See laul kummitab mind hetkel. Aga see pole hirmus kummitus. Ilus on hoopis.

Mu süda usub

Mu süda usub õnne,
suurt - meresügavat,
kus säravad muinasjutud
ja imed puhkavad.

Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.

Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.

A.Haava

***

Täna psühholoogia seminaris rääkisime takistustest, mis võivad esineda suhtlemisel. Väga põnev oli. Sain testi tulemusena teada, et olen küll hea suhtleja, aga pean ikkagi veel harjutama. Aga lause , mis mulle enam meelde jäi oli hoopis järgmine: `Ärge üritage mõista vastas sugupoolt. see pole lihtsalt võimalik. Mõnikord tuleb lihtsalt aktsepteerida`. aga miks üldse on mehed ja naised nii erinevaks loodud, et soolise iseärasuse tõttu on mõistmine nii raske, ja vahel võimatu? Veider tõesti. Aga eks Jumal mingi targa nipi pärast on nii teinud. Aga tegelikult pole ainult sugu see, mis inimesed mõistmatuks teeb. Ma mõtlesin täna sellele, et nii paljud ei mõista teisi ja selle asemel, et aktsepteerida , mõistavad hukka. Usun, et olen ka ise selline vahel. Ei taha olla. Pean veel õppima ja pingutama. Siis kukkuma auku ja armust kinni haarates välja ronima.

* Me istusime elvas ühes hubases kiriku kõrvaltoas ja Valdur ütles, et see tuba meenutab talle tema kunagist nukumaja ja ta tunneb hetkel end nukuna. Kas selleks, et end tunda nukuna, peab ise olema nukkk olnud või saab ka niisama? Sest ma tahaks tunda end näiteks liblikana. Kollasena.nagu uued coca klaasid mäkis.

Ps 139:14Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.

Eile koolist koju jalutades mõtlesin kunsti peale. Mulle meenusid need muuseumite külastused, mis vahel küll pealesunnitud olid, kuid mis alati midagi juurde andsid. Vahel kas või ainult võime imetleda, aga asi seegi. Ma ei ole olnud kunagi väga hirmus kunstiaustaja, aga mõned teosed on ka mind mitmeks minutiks seisma pannud ja teise maailma viinud.Imetluse maailma. Mulle meeldivad tavaliselt maastikupildid. Mulle kohe üldse ei meeldi madalmaade kunst. Miski selle jures sunnib mind edasi liikuma ja mitte jääma imetluse maailma. Mõned pildid aga jäävad hoopiski arusaamatuks.Olen minagi üritanud Dalid mõista, aga asjatult. Järelikult pole sürrerealism minu jaoks. See on lihtsalt kellegi teise jaoks. Aga see, et minule ei meeldi mingisugused teosed, või ma neid ei mõista ei,tähenda, et need halvad oleksid.
`Iga inimene on nagu omaette kustiteos` See on tõsi, aga erinevalt Kumu piltidest, on meil kõigil sama kunstnik ja me kõik oleme sama stiili. Mõned inimesed viivad mind teise maailma. Imetluse maailma. Jään mitmeks minutiks seisma ja teost imetledes, imetlen ta Loojat. Mõni inimene on nagu madalmaade kunst, mis mind edasi sunnib liikuma. Ehk peaksin jääma seisma ja Kuntstnikult abi paluma, aga võibolla ei peagi kõigile kõik teosed meeldima, igav oleks ju.Ja mõni on nagu Dali vedel kell. ?. Aga ma tean, et Kuntstnik mõistab ka seda teost suurepäraselt, sest tema on selle ju teinud, isegi kui kõik teised ümberringi arusaamatute nägudega alla annavad.
Soovin, et ma kohtleksin enda kõrval rippuvat madalmaade maali mõistuslikku austusega tema kunstniku vastu. Sest tema looja on ju ka minu Looja.

