoodi lahti, et šokolaad täitsa valepidi jäi ja ma ta selga nägin. Avastasin siis, et igas šokolaadiruudus oli üks metspähkel. Võiks ju iseenesest mõelda, et super ju, iga tükk mille võtan, saan ühe pähkli. Aga ei. Terve oma elu olen elanud nii, et võtan ühe tüki võin saada täiesti ilma pähkliteta ja siis järgmises on lausa kolm! Ja siis ongi, et kui olen natuke frustreeritud, et selles ühes polnud ühtegi, siis see järgmine kolme pähkliga on seetõttu veel parem! Aga nüüd, igas tükis üks. Nii ettearvatav, igav ja võiks öelda lausa halbu emotsioone esile kutsuv.
Kui ma hommikul ärkan, siis mulle meeldib põnevusega mõelda, et mitu pähklit täna on, kas kolm või üks või polegi ühtegi. Kui igal päeval oleks elus üks pähkel, olgu, et on hea pähkel, oleks ikkagi elu vist väga igav. Tänu siis Jumalale, et on päevi, mil pole ühtegi ja on päevi kus on kolm.
Täna oli selline pool pähklit. Aga noh, parem ikka kui mitte ühtegi ju!

Sa unustasid suudelda mu hinge, idioot.

Päris võimas, et saan siukse emotsiooniderohke lause niisama ilma mingi tagamõtte või halva emotsioonita kirjutada.
Käisin täna vaatamas filmi Idioot. See uus Eesti film, mis on Dostojevski samanimelise romaani järgi tehtud. Ma pole ise seda raamatut lugenud, sest peale kunagiste paari loetud teose, pole vene kirjandus just mu vabade hetkede veetmise võimalus olnud. Ei saaks öelda, et vene kirjandus mulle ei meeldi ja ei saa ka öelda, et meeldib. Kuna mu üks sõber väga kõrgelt hindab vene kirjandust, eriti Dostojevskit ja eriti Idiooti, siis otsustasin selle vähemalt kinos ära vaadata. Üldiselt võiks öelda, et meeldis. Film oli siuke natuke kriipi ja natuke segane kohati, mida võiski eeldada. Palju jäi segaseks ja paljud märgid ja sümbolid, peaks kindlasi järgi vaatama. Kõige enam mulle meeldis see ja see on asi mis meeldib mulle tegelikult kõikide teoste puhul, ükskõik mis žanrist- Kui autor toob sisse sügavad mõtted nii, et ta lõpuni vastust ei anna, vaid jätab ruumi ise edasi mõelda. Ma arvan, et see on kindlasti üks omadus, mis teeb teose mu jaoks heaks. Nii et jah, ma otsustasin siiski nüüd millalgi selle raamatu ka kätte võtta, sest usun, et raamat on siiski parem kui film.

Kui ma öösel läbi pimeda annelinna koju jalutasin, vaatlesin kuidas nende võimsate kortermajade akendest tulevad valgusvihud selle imelise tähistaevaga nii täiuslikult kokku sulasid. See tegi südamele head. Siuke kodu.

Valu ilu ja valu

Mu meelest on Valu selline väga huvitav nähtus. Ta on iseenesest ju selline halb, aga samas kui nauke sügavamale sisse vaadata, siis on ta hea. Valu enam jaolt annab teada, et midagi on halvasti, ta on nagu siuke sõnumitooja. Mõnikord võib valu olla muidugi ka idiopaatiline ja eesmärgipäratu, Kahjuks alati pole võimalik ravida seda põhjust vaid vahel tuleb lihtsalt sõnumitooja maha lasta.
Täna ma mõtlesin kahele asjale seoses valuga. Esiteks seda, et inimesel on mingi piir kui tal on nii valus (füüsiliselt siis) et see valu on ainuke reaalsus talle ja ükskõik, mis muu ta ümber ei oleks, see on mõttetu. Eksisteerivad aind kaks Tema ja Valu. Huvitav mu meelest, miks see nii on. Kas poleks nagu võimalik, isegi kui on nii piinav valu, lihtsalt kuidagi lahutada end sellest, vähemalt enda mõistus ? Ma pole sda kunagi suutnud. Ja teine asi, millele mõtlesin: Olin loomulikult reaalses valu olukorras. Nimelt sain parasjagu kõige jõhkramat massaaži mida olen kunagi saanud-kupumassaaži tricepsile. Olin parasjagu oma meelest juba suremas kui õppejõud mu kõrval küsis, kas talun veel valu. Ütlesin, et EI! Sest kogu oma jõuga mis mul alles olin, oleks tahtnud selle käe seal ära lüüa, kes mulle selle valu andis. Kui ma jälle enda mõistuse selgeks sain , siis mõtlesingi, et huvitav, kust reaalselt läheb see piir , kus ma võin öelda, et ma ei talu enam. Kas see minu reaalsus on see kõige õigem otsustaja?
Seda rääkisin ma füüsilise valu kohta, aga öeldakse ju, et vaimne valu on ehk veel hullemgi. Võib olla seetõttu, et selle vastu ei saa nii kergesti võidelda ja ta ei ole nii määrtletud. Aga samas ikkagi kui vaadata, siis usun, et sellel vaimsel/psüühilisel on sama eesmärk kui füüsilisel enamasti. Näidata, et midagi on viga. Nii, et siis võiks nagu mõnikord ikka olla Valule tänulik, et ta nii tore abimees on ja meid tahab juhatada, et oleksime ikka terved ja täiuslikud.

Ja siis veel päeva mõte naistele.

A:``Elviira, kas sünnitamine on valusam kui see massaaž?``
E:`` Jah...``

Kärbes

Mul on juba mitu päeva üks kärbes olnud toas. Ta on nii üksildane. Praegugi istub mul piimakruusi äärel ja mõtleb. Ta tundub hästi väsinud ja hästi segaduses. Öösiti ta ikka käib mu näos ka, seetõttu ma natuke vihkan teda.Püüdsin teda tappa, aga ei saanud kätte.
Hakkasin aga mõtlema, et miks ta üldse siin on, kas tal mingi talveune periood ei peaks olema? Tundub küll, et ta on millestki valesti aru saanud. Ta vist ei ole Kogujat korralikult lugenud.
Ma mõnes mõttes nagu samastan end temaga ka. Tunnen ka, et olen natuke väsinud ja segaduses ja vajan ehk talveund. Pikka ja kosutavat soovitatavalt. Või siis lühikest, aga ikka võiks olla kosutav.

Toakärbsel liiguvad tiivad u 330X sekundis, mu jalad võiks nii kiirest liikuda.

Raelile

Sõber
A. Kasemaa

Leidsin Surnuaiast endale sõbra
noor kutt ta midagi eriti ei räägi
Aga seltsiks on ta mulle ikka
Sõidan öösiti teda surnuaeda vaatama
ta lihtsalt kuulab mind suure männi all
ei ütle midagi
vähemalt nüüd on ta mu sõber
enne ta seda poleks tahtnd olla
ta meeldib mulle väga

Johnny- Boy

Täna oli mul huvitav kogemus. Ühe aine raames peame praktikat tegema lastekodus, ning täna käisin esimest korda elus lausa lastekodus. Käopesa lastekodu. Kus u 90% lastest on vaimse/füüsilise puudega. Eks lapsed on lapsed. Olgu nad siis sügava puudega või terved. Rõõmuallikad. Aga lastekodulaste juures ehk midagi teistmoodi on. Vb ei ole see isegi neis nii palju, vaid pigem selles suhtumises, kuidas ma neid näen. Ikka päris mitu korda võttis selle kolme tunni jooksul südame alt nõrgaks. No kui ikka tuleb 4 aastane tüdruk, kes sind esimest korda elus näeb ja sulle silma vaatab ning KALLI hüüab ja sulle sülle jookseb, siis ürita normaalseks jääda. Mis iganes siis see normaalne ei tähendaks ka. Kõige enam aga mõtlesin ma Jumala peale seal. Isegi rohkem kui spastilised mõned olid või mitmenda kromosoomi häire mõnel oli.
Jumal on iga ühe meist loonud kardetavalt imeliselt...

