Mulle väga meeldivad raamatukogud. Praegu pea eriti tihe elanik olema raamatukogus. Täna hommikul kui jälle oma tuttava lauakese poole kõndisin, vaatasin raamaturiiuleid ja mõtlesin, et tahaks ikka nii paljusi raamatuid lugeda, aga pärast hetkelist vaimustuts tuli reaalsus koju, et mul ei ole aega ju. Mõtlesin, kui palju aega mul kulub ühe raamatu lugemiseks. Natuke isegi vist liiga palju. Mu meelest raamatud väga hästi näitavad aega. Nad on nagu kell, aga siuke võimsam, mitte ainult 24 tunni oma. Mõtlen nende inimeste peale, kirjanikud ehk võib nimetada neid , kes midagi kirjutavad, kes on oma sadu või tuhandeid tunde pannud nende raamatute kirjutamise alla. See tekitab siukse võimsa tunde, heites pilgu nende riiulite suunas. Ja siis ma mõtlen, et kuidas kõigil on oma aeg, samal ajal kui teisel on oma aeg. Ja siis tekitab see minus hoopis ühtsema tunde, et kui ma loen seda raamatut, siis ma nagu natuke annaks tagasi sellele kirjanikule tema aega. Aega ju tegelt ei anna, vb siis mõtte annan, miks ta üldse kirjutas.

 Aknast näen kaht tüdrukukest mängimas õues.Mul on hea meel, et nad mängivad õues. See annab ka nagu lootust, et keegi kunagi veel mängib õues.