Täna alustasime praktikaga. Ühe nädala veedame kõik kolm erakliinikus- Espaço Diagnostico. Minu arusaam ja kujutluspilt erakliinikust oli ikka hoopis teistsugune, aga eks siin olegi asjad teistsugused, nii et see ei üllata mind. Kliinik ise on väike ja vana. Ma täpselt veel ei saanud sealsest struktuurist aru, aga vist töötab seal paar taastusarsti, õed ja 5 Ftd. Ja siis mingi suvalised, kes teevad füüsikalist ravi, nagu ütles juhendaja. Juhendaja (Nancy) on noor naine, arvan, et kaehkümnendate lõpu kanti, väga jutukas (inglise keelt räägib ka hästi) ja äärmiselt tore, nii meie kui patsientidega. Väga huvitav oli aga see, et kui eestis olles kõik füsiod alati virisevad, et eesti süsteem sakib, siis ma soovitaks kõigil korra siin ära käia. Nimelt on siin füsiodel nii, et igal pool on antud erinev miinimum patisientide arv, kellega nad peavad tegelema päevas. Kui veab, saad 12, kui ei vea, siis isegi kuni 30 patsienti päevas. Mis on hullumaja. Nancy ütles, et see on normaalne, kui neil on 3-4 patsienti korraga.See pidi olema tegelikult positiivne, et siis patsient muutub iseseisvamaks ja hoolib enda paranemisest rohkem. No, võib olla, aga ma siiski eelistaks keskenduda ühele patsiendile korraga. Muidugi ei tea kuidas statsionaariga on, eks edaspidi saab selgemaks.
Seal ruumis, kus toimusid tunnid (nö saal) oli korraga 3 füsiot ja korraga kuni 9 patsienti. 5 teraapia lauda (mis on n pärit aastas 1980 ma arvan) ja väga vähe ruumi, et liikuda, rääkimata siis sellest, et kasutada põrandapinda teraapia läbiviimiseks.
Muidugi, meeldiks ka neile füsiodele, kui oleks seal neil korralik tööruum ja korralikud vahendid, mitte hingata sisse seda majanduslanguse hõngu. Aga ma usun, et see ei ole kõige olulisem. Põhiline , mis mulle ikkagi meelde jäi oli see, kuidas Nancy ütles, et nad on nagu perekond siin. Patsiendid ja fysiod. Palju kroonilisi haigeid ja vähe ruumi- perekond. Eks seda oli tunda ka. Terve aja kui seal olime, siis kõik jutustasid omavahel. Ja kuigi ma mitte kui midagi aru ei saanud , siis vahel ei pea mõistma keelt, et mõista , mida inimesed öelda tahavad.
Kell 10 hommikul ütles juhendaja , et nad juba kaks tundi tegelt räägivad kõik omavahel jalgpallist. Arvata on, neil on ikka siin suur kisma, Benefica, Porto ja Sportingu fännide vahel, nagu ma aru saan. Neil on isegi vastavalt hüüdnimed- punavereline, sinivereline ja rohelisevereline. Vastavalt siis mis klubi sa pooldad. Pühapäeval on Benefica staadionil ka oluline (mitte, et ma teaks, kui oluline see on, lihtsalt kuulsin, et on oluline) Benefica- Porto mäng. Eks ma ühe korra üritan ikka mängu ka vaatama minna, et näha missugused need hullud portugaallased siis on.
Täna ma külmetasin ja sain köha, aga vähemalt on hääl mõnusasti madal nüüd.
2 comments:
Aga äkki on nii, et kuna sa oled nii ilus, tark ja osav, siis kõikide teiste füsiode patsiendid tahavad ka sinu hoole alla tulla ja siis sul on kuskil 30* 5 patsienti, mis teeb siis kokku 150 inimest päevas ning tõestab taaskord, et sa oled üks ääretult eriline ja hea inimene.
M.O.T.T.
♥
Jah, võin kindlalt öelda, et alati ei pea keelt oskama, et aru saada, mida inimesed öelda tahavad. Tihti pole sõnu vajagi. Seda olen siin õppinud küll!
Post a Comment