Juba väiksena õppisin, et on olemas kahte sorti inimesi. On need, eks siis kui hammas hakkab niimoodi vaikselt ära tulema, et juba natuke loksub, loksutavad seda lihtsalt koguaeg, süües ja mängides, ja telekat vaadates ja magades (no, vb magades just mitte, oleneb siis unenäost) Loksutavad seda vaest hammast, vaatamata sellele, et tegelikult teeb see ikka valu kui niimoodi loksutada ja palju parem oleks lihtsalt jätta see rahule ja oodata. Aga miski nende loksutajate sees ütlesb, et peab nii tegema, sest kui hammas juba loksub, siis järelikult on tal aeg minna ja mida varem seda parem, isegi kui see natuke rohkem valu teeb. Ja teised inimesed on need passijad. Need, kes jätavad hamaba rahule ja ootavad. Nad teavad, et loksutades on valus ja pealegi ema ju ütles, et jäta hammas rahule. Neil on õigus, passides ongi valutum ja küll lõpuks ta ise ära tuleb ka, aga ebamugav on ikkagi käia ringi, suus loksuv hammas. Kuna mina ikka see loksutaja pigem olin, siis ei saa ma aru- Mismõttes sul on loksuv hammas suus ja sa lihtsalt passid!
Kui ma aga natuke järele mõtlesin, siis elus olen ikka mõnes koha pealt väga passija. Ise teades, et kui juba loksub, siis on aeg minna, aga kuidagi ei taha võtta kätte ja seda välja loksutadada. Eks ma pean siis mineviku endalt õppima ja vajadusel ka niidi hamba külge panema ja kõigest väes tõmbama. Ja siis oma jõu vähesust tunnistama ja kellegi appi kutsuma. Nagu üks raamat ütles, kui sa oled nõrk, siis sa oled tugev.
2 comments:
Imekspandav, kustkohast sa selliste teemade peale järsku tuled. Kui sul hammas hakkaks parasjagu ära tulema, siis saaksin aru.
Ma tahaksin teda, mis need passimis- ja loksutamiskohad praegu su elus on? Äkki saan aidata need välja tõmmata siis.
ma olin täiega ikka loksutaja:)
Post a Comment