Käisin õhtul jooksmas. Selline natuke tuisune oli, niimoodi ,et tuiskas ikka siukse õrna kihi tee peale. Jooksin oma tavapärast ringi. Lõpetasin ühe ja hakkasin teist jooksma , kui ma avastasin , et ainukesed jäljed, mis mu ees lähevad, on mu enda omad. Igaks juhuks veel meelega astusin nendesse, et olla kindel. Veidi nagu nüri tunne tuli niimoodi, joosta seal ,tuul vastu puhumas, enda jälgedes. Natuke siuke äratundmine tuli. Elu ära tundmine. Täpselt sama tunne on mõne asjaga. Et jooksen juba teist ringi , tuul vastu puhumas, ees ainult enda jäljed, milles astun. Lõpetaks ma siis ära selle ringi ja otsiks mõne muu, kus on ees kellegi Targema jäljed, milles joosta, aga ei, lähen kolmandale ja ainuke erinevus on , et nüüd on kahed jäljed, aga ikka enda omad.
1 comment:
Sul on head mõtted, armsake.
Post a Comment