Lõpetuseks üks tore tsitaat:
“Sure God created man before woman, but then again you always make a rough draft before creating the final masterpiece.”
:D

Kui ma hommikul oma asju hakkasin kokku panema, mis Tiina toas laiali olid istusin ma korraks voodi kõrvale (mis on umbes 4 inimese voodi) maha, et läpakas ilusasti kotti panna. Kui ma seal vaibal istudes parajasti juhet kokku voltisin, juhtusin ka voodi alla piiluma. Voodialused ütlevad inimese kohta ikka meeletult palju. Minu voodi all on tavaliselt olnud kotid. Igasugused : magamis, käe , selja, õla, spordi, ma usun, et kunagi ka näiteks kõhukott, mis vanasti nii popp ja stiilne tundus..ainult jalakotti vist pole olnud, ehk kunagi. Hetkel pole mul aimugi, mis mu voodi all on. Kass mõnikord ronib küll sinna.Ma ei raatsi vaadata kah, siis äkki pole nii põnev. Praegu võin isegi mõelda, et näitekst koll on seal all.
Tiina voodi all aga (see 4 inimese voodi) oli ainult 1 printer. Väga ebahuvitav, ma tean. Aga see voodialune oli ise tegelikult palju huvitavam kui asjad. Kui ma seda vaatasin tekkis mul tahtmine peitust mängida. Oleks tahtnud, et keegi loeks sajani ja siis ma ronin sinna seina äärde ja kui see keegi hüüaks `tulen` siis ma olen hästi tasa ja ta ei leiaks mind üles. Lihtsalt oleks seal voodi all ja peidaks. Peidaks niikaua, kui enam ei viitsi ja siis tuleks välja ja ütleks `Sinu kord, luuser!`
Mul oli hommikul küll tunne, et ma tahaksin peita. Lihtsalt peidaks nii kaua, kui on peidetud ja enam ei viitsi ja siis tuleks välja ja ütleks kellelegi `luuser`, teades, et tegelik luuser olen ju ikkagi mina, kui minul ei jätku kannatust istuda vaikselt ja peita, kuni see teine mind üles leiab. Aga otsustasin peitust mitte mängida, sest luuser pole ju eriti tore olla. Eriti teades, et minu Jumal on nii armuline, et isegi, kui vahel tundub,et kaldun sinna luuserlikkusele, annab ta mulle andeks ja armastab mind ikkagi. Mina tänan Teda selle eest kogu oma Talle kuuluva südamega.

`Aeg sõjal ja aeg rahul`
Koguja3


Söök oli valmis. Teadsin seda, sest ema hüüdis valju häälega, mis kandus üle terve maja: `söööööma!` Mäletan seda siiani. Väike pahameel, et me mängu pidime pooleli jätma ja sibasin kiirelt oma pontsakaid jalgu liigutades kööki. Pika laua taga ootasid ees mu õed-vennad, keda tol hetkel tundus mulle 114. Hiljem aga õppisin vastama õigel ajal. 3 õde 1 vend. Võibolla ootas seal laua taga veel keegi, mõni sugulane , koer või kass- seda ma ei mäleta. Aga kuidas ma saaksingi. Kööki läksin ma ju õhtuti hirmuga, et ees on ootamas jälle üks võitlus. Võitlus nende hirmsate, suurte, rasvaste pekitükkidega. Jah, nad olid minu vaenlased. Öösiti käisid nad mind kummitamas ja mu üle naermas. Mina kartsin neid, sest ma olin ise ju nii imepisike, ja nemad nii ...pekised. Ka selle õhtul, kui ma ülelävepaku astusin, teadsin, et ees on ootamas midagi hirmsat. Istusin oma kohale ja kui ema mulle toidu ette tõstis, oli asi selge. Korraks tundsin end jõuetuna, kuid siis võtsin end kokku. Olin täna hommikul ju läbi mõelnud plaani, kuidas lahing võita. Ma teadsin, et pean oleme kavalam kui eelmisel korral. Eelmine kord oli nädal tagasi, kui otsustasin neist lahti saada vana nipiga. Nimelt viskasin ma pekid salaja, kui keegi ei vaadanud laua alla ja kui ülejäänud supi olin ära söönud, lahkusin köögist , ise õnnelik, et pekid on nüüd surnud. Oh, seda õudu, kui ema hiljem muga riidlema tuli. Need vanad sindrinahad olid teeselnud, et on surnud ja pärast emale kõik ära kaevanud!
Nüüd ma olin igatahes targem ja juba nädal aega ka vanem. Ma tegin nii: sõin rõõmsasti oma supi ära, jättes kõik pekid taldrikule. Viimasena toppisin kõik pekid suhu ja punnis põskedega, panin taldriku kraanikaussi ja jooksin tualetti, kus ma kõik pekid wc potti sülitasin. Veel enne kui ma vee peale tõmbasin, karjusin mõttes `surge, surge!` siis tõmbasin toredasti sellest nupust ja olingi võitja. Ehk oleksin neile veel järele hüüdnud , kes viimasena naerab , naerab paremini. Aga nii haritud ma polnud. Ma olin ju kõigest 3.
See oli mu esimene võitluskogemus, mida ma mäletan. Hiljem võitlesin ma õdedega, siis vanematega, siis ühiskonnaga, siis Jumalaga ja siis jälle iseendaga. Pekiga ma enam ei võitle, meie lahingud on peetud. Need jäid lapsepõlve. Loodetavasti jäävad mõned mõttetud lahingud ka nooruspõlve ja asemel tulevad sellised, mis tunduvad antud ajahetkel väärt revolutsiooni.

