Ilus

Kõndisin enne mööda lumist teed kodupoole ja ilm oli nii täiuslik. Pime, aga samas valge, sest sätendav lumi oli igal pool, vaikne, aga samas mitte, sest lumi kriuksus igal mu sammul saabaste all. Mõtlesin siis, et tõepoolest see on ju imeline. Kas oleks ka võimalik kuidagi jäädvustada selline hetk, niimoodi, et teised seda samamoodi tunnetaksid. Kas on olemas selliseid sõnu, mis annaks edasi sellist loodud ilu. Sõnu , mis ei kahandaks ja ei muudaks tühisemaks seda kõike. Ma ei leidnud selliseid sõnu. Enda sõnavarast mitte. Usun kui need oleksid olemas, siis oleksid need hästi lihtsad. Aga täna ma mõtlesin, et mõnikord ei tulegi panna ilu sõnadesse vaid hoida seda hoopis vaikuses.


Ootamisaeg algas. Mida või Keda sa ootad siis?

Tuled juba?

Üldiselt meeldib mulle valgus. Eriti meeldib mulle valgus siis kui tegelikult on kõik hästi pime ja siis kusagil põleb mingisugune valgusallikas, kas siis lõke, tänavavalgustus, küünal, autotuli, kõik sellised tegelikult nii ilusad valgusallikad, mis valges ei tunduks üldsegi nii ilusad, vaid ainult pimedas saab nende tegelik ilu avalikuks.
Mõtlesin täna natuke selle peale kuidas kristlik maailm toimib. Kujutlesin seda ette kui ringi. Mu meelest kõige parem tunne on see kui sa saad mõelda, rääkida ja tunnistda sellest, millise jama sa kokku keerasid ja kuidas kõige vägevam Jumal jälle su sealt välja aitas ja nüüd sa siis elad jälle nii kaua hästi kui jälle ühe korarliku jama kokku keerad, et siis jälle olla samas kohas, pimeduses, kus saab avalikuks valguse tegelik ilu. Et siis see jälle vahepeal unustada, kuni sa satud jälle pimedusse, kust hakkab peale sama ring. Aga, miks inimesed.. ei , miks ma, ei võiks teadvustada Valguse tegelikku ja vägevat ilu isegi valges, mitte ainult pimeduses? See teeb mind kurvaks, nii jään ju paljust ilma. Ma lihtsalt vahel mõtlen, et kas see patune loomus muudabki selle teadvustamise võimatuks, või on tegelikult olemas mingi imepisike võimalus, mille poole peaksin püüdlema. Ma mõtlen, et on, siis on toredam elada.

Panimine Jõulutuled elutoas üles. Hästi ilus on. Tulge külla!

Kes sa oled?

Mul on vahel natuke kahju Iirisest. Sellepärast, et kuna me koos elame siis on tema see, kes peab ära kannatamu mu vahel nö revolutsioonilisi ja veidraid mõtteid, mis ma pean lihtsalt kellelegi välja rääkima. Aga ta on alati nii armas ja ei ütle mulle kunagi, et ma ei viitsi kuulata, alati istub rahulikult, kui ma jälle alustan :`tead, ma mõtlesin täna...` Isegi kui ma tean, et vahel ta ei viitsiks arvatavasti kuulata , siis olen ma talle ikka väga tänulik, et ta seda teeb. Ühel õhtul olime jälle köögis ja tema istus parasjagu arvuti taga ja ma tegin süüa ja ma ma alustasin jälle samamoodi:`tead, ma mõtlesin ...` aga ma kirjutan siia ka, sest see see mõte oli tegelikult mu meelest üsna hea, noo mu jaoks siis vähemalt oli.
Tegelikult see mõte sai alguse ühest tsitaadist mida lugesin. Ma täpselt ei mäleta , et mis seal kirjas oli ja kes selle kirjutas, aga igatahes mõte oli selline ``Mitte kellelgi ja millelgi peale Jumala pole õigust öelda, kes ma olen. `` See pani mind mõtlema, et teglikult on asi nii, et isegi minul endal pole õigust öelda, kes ma olen. Minu läbikukkumistel, minevikul ega teistel inimestel. Kui ma vahel mõtlen, et ma olen ikka suht feil, siis tegelikult pole mul üldsegi õigust seda teha. See õigus on Ainult Jumalal, kes on mu looja. See mõte paneb minu jaoks ikka mõned asjad perspektiivi. Et mis mõttes ma vahel mõtlen niimood. Kui ma peaksin ütlema, kes ma olen, siis pean vaatama esamlt Piiblisse ja lugema, mis Jumal ütleb mu kohta, kes ma olen. Sest kui ma hakkaks ise sellele küsimusele vastama, jookseks ma arvatavasti suhteliselt kiiresti kuhugi kraavi ja sealt välja ronimine võtaks jälle meeletult aega. Ja minu jaoks see mõte, ei ole nagu mingi lohutus, et Jumal tegelikult arvab must hästi või nii. See lihtsalt konkreetselt ütles mulle, et mul ei olegi õigust üldsegi seda teha. See natuke haakub ka tegelikult sellega mu jaoks, et tihti peale on minevik üks kõige suuremaid iseenda defineerijaid. Seetõttu mulle ei meeldi tihti rääkida oma minevikust. õnneks ma nüüd olen õppinud natuke neutraalsemat sellest rääkima, aga kunagi oli küll nii, et `ma olen selline, kuna mul oli selline lapsepõlv` Aga see ei ole vabandus, sest mu minevikul pole õigust defineerida, kes ma olen. Ainult Kõigevägevamal Pühal Jumalal on see õigus. Ja ma täiega armastan Teda!:)

