Käisin eile puid lõhkumas. Noh, kui nüüd aus olla siis pigem ladumas, või nagu need asjatundlikumad ütlevad- lappimas. Aga lõhkusin ka. Oma esimese puu. Kirvega ja puha. Päris võimas tunne oli kui see puu niimodi keskelt pooleks läks. Tegelt ei ole väga raske. Peab teda seda soonte asja ja kust puu pehmem on ja nii. No ma loomulikult ei tea neid asju. Ma tean, et puud on head ja kasel on need mustad triibud. Ja sel aastal sain teada, et vahtra mahla juuakse ka. Nagu vesi aind, et tervislikum- nii nad ütlesid.
Kirved mulle üldiselt meeldivad, aga ma kardan ka neid natuke. Kui ma selle kirve kätte võtsin, siis ikka natuke mõtlesin, et äkki ta tuleb mu palja varba sisse ja siis varvas lendab niimoodi puuhunnikusse kaarega. Samas mõnesmõttes oleks jälle lahe ka, mul nagunii need varbad on juba sandid kõik.
Kui ma söön pähkleid , siis mulle just meeldib kui on pähklite pakis ka hästi palju rosinaid, siis vahepeal neid süüa, tasakaalustab ära nagu. No, see on sama, et kui söön šokolaadi, siis vahepeal tahaks hapukurki süüa, siis saab jälle edasi šokolaadi süüa. Samas võiks olla hapukurk ju pähklipakis ka. Terve elu peaks vist tasakaalustama ära nii, võibolla siis saaks rahu.
1 comment:
Kirjanik. Selline teistmoodi konarlik, aga äge.
Post a Comment