Ma järjekordselt ei viitsinud eksamiks õppida ja kell pole veel kakski, nii et otsustasin siis teha nagu sellise aasta lõpu postituse. Aga et kõigil ikka tore oleks, siis mõtlesin välja sellise mängu: copin tsitaate erinevatest filmidest, mida ma selle aastal olen kinos käinud vaatamas ja te peate ära arvama , mis filmiga on tegu. Suht põnevad mängud mul, ma tean:D

1)What do you think he sees in her?
She's smart... funny... attractive...
Attractive?
Well you know... she has nice... skin.
So you think he is going out with her because she has nice skin
Well, I dunno, I'm just saying it could be a contributing factor.
H......s got nice skin. You know, as far as skin goes.
I-I've never thought about it before. But now that you mention it, yeah. Very nice.
[long pause] ... I think I'll be going to bed now

2)Who was that pointy-eared bastard?
I don't know, but I like him.

3)I am not desperate!
[pause]
Why, did you think I sounded desperate?
Listen to you. Desperately asking me if you sounded desperate?

4)Sid, you're gonna have a family too someday. You're gonna meet a nice girl, with... with low standards, no real options, or sense of smell...

5)When I was young, I invented an invisible friend called Mr Ravioli. My psychiatrist says I don't need him anymore so he just sits in the corner and reads.

6)Why'd you do it?
I saw a man, not a machine.

7)I think I heard someone calling you... Wyborn.
What? I didn't hear anything.
Oh, I definitely heard someone... Why-were-you-born

8)She took a giant shit on my face. Literally.
Literally?
Well, no, not literally. That's disgusting.

9)Hey, I like dogs!
[calling out] We have your dog!
[Dug walks around Russell] Whoa.
I wonder who he belongs to?
Sit boy.
[Dug sits]
Hey look, he's trained! Shake.
[Dug shakes his paw]
Uh-huh. Speak.
Dug: Hi there.
Did that dog just say "Hi there"?
Dug: Oh yes.
Whaa!
Dug: My name is Dug. I have just met you, and I love you.

10) What are you doing
[while driving the car] Cloud bursting, it keeps me sharp.
[clouds over head dissapear] and it's gone.

Mõtlesin, et kui palju ma kokku olen kinos käinud sel aastal, aga otustasin siiski mitte sellele mõelda, rahakotil hakkas valus.Aga nagu on olemas teadatuntud ütelus (mis mulle kohe üldse mitte ei meeldi!): Uuel aastal uue hooga ;)

Aaa, kui keegi arvab ära kõik, siis võib auhinnaks muga järgmisel aastal kinno tulla. Oma raha eest muidugi! :D

Et siis kena lõppu!

Ma tahaks kirjutada Maist. Mitte kuust, sest detsember on ju ometi ja varsti on jaanuar ja aasta uus, aga see on teine teema ja üldse mitte see. Mai.

Ta on üks kõige armsamaid inimesi mu maailmas.
Täna kõndisime Kaljust Tiina poole (jah, me kõndisime tallinnas- ma tean, vau!) Kui te olete ehk tähele pannud siis on päris mõnusalt lund igal pool, nii et kõndimine isegi on juba omaette nagu tegevus, no ma mõtlen, et selles mõttes, et pead nagu mõtlema selle peale, sest tavaliselt kui kõnnid,siis nagu ei mõtle selle peale, et kõnnid, aga täna pidi mõtlema, et kuhu oma jalakese paned nüüd ja nii...Siis me kõndisime mare , I , mai ja siis minuga..ja mõtlesime ka. Pidime siis ületama mitme rööpalise raudtee. (kes ei tea, siis see on nii , et on nagu üks rongiteeke ja siis mõne meetri pärast tuleb jälle üks rongiteeke) siis, kaugelt nagu nägime, et see tõkkepuu läks alla ja punane foor hakkas vilkuma. Siis oli selge, et me enam üle ei jõua. Aga meie õnneks ei tulnudki mingit hirm pikka kaubarongi Idanaabritelt ( teate selline, et `teeme mängu, loeme need vagunid ära. Ok. 67, 68...109..jne) tuli vaid selline üks väike vedurike nagu. Nii, siis oli nii, et I ja mare nagu olid ees ja läksid üle raudtee ära ja mina ja siis mai olime veidike tagapool. Olime siis kahekesi peaegu rööbaste juures kui tõkkepuu hakkas alla jälle minema ja ma ütlesin: `oi, näe rong tuleb jälle `(ma arvan, et ütlesingi täpselt nii ja siis sellise tasakaaluka, neutraalse hääletooniga, võite nagu ette kujutada) Aga rongi polnd kusagilt näha ja siis ütlesin nii :`Tule, jookseme üle!` (vb ka natuke teistmoodi, aga ma usun, et ikka peaaegu nii) Aga mai ütles hoopiski nii: `Ei, ma ei julge` ja siis mina ütlesin vastu nii:` Tule kähku, kuskil pole ju rongi!` Ja jooksin ise samal ajal üle, või noh võin isegi öelda, et tegin nagu kiirkõndi, mis olid segatud paar jooksusammuga. Aga Mai jäi sinna seisma ja ütles:`ei, ma ei tule`. Siis, ma olin juba teisel pool ja mai oli esimesel pool ja ootas. Rongi tõesti ei tulnud, aga mai ootas. Natukse aja pärast tuli seesama väike vedurike ja sõitis tagasi. siis kui vedur oli ohutus kauguses mu kallikeset, siis ta tuli teisele poole ja kõndisime koos edasi.
Mõned võivad arvata, et mai on lihtsalt arg, sest tegelt ta oleks ju jõudunud vabalt ja ohutult koos minuga üle joosta. Aga mu meelest on mai ka tark ( kuigi veits arkpüks on ta tõesti:P). Sest kas polnd mitte meie oma eesti vanarahvas, kes mõtles välja tarkustera- Parem karta kui kahetseda! Aga isegi kui ma jägmisel korral ikka samamoodi jooksen üle, siis maiu on ikka mu meelest nii armas ja tema argus tegi mind täna nii rõõmsaks:D
Aga kui nüüd võtta see lugu ja mõelda natuke sügavamalt elule, siis tihti on nii, et see kiirustamine ja riskimine, mis tundub ju nii `Oh, ma jõuan vabalt üle!` ei pruugi üldse head teha. Kas poleks mitte targem seista tõkkepuu taga, kui see on all ja oodata, millal see jälle tõstetakse üles, andes märku, et nüüd on õige aeg ja kui sa nüüd üle lähed, on suga kõik korras.