Väike Laurake : ``Tema on minu väike Johnny- Boy. Ta on küll nii väike , aga ta on Arrrrrmas! ``

Ringid

Ma mõtlesin, et vahelduseks võiks kirjutada ka midagi halba enda kohta.
Nimelt, viimasel ajal olen märganud, et olen natuke negatiivseks muutunud. No vb see väga välja avalikult ei paista , aga ise kuidagi tunnen ära, et erinevatesse olukordadesse suhtumine on natuke mööda. Rohkem on nagu suva asjadest, millest ei peaks olema ja olen ka täheldanud end mitmel korral kasutamas sõnu ja hääletooni rääkimaks inimestest ja asjadest, mis tegelikult sellist suhtumist ei vääri. Hea, et ma sellel härjal ikka sarve kätte sain. Muidu oleks veel kuhugi kaugele heinamaale jooksunud ja heinapalli taha end peitnud. Uhh.
Aga õnneks on Jumal, kes nii armuline on ja ikka ja alati neid musti plekke aitab eemaldada.
Tervenemine alaku! ...Jälle.


Tahaksin veel tervitada aega, mil mu parem käsi annelinna köögis istudes ära külmub. Tere tulemast!

Maratonist siis kah natuke

Ma arvan, et esimesed asjad on erilised ja seepärast oli ka see maraton mu jaoks ikkagi erilIne. Ma siis natuke kirjutan, siis on kunagi endal ka hea lugeda ja meelde tuletada seda kõige esimest.

Mu esialgseks eesmärgiks oli ikka see distants lõpuni joosta, arvestades fakti, et ma polnud ju kunagi reaalselt nii palju jooksnud järjest. Muidugi ikka mõtlesin, et võiks joosta nii umbes 4.30- 40 ajaga.

Alguses üritasin siis võtta tempoks 1.05 /10 km. Sest ``Tark ei torma!``. Põhiliselt esimesed 10 km olidki siuke võitlus endaga, et ma liiga kiiresti ei jookseks. Ja nii mõnus oli, lihtsalt vaikselt liuelda seal mere ääres, päike paitamas pead, siuke hea rahu ikka. Ma võitluses aga jäin alla ja 10 km aeg oli 58. Aga ma juba tundsin ära, et see ongi just piisav, ei pea aeglasemalt. Kuigi korraks ikka siuke kahtlus lõi. Esimesest 10 km ma väga ei mäleta rohkemat. Aa, 10 km andis mingi naine raja kõrval mulle smartiese komme peoga, need olid mõnusad.

12-15 km sattusin kuidagi mingi tüübiga samas tempos jooksma, nii et terve pirita mereäärse tee tagasi jooksin ta kõrval. Natuke naljaks oli, mõtlesin, et kas peaks taga rääkima ka. Ei rääkinud ja siis ta jäi natuke maha ka. Hiljem kunagi isegi nägin teda teisel pool teed kõndimas. 16 km nägin raja kõrval oma endist treenerit , kes esmaabi meeskonnas oli. Ta tundis mind ära ja kohe väga suure innuga ergutas ka. See tegi ka meele rõõmsaks.Enesetunne oli selleks ajaks väga hea. Ma ikka mõtlesin, et pean eriliselt nautima seda, sest varsti läheb maratoniks. Seal 19-20 km, snelli tiigi juures olin ikka suht õnnelik, et ma naine olen, nii palju sain ikka rohkem tähelepanu publikult. Hüüdsid suvakad mu nime ja plaksutasid koguaeg ja nii tore, ma ikka üritasin kõigile naeratada ka.

Esimese ringi lõpetasin ajaga 2.03. Mis oli suht hea. Ning , mis veel parem oli see, et enesetunne oli super, väga mõnus! Mu kallikesed olid ka raja ääres ja tegid mu tuju veel rõõmsamaks.





Eks see tõsi on, et maratoni start on ikka alles peale 21 km. Nii ka oli. Ega kohe siis raskeks ei läinud, aga huvitavamaks läks küll. Esimest korda tundisn, et pean varsti ikka hakkama toitu ka võtma punktidest. Kui joogi punktid olid, siis ikka jätkasin tavapärast traditsiooni ja võtsin ühe spordijoogi ja ühe vee, näo jahtamiseks. 27 km ja 33km sõin ka geeli, mis oli suht rõveda maitsega aga täiega toimis.Tempo püsis mul enam vähem sama. 30 km aeg tuli 2.58.
Eks vaikselt hakkas ka keha igast asju ütlema, parema reie tagumine tahtis korraks krampi tõmmata, aga õnneks ikka otsustas ümber, põlved muutusid kangeks, aga õnneks mitte väga segavaks ja vahepeal tundisn ka, kuidas vasaku väiksele varbale vill tekkis. Aga muidu polnud midagi hullu.

Pärast kolmekümmend jooksid mingid hullud must siukse tempoga mööda, et ma korraks ehmusin. Aga siis meenus, et need 21 km jooksjad ju tulevad. Sellest ajast peale olimegi nagu kaheks jagatud. Minu vennad/õed maratoni jooksjad, kes ikka mõnusas rahulikus tempos muga jooksid ja siis need poolmaratoni omad, kes nagu närvilised kogu selle meie rahu sees tundusid.

37 km nägin jälle oma endist treenerit, kes mulle veel lahkemalt ergutussõnu jagas. Naeratasin talle ja jooksin mööda. Ta veel hüüdis mulle midagi, aga ma ei kuulnud enam. Siis saatis ta mulle mingi tüübi rattaga kõrvale, kes mulle glükoositablette andis. See oli täiega armas ikka.

Pärast seda hakkas juba see mõte, et nii vähe on ikka jäänud. Umbes 38 km nägin enda ees Kuldarit jalutamas. Jooksin ta kõrvale ja kutsusin teda kaasa, ta ütles et ei suuda veel ja ma jooksin edasi. Paari hetke pärast aga oli Kuldar mu kõrval ja ütles, et ikka tuleb . Nii me jooksime siis lõpu koos Kuldariga. 39 km, otsustasime, et jookseme sinna 4.16 kanti ikka ära, et noh Matile ära teha.

Viimased km olid päris toredad. Eks ikka lõpuootus oli juba suur ja iga mõne hetke tagant pidime ikka Kuldariga enda motiveerimiseks lauseid nagu- Nii vähe on veel jäänud, täiega suudame jne. välja ütlema. Aga kui selle viimased kaarli tõusu olime läbinud, siis otsustasime , et teeme ikka 4.15 ära ja panime kõik , mis oli veel kuskil pigistada välja ja lõpusirgel, tegime veel koos spurdi kah. Ja nii lõppeski see maraton mul ajaga 4.13.46.