Eestis on kõnniteed märgistatud valge värviga tehtud joonistustega. Joonistustel on kujutatud kahte jalutavat inimest: Naine ja tema käest kinni hoidev laps. Et joonistusel on kujutatud naine, reedeb temale selga joonistatud kleit ja et kõrval on laps, reedab ebatavaliselt väike keha. Mina, kui hetkel veel jalakäia, kõndisin (tegelt jooksin) täna sellel teel ja märkasin joonistust. Pilt tundus täiesti tavaline, kuni ajani, mil mu pähe tekkis hämmastav mõte. Kas see joonistus ehk ongi põhjus, miks Eesti mehed on üldistades mökud, jooma hakkavad ja perekonnad maha jätavad? Mõelga vaid, juba lapsepõlves kõnnivad need poisikesed kõnniteel, märkavad seda joonistust, ise midagi aimamata ja elavad siis edasi. Nende alateadvusesse aga jõuab pilt, et mehed ei olegi väärsed jalutama oma lastega ja veel vähem nende eest hoolitsema. See masendab neid ja viibki olukorrani , kus pudelipõhjas on vastused elu tähtsamatele küsimustele....

Või siis, vahet erilist pole, kedagi tegelikult ei huvita, kas seal jalutab naine-laps, laps-koer, või mees-mees.Libaraalne ühiskond ju ikkagi. Peaasi, et tee oleks sile ja lambipirn terve.

Ii-le.

Sõitsin mina hommikul bussiga kooli poole, laiaks litsutud nagu sai-pihv-sai, ja tõstisn pilgu üles. Sealt naeratas mulle vastu tartu linnapea Urmas Kruuse. Kollasel taustal, otse tema imelise pärlirea kõrval ilutses linnarahvale üleskutse kirjutada talle meil, või helistada mobiilile(!) ja rääkida oma ettepanekutest, kuidas muuta Tartu bussiliiklus efektiivsemaks. Korraks turgatas pähe mõte, et ehk poliitikud tõesti hoolivad neist võileibsidest, kes hommikuti bussiga loksuvad, kuid siis meenus mulle, et valimised tulevad ju.
*Poliitika on tihtipeale nagu õun ja poliitikud nagu ussid. Millegipärast on just need õunad , mis maha on kukkunud, ussitanud. Aga jah, kõigil on vaja elada ja alati pole sümbioos võimalik-mis teha.
Igatahes,Mõtlesin siis, et helistaks kah Urmas-poisile ja paneks omalt pooltki midagi ette. Kuid niisama ju tsättida pole eriti mõistlik. Kuidas siis muuta neid minuteid seal veerevas kastikeses meeldivamaks? Mõtlesin lausa mitu hetke, kui mulle järsku meenus, et ma olin unustanud oma pileti (mis muideks on 2 krooni kallim kui tallinnas) augustada. Piilusin kaasvõitlejate kätte vahel ühele ja teisele poole, kuid seda veneaegset augumasinat polnd kusagil. Ärritatunad olukorrast, seisin seal ja mõtlesin..hea küll, ma siis sõidan jänest! Ma arvan, et helistan Urmasele ja nõuan augumasinaid, eestiaegseid.

Ps:Kollaseid ma ei vali, rohelisi ka mitte. Oleks ometi sini-must-valged, neid ma valiks.

Ps1:(Maile)Sain just poest 4 liitrit cocat 25 krontsiga- vat mis elu!