Et siis: Ma näen sind:D aga see ei ole üldse see teema tegelikult

Rääkisime enne Rebekaga juttu. Põhiliselt tema rääkis ikka. Rääkis kuidas inglid tiivad said, mis oli mu meelest väga ilus lugu. Siis rääkis ta veel kuidas ema kotist kogemata kiri välja kukkus, mis ta oli jõuluvanale saatnud. Jõudsime järeldusele, et päkapikud üritasid nalja teha ja panid selle ema koti sisse. Ja lõpetuseks rääkis ta mulle veel ühe anekdoodi, ja kuna ma parasjagu arvuti taga õppisin, siis kirjutasin selle ka kohe samal ajal üles.
Mõtlesin, et jagan siis teiega selle geniaalse tüdruku huumorit.

Üks inimene pressis tomatit ja tomat ütles: et kui sa mind pressid siis palun ära pane mind salati sisse. Inimene vastas: ``kuule tomat, ma ei imesta, et sa räägid, aga selle asemel et sind salatisse panna, armastavad sind ka põrsad, ma panen parem su põrsalauta.`` Tomat ütleb: ``olgu, aga enne seda kui põrsad mu ära söövad, siis palun kas ma võiksin arvutist vaadata oma sõpru, nemad on samuti sigade kõhus.`` rebekaviivimarieremmel

Ps: Ta kirjutas oma nime ise

Ma tahaks kevadel näha viimast lund. Niisamuti nagu sügisel näed esimest. Et ärkad lihtsalt üks päev üles ja siis vaatad aknast välja ja lihtsalt tead...Tead, et see lumi on selle aasta viimane ja siis ehk saaks sellest samamoodi rõõmu tunda kui esimesest näiteks. Aga ma pole veel välja mõelnud, et mis see nipp võiks olla. Ikka on tavaliselt nii, et kuskil märtsi lõpus või aprillis mõtled, et enam vist ei saja lund, aga siis on ammu juba see viimase lume päev unustatud. Natuke nagu diskrimineerimine..viimasest lumest ei tunne nii keegi rõõmu, esimene saab kogu au...
Praegu ei ole aga ei esimene ega viimane, vaid see keskmine. Võiks siis ju sellest keskmisest ka juba rõõmu tunda, aga see oleks liiga tavaline. Võib olla salaja jõulu ajal tunnen ka. Aga ainult salaja.

Sellel pildil vist tundsid need inimesed seda lumerõõmu ja ehk ka muud rõõmu. Kaamera taga oli igatahes küll rõõmu:)

Toa nurgas on meil nüüd õige ameerikalik kuusepuu. Siuke puu, et lihtsalt laseks tule ära ja istuks ja vahiks seda. Istusime marega toredasti elutoa diivanil, nagu meil juba väikeseks kombeks on saanud. Silmanurgast imetlesime puukest ja kuulasime jõlumuusikat. Siis mare jõi parajasti teed, sõi cookiesi ja mandariine ja ütles, et see on täiuslik hetk. See lause kõitis mu kõrva. Ma tõstsin oma pilgu luude ühendite konspektist ja jäin korra mõttesse. Ei, minu jaoks see ei olnud täiuslik hetk. Olin ju marega samas kohas, samal ajal, aga täiuslikkusest oli asi alles kaugel. Siis ma mõtlesin, et hetked on ikka nii individuaalsed asjad. Kuigi aeg on sama, on hetk midagi isiklikku, mis ei ole kellegagi sama. Nad eksisteeriksid nagu väljaspool aega täitsa.

Nüüd ma siis lähen ja elan jälle oma ebatäiuslikus hetkes, sest ka need hetked on elamist väärt, et siis jälle millalgi täiuslikus hetkes korraks viibida.