Mõned nädalad enne siia tulekut , käisin päris palju Margitiga jooksmas. Ühel korral , kui jälle koos jooksime, rääkisin ma talle avastuse enda kohta. Nimelt avastasin, et kui ma jooksen, siis hoian teadmatult parema käe sõrmi kergelt rusikas, vasaku käe sõrmed on aga vabalt. See mind väga ei häiri, aind parem peopesa läheb natuke higiseks seetõttu, mis on ebamugav. Kui ma vahepeal seda avastan, siis üritan ikka sõrmed vabaks lasta, aga sellele mõtlemata, lähevad sõrmed ikka rusikaase. Ma siis seletasin Margitile seda, et kui veider ikka , et mul nii on. ``Huvitav, miks see nii on?```Niimoodi küsin talt. ta ütles:`` Ei tea tõesti``, sest ta ei teadnud.
Aga täna juhtus midagi. Käisin jooksmas väljas, sest soojaga ikka käin väljas joooksmas. Ja kui ma tavaliselt väljas jooksen on ainuke asi , mida ma ei saa kuhugi enda külge panna, võtmed ja ma võtan need tavaliselt kätte lihtsalt. Olen juba päris palju jooksnud oma elus väljas, nii et need ei häiri mind , kui nad käes on. Panen need tavliselt nii, et parema käe nimetissõrme panen võtmerõngast läbi ja võtmed võtan kergelt kätte lihtsalt. Ja kui ma täna jooksin, niimoodi võtmed käes, siis ma sain lõpuks aru! No sellest, mille peale isegi Margit ütles :``Ei tea tõesti``. Kuna ma väljas jooksen koguaeg võtmed paremas käes, siis sees joostes või joostes nii, et mul pole võtmeid vaja, on mu parem käsi nii harjunud olema rusikas , et see lihtsalt ongi koguaeg. Ma teadsin, et sellel peab mingi loogiline seletus olema! Tavaliselt asjadel ikka on, kuigi mõnikord need seletused jõuavad ikka väga suure hilinemisega ellu. Aga pole midagi, sest see aeg , kus mõtled, et oledki lihtsalt sündinud ebanormaalse parema rusikaga, on ka omaette väärtus.