Ütleks, et olen väga rahul ja see, et ma täna kahjuks kodust lahkuda hommikul ei suutnud, on seda väärt. Eks enne mõtlesin, et elus peab vähemalt ühe maratoni ära jooksma ja seetõttu ma ju seda jooksma läksingi. Nüüd aga mõtlen, et kui Jumal lubab, siis täiega jooksen veel seda!

Oii, kuidas mulle meeldib sügis. Mulle pole see üldse varem meeldinud, aga sel aastal tuleb sügis teisiti. Ehk sellepärast, et pool aastat on mul suve olnud, mis on äärmiselt tore ikka, aga kui ma mõtlen sellele, et saan varsti panna lõpuks salli kaela ja kindad kätte, tekib hea soe tunne. See meeldib mulle ka veel sügise juures, et saan suvaliselt puu pealt natuke liiga haput õuna võtta.
Selles mõttes on ikka hea, et sel aastal on nagu teisiti kui eelmistel aastatel. Muidu on vahepeal siuke tunne, et asjad ei muutu üldse. Aga nüüd nagu see Sügis järsku ise andis mulle usku. Et asjad tõepoolest ju muutuvad, kui suhtumine muutub. Nii hea ikka.

Täna ostsin poest hästi palju sokke ja sain nad siukses jõulukilekotis. Punane ja lumehelvestega. Peal oli veel- best gifts from C&A. Väga huvitav muidugi, kuidas nad üldse teavad, kuidas lumehelbed välja näevad. Võib olla googledasid, igatahes väga tõetruud. Järgmine kord prooviks siin osta juulis villaseid sokke, äkki saab lumememme kauba peale.
See on nagu see jäääära laul- patune mõte. Kus on lause- soovin , et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi. Kaks asja mis nagu kokku ei käi lihtsalt praktikas, kunstis jah, aga mitte elus. Ühe korra käisin talvel saunas ja siis läkisn lumme ka, valge oli küll, aga mitte kohev, sain päris mitu verist haava omale. Aga õnneks nüüd on mul ju portugali sokke palju vähemalt, mis on ju loodud sellise tõetruu lume jaoks!

Kõige suurem šokk mu jaoks siia tulles oli avastus, et portugaallased on sama ebaviisakad kui eestlased. Täpselt samasugused! Mina pean alati esimesena tere ütlema naabritele. Mina olen see viisakas ja tore siin, ja ise olen eestlane. Siuke vastuolu lihtsalt. Mu lapsepõlve unelm, et kõik välismaa inimesed on toredamad kui eestlased, sai murtud. Noh, hea tegelt, ma pole veel Venemaal käinud. Kui oleks sinna enne läind, siis oleks võib olla sügavamad haavad.

Üks kõige raskemaid raskemaid asju mu jaoks oli see: Neil on 3 tervitust, mida öeldakse päev läbi. Esimene on Bon Dia, mis on kuni kella 12 päeval, siis on Boa tarde , mis on siis pärastlõuna kuni 5 ja lõpuks Boa noite, mis on siis õhtu ja öö. Ma ikka veel ei saa pihta, et kas ma pean täpselt alati vaatama, et kui kell saab 12:01, siis enam bon dia ei või öelda, ja kui ma ütlen, kas siis olen süüdi kohe. Seetõttu olen ma ikka veel ebakindel ka naabrite suhtes, ütlen tavaliselt vaikselt, et nad ei kuuleks, kui valesti ütlen ja parem naeratan rohkem ja kui on eriti ohtlik aeg, siis teen ta noogutuse natuke peaga. Poes aga ootan alati ära, et poemüüja ütleks enne, avalik koht ikkagi. Ainult kui hästi hilja lähen , siis ütlen sellise kindlusega, et eile üks müüja tegi veel mingit nalja mulle, mille peale ma siis ka kaasa naersin, sest ma ikkagi ei taha ju süüdi olla.

Ma võin ju neid mõnitada, nalja teha ja öelda, et and on imelikud, sest and on. Aga samas olen ka mina, ja see tõttu on mul ikka hea meel, et sain siin olla natuke aega, tutvuda inimesetega, kelle nimed mul arvatavasti enam aasta pärast meeles pole, kuid kusagil sisimas ikka tunnen, kuidas see maa ja need inimesed ka mind muutnud on... loodan, et parema poole. Maailm on ikka huvitav küll.
Hea , et mul kodus siis travel channel ikka ustavalt ootab. Nagu lemmikloom, võiks öelda.

Mõnikord ikka tahks kohe täitsa ära muutuda. Siukseks hästi heaks, niimoodi kohe järsku ühe hetkega. Aga see vist poleks õige, mis need teised hetked siis peale hakkaksid...nojah.

Ma arvan, et ma harjuks siin ära küll, kui ma tahaksin. Ma juba olen natuke nende moodi küll, lähen punase tulega, ilma süütundeta üle tee, kui autot ei tule, sest keegi ei oota siin rohelist, pole eriti mõtet lihtsalt, sest iga väiksemgi tänavaületus omab valgusfoori. Ma oskan juba suurepäraselt ülpingutatud rõhuga teises sõnas öelda Bon Dia, nagu oleks seal 5 i-d aga pole. Seda muidugi veel salaja neid mõnitades, aga noh, ma ju ütlesin, et võiksin harjuda, kui tahan, eks siis tuleks see siirus ka ajaga. Isegi selle tervitamismusi asjaga harjub, alguses oli ikka veider küll natuke, aga nüüd pean ikka ettevaatlik olema, et Eestis musitama ei hakka. Või noh, tegelt ei hakka ikka.

Teistmoodi oleks elu kui ma oleks tulnud siia, et jääda. Eks välismaal oleku juures ongi nii, et kui sa tead, et ei jää elama siia, siis ei lase ka enda sisse seda riiki nii palju. Siuke nagu vabadus on. Ei teki seda kohustus tunne, et pead sobima ja olema nii nagu nad. Võid vabalt olla just see, kes oled ja salaja neid mõnikord mõnitada. Kui aga oleks sees mõte, et jääks elama siia, siis tekiks ka seotus ja kohustus koos sellega. Vastutus ehk isegi. Ja ükskõik kui klišee see Väike Prints ka pole, siis ma arvan, et sa oled vastutav selle eest, mille või kelle sa taltsutanud oled. Olgu see siis saar või manner või hoopis inimene.

Nali naljaks

Meil haiglas ühendati meeste uroloogia ja ortopeedia osakonnad. Portugaallased on ikka väga uhked oma huumori üle. Tavaliselt see väga kvaliteetne pole, aga pean tunnistama, et mõnikord on mainimist väärt. Ja see on küll mainimist väärt, et haiglapersonal vähemalt üritab palju nalja patsientidega teha, mis mu meelest on eestis ikka suht tagasihoidlik, võiks ju rohkem. Ma küll kavatsen just selles vallas midagi muuta, kui ma peaks haigals kunagi töötama.

