Seeaeg

Täna läksin õue seeliku ja lühikeste varrukatega. Korraks oli juba tunne, et enam nii välja minna ei saagi, aga võta näpust, sain veel. Kuid sisimas ma juba kuulen, et suvi hakkab otsa saama. Lõpeb ära, et teha ruumi teistele värvidele ja võludele. Ja olgem ausad, must on ju ka siiski värv. Rääkisime üks päev ühe kliendiga natuke elust. Ta on must pea 50 aastat vanem, seetõttu oli huvitav, et ikkagi nii palju ühist leidsime. Tõdesime, et suudaksime leppida selle vahelduva ilmaga siin Eestis, aga see pimedus kohe küll üldse ei meeldi. Mulle ei meeldi ärgata, ja mitte aru saada, kas silmad on nüüd lahti või kinni, sest nii pime on alles. Midagi ju teha selle vastu ei saa, aga mulle ikka ei meeldi ja ma tahan öelda, et ei meeldi. Külma kardan ka. Ta nii kavalasti alati tuleb mu sisse ja jääb sinna pikaks ajaks, kuni kevadpäike ta seal troonilt mitmete kuude pärast alles tõukab. Sel sügisel on ka ikka teisiti õnneks. Nüüd mul on ju maailma kõige parem peika, kes mind ikka külma eest kaitseb, vähemalt mu südamele ei saa see külm enam mitte kuidagi ligi.

Aeg lendab. Ütles juba vanarahvas. Või kes iganes seda ütles. Ma ei teagi nüüd, kas see ütlus on hea või halb. Pigem siuke neutraalne, pisikese igatsusega. A, las lendab siis , kõrgelt. Tahaks ikka taga koos lennata, et ei peaks hiljem seda igatsust kahetsusega asendama. Elada igat päeva täisväärtuslikult, on ju olnud positiivselt mõtlejate kauaaegne soov. Mu meelest ei toimi see- ela igat päeva, nagu see oleks su viimane. Seab mu ette rohkem küsimusi kui asi väärt on. Ma arvan, et igat päeva peab elama , nii nagu see päev on, tänulikkuses.  Kui on esmaspäev siis elan seda nagu esmaspäeva. Kui ongi halb tunne hommikul, et jälle peab töönädalat alustama, las siis olla. See on selle päeva tunne, ega see siis päeva halvaks tee.

Leidisn täna pesumasinast oma ipodi. Ohh jah. Nüüd kuulan ja naudin vaikust. Vaikusel on suur väärtus, selles kärarikkas maailmas, kas teate..