Täna oli mul huvitav kogemus. Ühe aine raames peame praktikat tegema lastekodus, ning täna käisin esimest korda elus lausa lastekodus. Käopesa lastekodu. Kus u 90% lastest on vaimse/füüsilise puudega. Eks lapsed on lapsed. Olgu nad siis sügava puudega või terved. Rõõmuallikad. Aga lastekodulaste juures ehk midagi teistmoodi on. Vb ei ole see isegi neis nii palju, vaid pigem selles suhtumises, kuidas ma neid näen. Ikka päris mitu korda võttis selle kolme tunni jooksul südame alt nõrgaks. No kui ikka tuleb 4 aastane tüdruk, kes sind esimest korda elus näeb ja sulle silma vaatab ning KALLI hüüab ja sulle sülle jookseb, siis ürita normaalseks jääda. Mis iganes siis see normaalne ei tähendaks ka. Kõige enam aga mõtlesin ma Jumala peale seal. Isegi rohkem kui spastilised mõned olid või mitmenda kromosoomi häire mõnel oli.
Jumal on iga ühe meist loonud kardetavalt imeliselt...
Väike Laurake : ``Tema on minu väike Johnny- Boy. Ta on küll nii väike , aga ta on Arrrrrmas! ``
1 comment:
Ma tahaks ka neid vaatama minna.
Post a Comment