Päeva tsitaat: `` As you can see from this x ray, the patient is screwed. ``

Täna sain olla pool tundi venelane. Üks vanem patsient, kes oli natuke ka disoriented ei saanud aru, kus asub Eesti ja et elu lihtsamaks teha, ütles mu juhendaja talle, et olen Venemaalt. Sellest sai see proua hästi aru ja isegi natuke vist süüdistas mind Nõukogude liidu pärast. Õnneks ma ei saanud tast aru eriti.Imelik tunne oli küll natuke. Mitte, et mulle venelased ei meeldiks, lihtsalt ma ei tahaks olla ei venelane ega soomalne ega lätlane. (mulle meeldivad ju mu varbad, nagu nad on). Ma olen ikka eestlane. Üritan siin ka rohkem välismaalase moodi välja näha, aga ei tule välja. Koguaeg tullakse rääkima ja küsima portugali keeles midagi. Kui viitsin siis ütlen: Eu não falo portuguĕs, kui ei viitsi siis naeratan ja ütlen-Não sei.

Lõpuks see proua natuke rahunes, võttis mult käest kinni ja ütles, et mul on ilusad silmad. Ma andsin siis talle andeks.

Nälg&Janu

Mulle meeldib süüa väga. Aga söömisel on ka erinevaid vorme. Eelkõige meeldib mulle süüa aga siis, kui mul on eriti tühi kõht. Kui olen pikalt juba söömata olnud, (no mitte nagu paastunud, sest pärast seda süüa on teine asi) nii terve päeva nt, kõht on mega tühi ja siis lõpuks saan midagi süüa. See hetk kui ma esimese ampsu saan võtta ja siis tean, et mul on veel toitu, et oma vajadust rahuldada, vot see hetk on imeline. Samamoodi on joomisega. Eriti hästi tunnen seda, kui lähen jooksma ja pudelit kaasa ei võta ning ilm natuke soojem on. Koju jõudes ja veepudeli võttes, tunnen ma jälle seda sama imelist hetke. Kui ma aga praegu võtaks laualt selle sama veepudeli ja jooks. (proovin siis...) Ei, pole imeline. Ja ma jätan praegu kõrvale kõik need professionaalsed ``kui sul on janutunne, siis on juba hilja`` jutud, mis on tõsi, aga need kahjuks rikuvad mu aju nägemise vaatevälja. Mulle meeldib mu janu ja mulle meeldib mu nälg. Aga mitte mitte nende enda pärast, vaid sellepärast, et ma saan neid rahuldada. Ma arvan, et siuke janu ja nälg, mille rahuldamine toob imelise hetke, peaksid olema igal inimesel elus. Janu ja nälg elu järgi, võiks öelda. Aga päris nii ei saa, siikohal peab olema täpsem. Mina usun, et õige oleks kui igal inimesel oleks janu ja nälg armastuse järgi. Tegelt, see hetk on imeline! Ja kui sa arvad, et olgu sul ongi see janu ja siis jood ja siis ta on läinud... no siis mine jälle jooksma! See on seda väärt.

``What exactly is the iliotibial band? It's not a jazz group whose members tap in time to their music with their tibias.``
Vaene mees, kes selle nalja välja mõtles. Või naine, ma arvan, et mees siiski.

Meil kerjatakse metroos niimoodi.

Täna nägin sellist prussakat , mis oli umbes 8 cm pikk. Ja ma ei taha isegi mõelda kui lai, sest kui ma mõtlen siis tuleb ta mulle jälle meelde, kuidas ta seal haigla seina ääres lamas ja naeris, et tuleb mulle öösel külla.
Vähemalt sain siiski päeva veeta haigla uues ja remonditud osas.
(Tahtsin ka illustreerimiseks pildi googlist otsida, aga millegipärast mu sõrmed ei taha seda otsingusse kirjutada.)


Täna hakkas vihma lõpuks sadama. See teeb mind rõõmsaks, eriti kui kuulen akna tagant kõuemürinat. Tekitab sooja ja koduse tunde siin, kaugel prusskatemaal.

Loksutajad &Passijad

Juba väiksena õppisin, et on olemas kahte sorti inimesi. On need, eks siis kui hammas hakkab niimoodi vaikselt ära tulema, et juba natuke loksub, loksutavad seda lihtsalt koguaeg, süües ja mängides, ja telekat vaadates ja magades (no, vb magades just mitte, oleneb siis unenäost) Loksutavad seda vaest hammast, vaatamata sellele, et tegelikult teeb see ikka valu kui niimoodi loksutada ja palju parem oleks lihtsalt jätta see rahule ja oodata. Aga miski nende loksutajate sees ütlesb, et peab nii tegema, sest kui hammas juba loksub, siis järelikult on tal aeg minna ja mida varem seda parem, isegi kui see natuke rohkem valu teeb. Ja teised inimesed on need passijad. Need, kes jätavad hamaba rahule ja ootavad. Nad teavad, et loksutades on valus ja pealegi ema ju ütles, et jäta hammas rahule. Neil on õigus, passides ongi valutum ja küll lõpuks ta ise ära tuleb ka, aga ebamugav on ikkagi käia ringi, suus loksuv hammas. Kuna mina ikka see loksutaja pigem olin, siis ei saa ma aru- Mismõttes sul on loksuv hammas suus ja sa lihtsalt passid!
Kui ma aga natuke järele mõtlesin, siis elus olen ikka mõnes koha pealt väga passija. Ise teades, et kui juba loksub, siis on aeg minna, aga kuidagi ei taha võtta kätte ja seda välja loksutadada. Eks ma pean siis mineviku endalt õppima ja vajadusel ka niidi hamba külge panema ja kõigest väes tõmbama. Ja siis oma jõu vähesust tunnistama ja kellegi appi kutsuma. Nagu üks raamat ütles, kui sa oled nõrk, siis sa oled tugev.

Mind kunagi natuke frustreeris , kui keegi mulle ütles, et ta peab ennast leidma. See väljend lihtsalt tundus nii vale. Ma arvan, miks see mulle ei meeldinud oli asjaolu, et vaatasin seda liiga kitsalt. Loomulikult olen ma ka praegu seda meelt, et leida saab ainult siis kui oled kadunud ja ainult Jumal saab seda teha, kuid ma mõistan ka, mida need inimesed, kes mulle on seda öelnud, selle ”enda leidmise all” on mõelnud. Ma ise aga teeksin selle väljendi hoopsi ümber küsimuseks- kes ma olen? Ka see küsimus on minu jaoks väga pikalt tundunud natuke klišee küsimusena, aga kui ma hakkasin sellel hiljuti rohkem mõtlema, siis ma mõistsin, et see sama küsimus tegelikult on üks kõige olulisem küsimus inimese elus. Kas pole mitte nii, et tihti inimesed üritavad nii meeleheitlikult saada teada, mida nad tegema peavad, arvates , et just tegemine on see, mis defineerib neid kui inimesi. Juba lapsest peale tegelikult. Ma mäletan, et ma tahtsin väiksena väga politseinikuks saada. Ma arvasin, et see on lahe. Lapse mõistus on muidugi lapse mõistus. Aga tõsiasi on see, et samamoodi otsustavad ka suured inimesed, mõtlemata, et kõige olulisem ei ole see, mis sa teed vaid kes sa oled seda tehes. Ma arvan, et seda võiks küll juba lastele õpetada. Sest ma usun, et kui sa tõesti tead, kes sa oled, kelleks Jumal su loonud on, siis sa ka tead, mida sa tegema pead.

