Monday, 28 November 2011

Võileib

Mõnes mõttes on unistused paremad kui päriselu. Praegu mõeldes, siis tunnen, et ma enam üldse ei unista nii palju kui varem. Võib olla on asi selles, et nüüd on unistused nagu puu otsast alla poole roninud, nii, et varbad juba maapinda puudutavad ja enam nad ei suuda näha ladavas istudes, kuidas päike tõuseb. Aga miks siis võivad ikkagi unistused paremad kui elu olla. Ma lugesin kunagi ammu kooliajal raamatut, või juttu vms ta oli. Popi ja Huhuu, Tuglase kirjutatud, kui ma ei eksi. Ja sealt olen välja kirjutanud ühe tsitaadi, mis mu kunagise melanhoolse oleku tõttu mind sugugi ei üllata.
``Oli nii hea mõelda ja unistada. See oli peaegu niisama hea kui elada ...või veel paremgi.``
Ma kunagi eriti ei mõelnud sellele, tundus lihtsalt ilus. Aga nüüd täna sain lõpuks aru sellest müsteeriumist. Võttis ikka aega see kirgastumine.
Põhjus, miks see võiks nii olla on selles, et kui sa unistad millestki ja sul seda veel käes pole, siis see rahuldab sind täielikult, aga kui see saab sulle kätte siis võid sa sellest isegi eufooriat tunda, aga see rahuldus, mis sul oli enne seda unistades, on kadunud, sest päris elu ei suuda lõpuni kedagi rahuldada. Näiteks kui mul on kõht hästi tühi ja siis ma unistan, et saaks midagi süüa, kasvõi ainult ühe võileiva. See üks unistuste võileib tundub just see reaalsus mis toob rahulduse, ja toobki, unistades sellest. Aga kui ma reaalselt saaks selle võileiva, siis tegelikult on juba ette teada, et see ei rahulda lõpuni, isegi kui nälg kaob, tekib see uuesti ju jälle.
Või näiteks see, kui ma jooksin maratoni. Ma kunagi ei oleks isegi julgenud unistada, et seda teen. Siis ma unistasin, ja see oli hea. Siis ma jooksin. Ja nüüd ma naeran maratonile näkku ja nutan taga oma unistust, aukartust. Oleks pidanud mitte jooksma siis ? Ei, nii ju ka ei saa elada. Eks ma ikka jooksen nüüd siis veel ja üritan läbi pisarate seda aega parandada ja loodetavasti saan aega parandada kuni surmani, või vähemalt kuni mõistus tuleb noh, koju öeldakse, aga ma pole selles väljendis kindel.
Natuke on jah siuke kahju, et elu nüüd tänu sellele kirgastumisele nii elama pean hakkama, aga samas vähemalt mul on see palju selgemini selge, et tõesti Ainult Jumal saab rahuldada inimest, mitte keegi või miski muu.

2 comments:

Never give up! said...

Ma ei tea, kas ma just võileiba nii väga ihaldaksin või sellest unistaksin, aga tõesti- mõte millestki tundub olevat alati parem, kui asi ise. Ei tea, kas teinekord vastupidiseid olukordi ka on. Siis vist on, kui midagi head ei oota ja siis see järsku juhtub.

KAs sul päkapikud käivad?-.-

ave said...

mul jooksevad