Sügis kodus

Kodu on seal, kus su süda on- ütles ju keegi..

Sügisest peaksin ka kirjutama, sest juba on. Kohe täitsa siuke, et tuleb ja lööb sulle vastu nägu. ``Paras!``ja siis üritad selle märja porise, aga sams nii ilus värvilise lehe endal suust ära saada. Silmad sooja salli sisse peita ja nagu pimedana edasi minna. Miks sa nii kuri oled, Sügis! Mõtlen, aga samas tean, et temagi vajab ju ainult armastust ja hoolt. Eks me kõik.

Päikest on vähe, vahel ta nagu tuleb korra välja. Siis ma tahaks ta vahel kinni püüda ja purki panna. ja siis õhtul kui on pime, või hommikul kui on hall..siis natuke seda välja lasta enda näole pai tegama. Kas või paar minutit nii. Siuksed luulelised igatsused mul.

Eile mõtlesin ka suuri asju natuke. Mõtlesin, et ma ikka vahel üldse ei oska armastada. Muidu nagu ei saagi sellest aru. Arvad, et oled juba hästi okei. Aga kui su ellu tuleb keegi , kes su südame nii tugevasti rõõmutsema paneb, siis kogu selle rõõmu ja iluga tahab ka see isekus nii salakavalalt välja ronida ja ennast veel õigustada ja õigustada ja õigustada.. Ahh, kui rumal! Palun, et Jumal õpetakas mind armastama ja juhiks mind. Annaks mulle enam alandlikkust. Aga oi kui põnev on see õppimise protsess ja ma üldse ei muretse tegelikult. Pean õppmima aind endalegi andestama, kui kukkumine nii kerge tulema.
Olgu see klišee või mitte, aga kõige parema mehe on Jumal mulle nüüd küll kaaslaseks saatnud, see on kindel!

Kas need, kes on sulle olulised, täna, just praegu teavad, et nad on?