Unidade Especial de Policia

Vist oli nii.
Sel nädalal oleme mina ja Dagmrar praktikal seal. Mis tõlkes tähendab siis Politsei eriüksust. Ja tegelikult oleme veel kahes politseikohas. Nii, et väga palju erinevaid politseinikke igatahes. Juhendajaks on meil Nuno, kes on umbes 40ndadtes mees, eks ei räägi sõnagi inglise keelt. Alguses oli veits imelik, aga nüüd juba harjunud ja patsiendid (no ma isegi ei kutsuks neid kohati nõnda) tõlgivad koguaeg. Patsientideks on mehed (kuigi täna oli üks naine ka!), kellel on juhtunud tööl mingi trauma. Nii, et väga spordifüsio valdkonda läheb see praktika. Väga hea on aga see, et erinevalt eelmise nädala praktikale, kus me enamjaolt niisama passima pidime, siis nüüd saame teha ise väga palju. Eriti palju oleme saanud harjutada füüsikalist ravi nign massaaži. Nende aparaadid pole just selle aasta mudelid, kuid siiski nende erinevate masinate kogus on väga muljetavaldav. Neil on isegi SWD!
Täna hommikul kui paar patsienti oli ära käinud , tuli üks tüüp, kes käib iga päev põlve probleemiga. Juhendaja suunas meid, et me läheks koos temaga jõusaali , et vaadata ,mis harjutusi ta tegema peab. Läksime, aga mitte et vaadata. See tüüp hakkas meie treeneriks, ning tund aga järjest tegime lihtsalt jõusaalis trenni koos teiste politseinikega. Lõpetuseks viis ta meid mattidega saali, ning õpetas enesekaitset, või noh, löömist siis ja nii. Mitte, et ma väga lööja oleks, aga lõpus tuli juba päris hästi välja, niimodi vihaselt üritasin, häälega. Ja nagu see tüüp ütles :``Your bodies are great for fighting`` misiganes see ei peaks tähendama siis. Aga tore tüüp, tahab meid veel õpetada.

Muidu, ma armastan väga Päikest ja me sobime suurepäraselt kokku.

Armastan laevu nad kutsuvad kaasa
Eriti armastan kevadet just
Armastan linde nad viivad mu taeva
Kurbust ei vaja vaid igatsust

-Jäääär

Mõned nädalad enne siia tulekut , käisin päris palju Margitiga jooksmas. Ühel korral , kui jälle koos jooksime, rääkisin ma talle avastuse enda kohta. Nimelt avastasin, et kui ma jooksen, siis hoian teadmatult parema käe sõrmi kergelt rusikas, vasaku käe sõrmed on aga vabalt. See mind väga ei häiri, aind parem peopesa läheb natuke higiseks seetõttu, mis on ebamugav. Kui ma vahepeal seda avastan, siis üritan ikka sõrmed vabaks lasta, aga sellele mõtlemata, lähevad sõrmed ikka rusikaase. Ma siis seletasin Margitile seda, et kui veider ikka , et mul nii on. ``Huvitav, miks see nii on?```Niimoodi küsin talt. ta ütles:`` Ei tea tõesti``, sest ta ei teadnud.
Aga täna juhtus midagi. Käisin jooksmas väljas, sest soojaga ikka käin väljas joooksmas. Ja kui ma tavaliselt väljas jooksen on ainuke asi , mida ma ei saa kuhugi enda külge panna, võtmed ja ma võtan need tavaliselt kätte lihtsalt. Olen juba päris palju jooksnud oma elus väljas, nii et need ei häiri mind , kui nad käes on. Panen need tavliselt nii, et parema käe nimetissõrme panen võtmerõngast läbi ja võtmed võtan kergelt kätte lihtsalt. Ja kui ma täna jooksin, niimoodi võtmed käes, siis ma sain lõpuks aru! No sellest, mille peale isegi Margit ütles :``Ei tea tõesti``. Kuna ma väljas jooksen koguaeg võtmed paremas käes, siis sees joostes või joostes nii, et mul pole võtmeid vaja, on mu parem käsi nii harjunud olema rusikas , et see lihtsalt ongi koguaeg. Ma teadsin, et sellel peab mingi loogiline seletus olema! Tavaliselt asjadel ikka on, kuigi mõnikord need seletused jõuavad ikka väga suure hilinemisega ellu. Aga pole midagi, sest see aeg , kus mõtled, et oledki lihtsalt sündinud ebanormaalse parema rusikaga, on ka omaette väärtus.

Espaço Diagnostico

Täna alustasime praktikaga. Ühe nädala veedame kõik kolm erakliinikus- Espaço Diagnostico. Minu arusaam ja kujutluspilt erakliinikust oli ikka hoopis teistsugune, aga eks siin olegi asjad teistsugused, nii et see ei üllata mind. Kliinik ise on väike ja vana. Ma täpselt veel ei saanud sealsest struktuurist aru, aga vist töötab seal paar taastusarsti, õed ja 5 Ftd. Ja siis mingi suvalised, kes teevad füüsikalist ravi, nagu ütles juhendaja. Juhendaja (Nancy) on noor naine, arvan, et kaehkümnendate lõpu kanti, väga jutukas (inglise keelt räägib ka hästi) ja äärmiselt tore, nii meie kui patsientidega. Väga huvitav oli aga see, et kui eestis olles kõik füsiod alati virisevad, et eesti süsteem sakib, siis ma soovitaks kõigil korra siin ära käia. Nimelt on siin füsiodel nii, et igal pool on antud erinev miinimum patisientide arv, kellega nad peavad tegelema päevas. Kui veab, saad 12, kui ei vea, siis isegi kuni 30 patsienti päevas. Mis on hullumaja. Nancy ütles, et see on normaalne, kui neil on 3-4 patsienti korraga.See pidi olema tegelikult positiivne, et siis patsient muutub iseseisvamaks ja hoolib enda paranemisest rohkem. No, võib olla, aga ma siiski eelistaks keskenduda ühele patsiendile korraga. Muidugi ei tea kuidas statsionaariga on, eks edaspidi saab selgemaks.
Seal ruumis, kus toimusid tunnid (nö saal) oli korraga 3 füsiot ja korraga kuni 9 patsienti. 5 teraapia lauda (mis on n pärit aastas 1980 ma arvan) ja väga vähe ruumi, et liikuda, rääkimata siis sellest, et kasutada põrandapinda teraapia läbiviimiseks.
Muidugi, meeldiks ka neile füsiodele, kui oleks seal neil korralik tööruum ja korralikud vahendid, mitte hingata sisse seda majanduslanguse hõngu. Aga ma usun, et see ei ole kõige olulisem. Põhiline , mis mulle ikkagi meelde jäi oli see, kuidas Nancy ütles, et nad on nagu perekond siin. Patsiendid ja fysiod. Palju kroonilisi haigeid ja vähe ruumi- perekond. Eks seda oli tunda ka. Terve aja kui seal olime, siis kõik jutustasid omavahel. Ja kuigi ma mitte kui midagi aru ei saanud , siis vahel ei pea mõistma keelt, et mõista , mida inimesed öelda tahavad.
Kell 10 hommikul ütles juhendaja , et nad juba kaks tundi tegelt räägivad kõik omavahel jalgpallist. Arvata on, neil on ikka siin suur kisma, Benefica, Porto ja Sportingu fännide vahel, nagu ma aru saan. Neil on isegi vastavalt hüüdnimed- punavereline, sinivereline ja rohelisevereline. Vastavalt siis mis klubi sa pooldad. Pühapäeval on Benefica staadionil ka oluline (mitte, et ma teaks, kui oluline see on, lihtsalt kuulsin, et on oluline) Benefica- Porto mäng. Eks ma ühe korra üritan ikka mängu ka vaatama minna, et näha missugused need hullud portugaallased siis on.