Hambapasta

Sattusin väga huvitaval ajal siia Tallinnasse Tiina poole ööbima. No tegelikult Tiina ju hetkel ei elagi siin, et siis Carina poole, või noh tegelikult Carina on ka hetkel Saksamaal, Marelle juurde... No igatahes, huvitav just see tõttu, et läksin vannituppa neljapäeva õhtul ja hakkasin hambaid pesema. Võtsin oma ilusa kollase harja, teiste 20 hambaharja juurest, mis neil vannitoas on ja tahtsin sinna pastat peale panna. Aga minu üllauseks oli kraanikausi ääre peal kaks hambapastatuubi. Nüüd võiks mõelda, et vedas, sain valida. Valida tõepoolest , aga mitte sain vaid pidin. Selle on vahe. Ja miks pidin, oli sellepärast, et mõlemad tuubid oli tühjad, aga mitte lihtsalt tühjad nagu, vaid ikka niimoodi, et juba oli seda tuubi kokku keeratud, et viimast tilka kätte saada. Nii ma siis seisin vannitoas raske valiku ees, kumb tühi tuub on rohkem täis ja kumb rohkem tühi. Kummast tühjast tuubist ma siis proovin veel pigistada. Sest hambad tahavad ju pesemist. Ja siis ma mõtlesin, et oleks mul ometi üks hea täis tuub, kus ma ei peaks pigistama, saaksin ilusti õrna puutega vajaliku koguse pastat kätte. Aga seal niimoodi mõtlemine täis tuubist ei teinud mu tühje tuube täis. Ikka vedelesid nad seal tühjana, kraanikausi äärel nagu hambapasta tuubi laibad, kui nii mõelda. Poodi ma enam ei viitsinud minna ja mõtlesin siis, et mis seal ikka, midagi pigistab ikka välja ju. No pigistas ka, aga ega see ei olnud tegelikult piisav, siuke väike kogus tuli, millega heal juhul saaks puhtaks mõne beebi hambad, aga ma pole ju enam beebi. No siis nühkisin lihtsalt kauem.
Täna on laupäev, võiks ju mõelda, et käisin poes ja ostsin uue hambapasta...Ohh, ei.Ikka pigistasin samast tühjast tuubist beebikogust. Mõni lihtsalt ei taha õppida.
Mõnikord on parem osta uus täis tuub kui vanast tühjast pisikesi koguseid pigistada, see hoiab ära nii mõnegi ebmeeldivuse. Pole ju mõtet pesta hambaid beebi kogustega kui tegelikult on antud meile ülirohkesti, et saaksime hamabd täitsa puhtaks. Kui vaid natuke enda mugavusest lahkuksime ja poodi läheks.

*Ja ma vaatasin just Õsi, sest polnud kindel, kas on tuub või tuup. Tuup oleks iseenesest üsna tore. Sest on ju ka väljend `tuupi andma`. Siis võiks mõeldagi, et nt hambapasta tuupi andma, see oleks ju palju ilusam.