Kui ma hommikul ärkasin oli selline tavaline tunne. Võibolla natuke põnevam, sest mulle meenus mu unenägu, kus mingid zombid tapsid väikse lapse ära ja siis pärast koerad laiba ära sõid..aga üldiselt oli ikkagi tavaline. Kui ma kardina akna eest aga ära tõmbasin, ei olnud enam tavaline. ``Lumi!``ütlesin rõõmsalt. Üksinda olin muidu, hea et keegi polnud veel..imelik oleks olnud.
Otsisin oma talvesaapad välja läksin kooli. Selline tuisk oli, et terve nägu oli lõrtsist imbunud, aga mul ei olnud ikka tavaline. Bussiaknast nägin, et temperatuuriks näitas +0. Huvitav jah, kas -0 oleks külmem kui +0...Luud tundusid kah täna kohe eriti armsad. Eriti 1.kaelalüli..selline tuttav ja tore. Meenutas mulle Iirist. Ikkagi kiikasin vahel õue, et olla kindel, et lumi veel mind jätnud pole. Ei olnud. Elviira rääkis, et tema poeg istus pool tundi hommikul akna ees ja vaatas lihtsalt lund. Ju oli vist unustanud, missugune see välja nägi, kuna eelmisel aastal oli ta nii väike. Mõtlesin, et päris vinge oleks täitsa esimest korda lund näha või vihma või merd...
Kui ma hiljem kodu poole kõndisin veeretas üks poiss lumepalli. See oli ka tuttav ja tore. Kunagi ma veeretasin ka lumepalli ja ei hoolinud, et rohi sealt alt nii koledasti paistma jäi. Nüüd nagu hoolin.
Kuigi mina olen juba pärispäris palju näinud lund, siis igal aastal on ikka sama hea just seda esimest lund näha. Selline mitte tavaline. Ja ma usun, et kui aastas on vähemalt üks selline mitte tavaline hommik, siis on ka hea:)