Täna ma külmetasin ja sain köha, aga vähemalt on hääl mõnusasti madal nüüd.

Ma mõtlen, et kui palju minu lausetest, mida ma öelnud olen, on öeldud ainult minu poolt. Kui eesti keeles on kindel arv sõnu , siis peaks olema ka kindel arv võimalikke lauseid. Huvitav , kui palju neid kokku on ja kui palju neist kuuluvad ainult mulle. Ja kui palju on neid , mis oleksid pidanud ütlemata jääma, ja neid , mis oleksid pidanud öeldud saama, aga ei saanud ja ei saagi. Sõnal on jah vägi, aga ma usun, et lausel veel suurem.


Täna ma ütlesin esimese portugali keelse lause, väljaspool klassiruumi, päris elus. Muidugi polnud see väga pikk ja väga keeruline ja ma arvan, et seda lauset on tuhanded öelnud, siis olin ikkagi rahul. Pealegi, pärast lause ütlemist rääkis see portugali naine muga portugali keeles edasi nii, et mu hääldus oli ka ikka super vist. Kui te mulle helistate, siis võin teilegi öelda.

Live you dream

Leidsin täna poest sellise täiusliku käevõru, mille olid hästi ilusad pärlid küljes ja siis oli üks hõbedane süda, kus oli peale kirjutatud: Live you dream. Ma seisin seal poes ja mõtlesin siis, kas peaks ikka olema -live your dream. Ma oleks väga tahtnud osta seda käevõru, aga kuna mulle ikkagi see väga vale tundus , siis ma ei saanud seda osta. Live, you dream- niimoodi ehk saaks ka.
Ela, sa unistad.

Kui see käevõru mulle niimoodi ütles, siis ütlesin talle vastu: Tüüp, sa ei saa niimoodi elamist ja unistamist vastandada ju. Mõtle natuke peaga. Elu ilma unistamata on äärmiselt vale, sest kas pole mitte nii, et see millest me unistame ja millest mõtleme, selleks me saamegi. Nii, et kui ma jätaks unistamise ja elaks, nii nagu sa soovitad, siis ma jätaks lihtsalt nagu raamatule alguse kirjutamata. Kõik algab sellest, unista, tegutse, ela. Jumal pole loonud meid tuimadeks olenditeks. Tu compreendas?

Siis ta ütles vastu vaikselt - Sim... Ja meie vestlus lõppes.

21 Meia Maratona de Lisboa

Ehk siis Lissaboni poolmaraton (21, 0974 km)

2:01:03 (mitteametlik, mu enda kella pealt)

Ma ise seadsin küll eesmärgiks joosta alla kahe tunni, aga arvestades asjaolu, et ma pole varem nii pikka distantsi jooksnud ja lihtsalt jõhkralt palav oli, siis olen ma rahul.

Kogu see jooks ise aga oli lihtsalt võimas. Seda kutsutakse ka Ponte de 25 Abril jooksuks (ehk siis ühe suure silla jooksuks) sest see algab ühelt poolt silda, mis on 2, 5 km pikk ja kulgeb edasi mööda lissaboni tänavaid. Siin on see sild.



Start oli seal teiselt poolt, kus on see suur Cristo- Rei (Christ the King) kuju. Starti sai special rongidega. Kui ma kell 9 ühes neist rongides olin, mis olid kõik täis tuubitud, kui annelinna bussid, siis vaatasin tablood, mis ütles T. Externo 21C. Siis ütles rongijuht midagi, millest ma aru ei saanud ja kõik hakkasid järsku plaksutama, olimegi kohal. Stardi koridori minnes jagati igal pool punaseid nokamütse, ma alguses mõtlesin, et ma küll ei taha, aga kui nägin, et enamik võtsid omale, siis igaks juhuks võtsin ka, et olla nende moodi. Ja tegin hästi, et võtsin.

Start oli mõnus. 2 km mega ilusat vaadet silla pealt. Olin veel õnnelik, et nokamütsi olin võtnud ja nautisin täiega. Alguses oli plaan lihtsalt see ära joosta ja mitte vahepeal pilti taskusse visata, see oli mu eesmärk. Aga kui ma 10 km olin jooksnud (56 min) ja end ikka hästi tundsin, siis mõtlesin, et ehk on isegi lootust. Kuni 14 km oli kõik väga hea, no ma ikka korralikult ennetasin ka seda taskupilti ja jõin igas punktis hästi palju. Pärast 15 km, aga tuli kõige raskem hetk. Olin joogipunktist läbi läinud ning vaimselt valmis selleks, et 17, 5 on järgmine joogipunkt. Jooksin siis seal 17 km peal ja edasi..aga joogipunkti ei tulnud...siis oleksin küll peaaegu minestanud. Sest tõesti, ma olen ikkagi põhjamaalt ja ei ole harjunud nii kuumas jooksma. Siis haarasin ma maast kellegi spordijoogi pudeli, ja jõin. Järgmine joogipunkt oli hoopis 18. 5 peal. Selleks ajaks olin ma vaimselt suht väsinud, jõin seal siis vett palju ja kastsin end üle ka, ja paarisaja meetri pärast anti veel apelsine ka, siis läks kohe tuju mul heaks :) Jõud tuli natuke tagasi ja kui 19 km silt oli, siis tuli esimest korda mõte, et oo, nii vähe veel jäänud. Kuni lõpuni elasin ma maha visatud spordijookide peal. Suht geniaalne, ma tean:D Lõpp oli nagu lõpp ikka. Finishis oli nii palju inimesi korraga , et seal koridorist välja saamine võttis meeletult aega ja ma mõtlesin aind, kus saaksin istuda. Üks tore portugali vanem naine, kes oli ise ka just lõpetanud nägi, et mul on veits halb ja pani mu toolile istuma, andis vett ja rääkis midagi, ma noogutasin, sest ei saanud aru ja ütlesin- Obrigado.

Üldiselt olen väga rahul, väga hästi korraldatud värk. Jooksjaid oli kokku umbes 35 000.

A, Iiris , randid on tagasi!

Feira da Ladra

Siin on neil selline stiil, et igal pool on sellised keraamilised plaadid, nagu oleks vannituba igal pool. Sise ruumides on need plaadid ja väljas terved majad on kaetud nende plaatidega. Mulle meeldivad need. Täna käisime kirbu turul, kus isegi müüdi neid plaate ükshaaval, väga lahe.



See Kirbuturg mulle täitsa meeldis, nägi ikka päris inimesi ka. Mitte, et need kes siin kesklinnas on, poleks päris, aga hea on näha ikka kõiksuguseid. Seetõttu mulle meeldib ka metrooga sõita, saan inimesi vaadata. Haiglas vist näeb ka päris inimesi, haigeid. Ootan juba.
Leidsin kirbuturult ka Hellenurmede lipu.




Aa, kes ei tea, siis ma olen siin koos ühe kursaõega, Dagmariga. elame koos siin. Üks kursavend on ka, aga ta elab natuke kaugemal. Tore on, ei pea üksi olema. Üksi oleks vist natuke kurb.





Üldiselt on siin siuke mõnus asi, et neil on kombeks suhteliselt palju joosta, õhtuti on tänavad tervisejooksjaid täis. Nii, et kui ma eile jooksmas käisin, siis tundsin end kui lind õhus, või kala vees..või sina minu südames.

