See laul kummitab mind hetkel. Aga see pole hirmus kummitus. Ilus on hoopis.

Mu süda usub

Mu süda usub õnne,
suurt - meresügavat,
kus säravad muinasjutud
ja imed puhkavad.

Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.

Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.

A.Haava

***

Täna psühholoogia seminaris rääkisime takistustest, mis võivad esineda suhtlemisel. Väga põnev oli. Sain testi tulemusena teada, et olen küll hea suhtleja, aga pean ikkagi veel harjutama. Aga lause , mis mulle enam meelde jäi oli hoopis järgmine: `Ärge üritage mõista vastas sugupoolt. see pole lihtsalt võimalik. Mõnikord tuleb lihtsalt aktsepteerida`. aga miks üldse on mehed ja naised nii erinevaks loodud, et soolise iseärasuse tõttu on mõistmine nii raske, ja vahel võimatu? Veider tõesti. Aga eks Jumal mingi targa nipi pärast on nii teinud. Aga tegelikult pole ainult sugu see, mis inimesed mõistmatuks teeb. Ma mõtlesin täna sellele, et nii paljud ei mõista teisi ja selle asemel, et aktsepteerida , mõistavad hukka. Usun, et olen ka ise selline vahel. Ei taha olla. Pean veel õppima ja pingutama. Siis kukkuma auku ja armust kinni haarates välja ronima.

* Me istusime elvas ühes hubases kiriku kõrvaltoas ja Valdur ütles, et see tuba meenutab talle tema kunagist nukumaja ja ta tunneb hetkel end nukuna. Kas selleks, et end tunda nukuna, peab ise olema nukkk olnud või saab ka niisama? Sest ma tahaks tunda end näiteks liblikana. Kollasena.nagu uued coca klaasid mäkis.