Max ütles, et ta pole kunagi korralikult nutnud ja et ta hirmsasti tahaks. Ainult sibulad ajasid teda nutma, aga see ei loe. Mary tahtis teha Maxile kingituse. Ta mõtles oma peas selle peale kuidas üks auto kassipojast üle sõidab ja hakkas lahinal nutma. Mary kogus oma pisarad ühte vanasse siirupi pudelisse, kirjutas peale `tears for Max` ja saatis postiga Maxile. Kui Max nüüd nutta tahtis, avas ta pudeli ja tilgutas Mary pisaraid omale silma. See oli parim kingitus, mis Max kunagi saanud oli- Mary pisarad.

filmist Mary & Max, mis on mu meelest suure tähega Geniaalsus.
Siin on väike treiler. Kui teil on kunagi võimalust seda vaadata, siis ma soovitan seda kohe kindlasti:)

http://2009.poff.ee/est/filmid/programmid/poffi_vitamiinilaks/?productID=2560

Usas tehti uuring, sest usas tehakse ju ikka uuringuid. See oli mingisugune National Happiness uuring. Aga see uuring oli mu meelest põnev, kuna seda tehti näoraamatu andmete põhjal. Need, kes näoraamatus vilja korjavad või maffiat mängivad, ehk teavad, et seal on selline väike ristkülik, kuhu saaad trükkida, et mida sa hetkel mõtled. Et noh, kui sa tahad, et kogu maailm ikka teaks, mis sa oma voodinurgas revolutsionaalset mõtled. Usa tüübid tahtsid siis nende mõtete järgi, mis inimesed sinna kirjutasid välja arvutada, kui õnnelikud inimesed siis tegelikult on. Selleks tehti psühholoogide poolt list positiivsetest sõnadest (nt happy, yay, awesome jne) ja negatiivsetest (nt sad, doubt, tragic jne) ja uuriti siis statistiliselt, et kui palju neid kasutatakse...
Tulemused siis: Kõige õnnetumad olid inimesed, kui Jackson suri ja kõige õnnelikumad kui taevasse lasti miljoneid (4. juuli)
Võiksin ka teha pikalt järeldused ja analüüsi usa inimestest, aga milleks. Aga üha enam ja enam tundub mulle, et kõikvõimsa googlei kõrval on silmapiirile ilmunud uus kõikvõimas - Näoraamat. Ta teab ju nüüd kõike. Nt võib ta mulle öelda, peale minutilist küsitlust, et kellega ma abiellun ja kuna ja mitu last ma saan. Vau!
Aga õnnelikuks teeb ikkagi vaid see ainus ja õige Kõikvõimas.

Kas te olete mõelnud, et miks kasutatakse tihti lauset lõpus või nii kolme punkti, umbes nii näeb välja ... Et see peaks nagu tekitama sellise alateadliku tungi edasi mõelda ja arutleda. Aga miks nt ei kasutata nelja punkti. Võibolla kui kasutada nelja punkti siis oleks mõtted hoopis paremad ja teisel levelil, ja kui üldse panna viis punkti!

Poeg: ``Ìssi, ma tahan seda nägu vaadata!``
Isa: ``See ei ole nägu. See on viiludeks lõigatud pea.``

Inimkeha on tõesti imeline.

Kui ma hommikul ärkasin oli selline tavaline tunne. Võibolla natuke põnevam, sest mulle meenus mu unenägu, kus mingid zombid tapsid väikse lapse ära ja siis pärast koerad laiba ära sõid..aga üldiselt oli ikkagi tavaline. Kui ma kardina akna eest aga ära tõmbasin, ei olnud enam tavaline. ``Lumi!``ütlesin rõõmsalt. Üksinda olin muidu, hea et keegi polnud veel..imelik oleks olnud.
Otsisin oma talvesaapad välja läksin kooli. Selline tuisk oli, et terve nägu oli lõrtsist imbunud, aga mul ei olnud ikka tavaline. Bussiaknast nägin, et temperatuuriks näitas +0. Huvitav jah, kas -0 oleks külmem kui +0...Luud tundusid kah täna kohe eriti armsad. Eriti 1.kaelalüli..selline tuttav ja tore. Meenutas mulle Iirist. Ikkagi kiikasin vahel õue, et olla kindel, et lumi veel mind jätnud pole. Ei olnud. Elviira rääkis, et tema poeg istus pool tundi hommikul akna ees ja vaatas lihtsalt lund. Ju oli vist unustanud, missugune see välja nägi, kuna eelmisel aastal oli ta nii väike. Mõtlesin, et päris vinge oleks täitsa esimest korda lund näha või vihma või merd...
Kui ma hiljem kodu poole kõndisin veeretas üks poiss lumepalli. See oli ka tuttav ja tore. Kunagi ma veeretasin ka lumepalli ja ei hoolinud, et rohi sealt alt nii koledasti paistma jäi. Nüüd nagu hoolin.
Kuigi mina olen juba pärispäris palju näinud lund, siis igal aastal on ikka sama hea just seda esimest lund näha. Selline mitte tavaline. Ja ma usun, et kui aastas on vähemalt üks selline mitte tavaline hommik, siis on ka hea:)