Lisboa

Kui Tartus on hetkel -8 (mu kallis Linux teab) siis siin oli päeval nt +16. Ma ise võrdlesin seda siukse Eesti mai kuu lõpu ilmaga umbes, selline lootuse ilm. Päevitada veel ei saa, aga muru peal saab istuda ja esialgu mulle sellest piisab.
Ma väga palju veel ei tea siin asjade ja elu kohta, aga seda tean, et portugaallased on natuke imelikud küll jah. Näiteks täna märkasin, et neile meeldib hirmsasti joosta, no muidu oleks see normaalne, aga nad harrastavad seda vaid üle autotee jooksmisel. Nad lihtsalt ei suuda oodata kunagi, millal läheb tuli roheliseks vaid lihtsalt jooksevad koguaeg üle tee punasega. Aa, võibolla keegi lihtsalt ajab taga neid kõiki, Aeg vist.


Siin on see , kus elame. Samas korteris on veel natuke rahvast, ma täpselt ei teagi kui palju, mingi 8 on vist kokku. Siin on vist Poolast, Tsehhist, Moldaaviast ja kusagilt veel inimesi. Aga huvitav on, et siin on 3 Susanne i.


Ja siis siin on need portugaallased. Tundub, et armastavad.


Aga siiski kõige ägedam asi juhtus täna, et avastasin, et korteri võti käib nii, et kui väikset nupukest vajutan selle peal siis see võti läheb pikaks, kohe poole pikemaks.

väiksed

Viimasel ajal olen ma ühte asja tundnud. Nimelt igatsust. Tunnen vahel, et ma igatsen lapsi. Mitte, et mul endal mõni oleks ja enam pole...Aga lihtsalt sellest ajast kui ma tartusse kolisin saan väga vähe aega veeta koos lastega. Tallinnas sain ikka iga pühapäev lastega mängida, kas pühapäevakooli tunde andes või niisama peale teenistust, või siis sain rohkem näha ka ühe õe lapsi. Nüüd on aga siuke väike tühjus või nii, mitte nagu aktiivne aga on olemas. Üks õhtu käisin Irenil külas ja sain natuke ta väikse õega rääkida. Ja siis kui väike printsessike mu süles istus, siis mulle tuligi meelde, et ma igatsen. Lapsed on ikka siuksed armsad rõõmuallikad.

laiali on

Ma mõtlen vahel, et elu on nagu siuke puzzle. Kunagi ammu panime kokku ühte väga imelikku puzzlet terve öö. Ma mäletan, et see oli nõme puzzle, sest seal oli hästi palju ühesuguseid tükke, siuksed kirjud. Paned ühe tüki paika ja lähed edasi, natukese aja pärast aga avastad, et see polnudki õige ja pead hoopis muud kohta sellele otsima hakkama. Või siis on mõne tükiga nii, et sa oled lihtsalt nii kindel , et see peab sinna kohta minema ja see, et tegelt need otsad omavahel täpselt kokku ei sobi, ei heiduta sind. Nii siis lükkad kasvõi jõuga ja ei jäta järgi, enne kui see tükk pole seal. Tegelt on aga sellel tükil ju su puzzles teine koht ja sellele kohale on oma tükk, aga seda sa seal emotsiooni sees ei mõtle. Nii, et elu on nagu puzzle, tükid laua peal laiali ja ootavad oma kohta. Peaks vist vahel lihtsalt astuma korra kõrvale, tulema emotsiooni seest välja ja mitte jõuga üritama tükki panna sinna, kus see ei käi.
...Palju asju peaks tegema tegelt.

Haige

Täna mult küsiti mitu korda, kas ma olen haige. Väga armas oleks tõesti kui keegi nõnda küsiks, noh, kui ma tegelt oleks ka haige, siis ikka. Aga ma polnud, üldsegi mitte. Mu haigus seisnes ainult selles, et mul ei olnud meiki peal ja tüübid, kes olid harjunud mind meigiga nägema siis arvasid, et olen haige. No, ma saan aru, mu enda süü, peaksin rohkem ilma ainult olema, siis ei küsitaks kah. Aga huvitav on see, et niimoodi nagu ma olen, ilma ilustamata, peetakse mind haigeks, sest selleks nö võrdluspunktiks on võetud see ilustatud variant. Mis tegelikult pole ju õige ja hoopis peaks ise kandma seda haige nimetust.Sest tema pole ju normaalne vaid pigem kõrvalekalle normaalsest. Kõik on sassis, peapeal seisab, sest oskab. Ma ei oska peapeal seista, pole kunagi osanud, isegi mitte nii, et paneks jalad vastu seina, ei oska.

* Laul ka polnud sellel pildil haige, lihtsalt et ma saaks ägedama pildi teha, siis ta tegi niimoodi rõvedalt nende silmadega. Aga nüüd võib ikka öelda, `haige tüüp` nagu natuke teises mõttes.

Jäljed

Käisin õhtul jooksmas. Selline natuke tuisune oli, niimoodi ,et tuiskas ikka siukse õrna kihi tee peale. Jooksin oma tavapärast ringi. Lõpetasin ühe ja hakkasin teist jooksma , kui ma avastasin , et ainukesed jäljed, mis mu ees lähevad, on mu enda omad. Igaks juhuks veel meelega astusin nendesse, et olla kindel. Veidi nagu nüri tunne tuli niimoodi, joosta seal ,tuul vastu puhumas, enda jälgedes. Natuke siuke äratundmine tuli. Elu ära tundmine. Täpselt sama tunne on mõne asjaga. Et jooksen juba teist ringi , tuul vastu puhumas, ees ainult enda jäljed, milles astun. Lõpetaks ma siis ära selle ringi ja otsiks mõne muu, kus on ees kellegi Targema jäljed, milles joosta, aga ei, lähen kolmandale ja ainuke erinevus on , et nüüd on kahed jäljed, aga ikka enda omad.

Sain päris oma laulu. keegi pole mulle varem kirjutanud, seepärast ongi see mainimist väärt. Väga vinge laul oli. Mu lemmik rida aga sealt on: `Tean, et sinu silmis märkasin seebimulle.` Lihtne ja absurnde. Nii nagu mulle meeldib see elu.

Teadmatus

Täna käisime ühel vanal naisel õue peal lund lükkamas. Ma millegipärast ei mäleta enam , mis ta nimi oli, sest see polnud tavaline vana nimi vaid mingi eriline, hakkas igatahes A tähega. No ma kutsun siis teda tädi A ks. Sellesmõttes oli huvitav see lükkamine, kuna sain ronida kõrgele kuuri katusele, sest sealt oli vaja lumi maha lükata. Polnudki üldse hirmus, kuigi alguses tädi A ei tahtnud mind sinna lasta, ütles, et ootame ikka poisid ära enne. Ma ei tahtnud oodata. Ja need paar korda, mil hakkasin maha libisema katuselt, olid ka pigem siuksed põnevad. Kuni aga tädi A avaldas meile saladuse. Ta muuseas mainis, et see pool kuuri, see kus pole uut katust , seal on pandud aind kile ja siis lauad sinna peale. Siis tegi veel nalja ka, et kui kukun kuuri, siis pean seal kevadeni olema, sest see uks on lume all ja välja ei saa. Suht hea huumor oli ikka tädi A l. Nojah, aga enam polnud midagi teha ju. Lumi oli vaja ära saada sealt. Ireen lubas vähemalt, et tuleb haiglasse iga päev mind vaatama. See innustas tõepoolest. Jalg oleks ehk värisenud kui ma ei oleks pidanud lihased nii pingutama, kuuril püsimiseks.Aga kuur sai lõpuks puhtaks. Mõtlesin hiljem, et kui ma ei oleks teadnud, siis ei oleks jalg arvatavasti värisema pidanudki. Eks teadmatus ole küll mõnikord abimees, mis säästab ehk ebavajalikust muretsemisest, sest olgem ausad, kui see katus kandis siukest jõhkra massiga lund, siis miks ta ei peaks mind kandma. Aga sellel hetkel hakkad nagu ikka mõtlema, et äkki ei kanna. Ma arvan, et mõned asjad elus on väga targasti niimoodi meile teadmatud, et me ilmaasjata ei muretseks. Oskaks ma teadmatust võtta vahel siis abimehena mitte alati vaenlasena. Ei oska.

Tarksutera siis tädi A lt ka: `Lapsed, jätke meelde, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!`

Viidad

Üks inimene, kes on oma mõtetega minu elupilti selgemaks muutunud ja minu maailmapilti avanud on kindlasti C. S Lewis. Ma usun, et kui selle mehe mõtted on vahel saanud mu omadeks , siis ma ei pea kartma, sest see mees järgis Jeesust. Ja selliseid tüüpe võib võtta eeskujuks.
Leidisin oma vanast märkimikust ühe lõigu tema raamatust, mis olin vist arvatavasti siis seda raamatut lugedes välja kirjutanud. Tema autobiograafiline raamat: ` Tabatud rõõmust` (Surprised by Joy). Jagan:

Kui me oleme metsas eksinud, on teetähise ilmumine suur asi. See, kes teda esimesena märkab, ütleb: ``Vaata!`` Terve seltskond koguneb posti ümber vaatama. Aga kui me oleme tee üles leidnud ja möödume viitadest iga paari miili järel, ei peatu me enam, et neid vahtida. Nad annavad meile julgust ja me oleme tänulikud sellele võimule, kes nad püsti pani. Aga me ei peatu ja ei vahi, vähemalt mitte kauaks, mitte sellel teel, olgugi ta postid on hõbedast ja sildid kullast. ``Me tahaksime olla Jeruusalemmas!```Mis muidugi ei tähenda, nagu ei tabaks ma end aeg ajalt peatumast ja vahtimast isegi vähem olulisemaid asju tee ääres.

Ma usun, et Jumal annab meile asju tee ääres, mis ei ole nii olulised kui viidad, aga siiski on ilusad, et me korraks peatuks ja vaataks.
Seisin täna vannitoas, korter oli juba selline hämar, Iiris magas ühes toes ja teisest toas mängis muusika, mis ka vannituppa kostus. Võtsin parasjagu pesu pesumasinast välja ja riputasin seda kuivama , samal ajal kuulasin ilusat muusikat ja mõtlesin. Mulle väga meeldib pesu kuivama panna , see on üks mu väga veider joon ja mulle tohutult meeldib see muusika , mis ma kuulasin..ja sel hetkel, ma tundsingi, et oli nagu siuke hetk, mille oleks tahtnud korraks freezeida. Tavaliselt on ikka olnud mul sellised hetked, mis on seotud väga tugevate emotsioonidega, aga seekord mitte. Mingi imeline rahu oli lihtsalt. ja siis ma mõtlesingi, et eks Jumal on tee äärde pannud ikka lihtsaid asju ka, ainult sellepärast, et ta armastab ja tahab, et meil oleks hea. Ma lihtsalt tahan , et ma oskaks neid asju rohkem märgata. Sest mõnikord tunnen, et olen õigel teel ja märkan viitasi. Aga läheb meelest , et Jumal on veel ägedam. Tahan lihtsalt jääda seisma õigel ajal ja tänada Teda.

Koos, mitte üksi

Üks väga suur vale arusaam , mis inimestel kipub tekkima on see, et selleks , et endast aru saada ja ennast nö leida, peab minema kuhugi üksinda metsa või välismaale või kuhugi mujale, eemale. Eks ma olen ise ka ju seda mõelnud erinevates elu etappides. Mina julgen väita, et see on vale. Jumal ei loonud inimest olema üksi. Ja seetõttu ei saa ükski inimene ennast tundma õppida paremini kui suhetes teistega. Missugune sa tegelikult oled, seda peegeldavad sulle need inimesed, kellega sa oled koos ja jagad seda imelist kingitust, elu. Ma võin vabalt minna sinna metsa üksi ja vahel on seda vaja, et palvetada ja kuulata Jumalat, aga mitte eesmärgiga, saada endast aru, sest see ei toimi nii. Ma ütlen, et pole mõtet aega raisata sellega, et ennast kusagil üksi leida. Palju konstruktiivsem on vaadata seda kuidas sa suhtud teistesse, mida sa mõtled teistest ja kuidas sa käitud erinevates olukordades. Niimoodi vaikselt õppides enda kohta, lähtudes teistest, aitab palju paremini muuta, seal kus on vaja muutust ja armastada rohkem, seal kus sellest puudu jääb.

Sina said uue elu

``Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elame tõe õiguses ja vagaduses.``
Ef 4:22-24
Uuest elust ja uuest inimesest mõtlen ma hetkel võibolla seetõttu , et just tuli uus aasta ja siis ju kuidagi ikka mõeldakse uutest asjadest, või mõtlen ma hoopis see tõttu, et paar päeva tagasi said mu 16 sõpra 3D talvelaagris uue elu, tänu Jeesuse päästele.
Tihti on nii, et kui elus toimub mingisugune muutus, mingisugune uuenemine, vanadest halbadest asjadest vabanemine , siis unustatakse üks väga oluline faktor. Kui sa võtad ära mingi halva asja, siis sa pead lihtsalt selle asendama heaga. Jumala sõna ütleb, et te peate riietuma uue inimesega... Kui võtta ära vanad räbaldunud riided, siis peab panema selga uued, sest kaua sa ikka paljalt ringi joosta saad. Nii, et kui sina oled selline inimene, kes teeb neid nö uus aasta lubadusi ja sa mõtled, et sel aastal sa muudad enda juures halbu asju, siis pea see meeles. Paljad ringi kekslevad inimesed ei ole normaalsed. (mu tõlgendus Piibllist)

Mina sain uue elu peaaegu 6 aastat tagasi. Jeesus päästis mu. Jumal andestas mu patud ja sellest ajast alates olen ma elanud elu, millel on mõte. Ja tänu sellele mõttele, ärkan ma igal hommikul sooviga muutuda iga hetkega aina paremaks, et saaksin elada nii, nagu Jumal on mu loonud elama. Ja kuigi ma tean, et mul on pikk tee minna ja vahel tundub see võimatu, siis on mu kõrval teadmine , et minu Jumal on nii võimas, et Tema jaoks pole ju miski võimatu. Ja läbi selle teadmise ka lootus. Seetõttu pole mul vaja 31 detsembrit, et sügaval südames tunda , et ehk uuel aastal läheb paremaks. Mul on see teadmine igal hetkel olemas. Ma tean, et parimad ajad on veel tulemas. Ja see pole mitte mingi sinisilmne mõte, et mul lihtsam ealda oleks, vaid see ongi reaalsus. Kui Jumal juhib elu, siis on parim alles tulemas ja ma usun, et siis võin seda sama öelda ka oma surivoodil.

:)